35 küünalt tordil. On aeg oma elus audit teha.

Mida muuta oma töös, suhetes ja isendas?

35. eluaastani võisid sa paljusid häirivaid asju ignoreerida, nii töös, suhetes kui tervises. Not any more. Selleks et ka ülejäänud aastad elu nautida, pead sa valikud tegema just praegu. Siin need on. Elu auditist räägib Merit Raju, tööinventuurist ja -valikutest Piret Jamnes, suhetest Aita Keerberg, tervisest Anneli Talvik ja unest Mae Pindmaa.

Sinu elu audit

Merit Raju on joogaõpetaja ja raamatute autor

See 35, millest siin juttu on, pole passijärgne 35. sünnipäev, vaid tõehetk, mis saabub millalgi 30 ja 50 vahel, mõnikord natuke varem, vahel ka hiljem. See on vanus, mil märkad, et eakaaslastega on lõhed suurenenud. Üks on suurfirma nõukogus, teine tippkirurg, kolmas töötu; mõnel on juba viis last, mõni pole veel kordagi saanud kooselu proovida.

Vanus 35 kui sümbol pole ka joogafilosoofias juhus. Nimelt on kundalini jooga filosoofia järgi inimese elueas eristatavad kolm tähtsamat tsüklit: 1) eluenergia taseme tsüklid, mis on 18-aastased, 2) intellektuaalse taseme tsüklid, mis on 11-aastased, 3) teadlikkuse taseme tsüklid, mis on 7-aastased. 35 aasta kanti mahuvad kõigi kolme tsükli muutused: eluenergia taseme muutus 36-selt, intellektuaalse taseme hüpe 33-selt ning uus teadlikkuse tase 35-selt. Iga seitsme aasta järel ehk alati, kui jõuame teadlikkuse poolest uuele tasemele, muudame oma perspektiivi. Kui me oskame seda märgata ja julgeme elus muudatusi teha, siis suudame kasvada ja tunda suuremat eneseteostust ning rõõmu.

Kui arvestada, et inimese elu kestab umbes 30 000 päeva, võib selle mõtteliselt jaotada kolmeks 10 000-päevaseks osaks ehk elufaasiks: kuni 28, 28–56 ja 56–84. Kui esimene kolmandik proovitakse kõike järele, vahel lihtsalt matkitakse teisi ja püütakse teistele meele järele olla, siis see tinglik 35 on teine kolmandik elust, mille jooksul teadvustatakse tavaliselt oma vajadusi ja väärtusi: tervis, pere, eneseteostus, aja- ja rahakasutus. Taas tullakse tagasi klassikaliste keskkoolilõpumõtete juurde: mida ma tahan oma elus saavutada? Kuid erinevalt keskkoolilõpetaja illusioonidest lisandub 35-aastaselt ka teadmine, kui lähedal või kaugel ma soovitust olen ning milliseid elumuudatusi või pingutusi see eeldab.

35 paneb sageli mõtlema kõigest sellest, millest sa oled unistanud, aga mille oled alati edasi lükanud. Paneb mõtlema oma tervisele, olulistele suhetele, perekonnaseisule, tööle, rahalisele seisule jms. Selleks ajaks on tavaliselt paigas su koht ja roll ühiskonnas, sõpruskonnas, peres, tööl. Kuid võib juhtuda, et see koht ei meeldi sulle. Võib-olla tundub su elu sulle igav. Võib-olla oled sa surutud rutiini ja mässitud kohustustesse.

Su keha ei unusta magamata öid, Mehu-Kattit, alkoholi ja vaba Eesti putkamajanduse friikaid. Ega stressi, mis kiirete majanduskasvude ja -langustega, töökohustuste ja vastutusega on kaasnenud. Ega ületunde… Keha maksab nende eest kätte pärast keskiga – n-ö 35 ongi aga keskea algus ning su keha hakkab tahtma rohkem tähelepanu ja hoolt. Esimesed hambadki tahavad väljavahetamist.

Ka su vanemad jäävad üha vanemaks ja vajavad hoolt, nii nagu nemad seda kord sulle andsid. Ühtlasi tajud, et äkki sa ei jää igavesti nooreks, ning mõtled, mida sa tahaksid elus kindlasti ära teha. See paneb järele mõtlema, mis sind tegelikult õnnelikuks teeb. Seega on „35-aastaste“ hulgas ka neid, kes üllatavaid kannapöördeid teevad: ümbermaailmareis, uus kodu, ootamatu lahutus, uus beebi, erialavahetus, välismaale või maale kolimine.

Kuna energiat on veel külluslikult ja aega siiski veel on, paistab see olevat hea aeg teha muudatusi, et ennast hoida ja saavutada maksimaalne eneseteostus. Ma ei mõtle eneseteostuse all ainult kõrget pulka karjääriredeli, vaid ükskõik mida, mis teeb sind õnnelikuks.

Mu hea sõber rääkis, kuidas ta uue perearsti juures küsimustele vastates äkki ennast kuulama jäi: ei, mul ei ole tööd, lapsi ei ole, ma elan vanemate juures… Ise väga elurõõmus ja positiivne, kirjeldas ta ennast justkui läbikukkunud 35-aastast. Tegelikult tal just käsil suur elumuutus ja ta oli lihtsalt between the jobs seisus, suhete ja elukohtade vahelises augus, tühimikus, kust võib alguse saada ükskõik milline suund. 35 võibki olla elumuutuste tegemise aeg. See on hiatus – märkamatu katkestus mingis ühtlases jadas, justkui kaadri- või pildivahetuse hetk. Selliseid hetki on mitut liiki: inimeste looduid nagu näiteks aastavahetuse kesköö, aga ka loomulikke, näiteks sünnipäev, -kellaaeg või noorkuu kellaaeg. Või maagiline hetk magamise ja ärkamise vahel.

Isiklik audit

Firmadele tehakse kord aastas kasumiaruandeid ja bilansse ning hangitakse audiitori hinnanguid. Rääkimata strateegiatest ja tulemuskaartidest. Autoga käiakse ülevaatusel ja hoolduses. Kinnisvarale võetakse hindamisakte. Aga meie ise? Äkki on 35 midagi sellist nagu majandusaasta lõpp ettevõttes või korteri/firma müümise eel tema väärtuse hindamine – selline verstapost, kus võiks mõelda tähtsatele küsimustele.

Võtmeküsimused

• Millise tundega ma elan oma igapäevast elu?
• Mis on mulle tähtis; mis teeb mind õnnelikuks; kuhu ma panustan aega ja raha ja millistesse projektidesse, suhetesse ja inimestesse panustan oma energiat?
• Kuidas on seis minu tööalase eneseteostusega?
• Milline on minu rahaline seis?
• Kui rahul olen ma oma koduga?
• Millest annab märku minu tervis; mida ma söön; kuidas ma liigun, puhkan, hingan?
• Millised on minu suhted ja miks?
• Milliseid suhteid ma tahaksin?
• Kas ma hoolitsen oma hinge eest ja kuidas?
• Ega ma liiga tõsiseks täiskasvanuks pole hakanud: millal ma viimati olin õues paljajalu, mängisin kellegagi padja- või lumesõda; puhusin seebimulle, paitasin kutsikat või laulsin duši all? Millal ma viimati südamest naersin, nii et pisarad silmanurkades?
• Mis tasakaalustab mind, kui olen stressis või kurnatud?
• Milliseid harjumusi ma tahaksin asendada ja millega? Mis aitab mul oma harjumusi muuta?
• Kas ma tegelen oma uskumuste ja hirmude analüüsimise ja muutmisega, emotsioonide valitsemisega?
• Kui mu elu läheb edasi nii nagu seni ja seda veel 5–10 aastat, siis kuidas ma ennast tunneksin?

Kui sa pole kaua nendele küsimustele mõelnud või pole sul üldse selleks mahti olnud, siis tee endale kingitus ja võta aega, et kõik tähtsam läbi mõelda. Kiirusta, muidu võib juhtuda, et elu läheb mööda. Või pead nendele mõtlema siis, kui sul on juba mingi jama nn suure kolmikuga: tervis, suhted, töö.

Parimad kingitused iseendale 35. sünnipäevaks:

• Naera, kallista, tantsi, jaluta.
• Andesta endale ja teistele.
• Naudi toitu, joo taimeteed või vett.
• Leia väljund oma loomingulisusele.
• Tee füüsilist tööd ja tegevusi, millel on käegakatsutav tulemus.
• Seksi hingega.
• Leia aega looduse jaoks.
• Kasvata taimi, loomi või lapsi.
• Õpi mediteerima ja tee seda iga päev.
• Oska olla tänulik kõige eest, mis on sinu elus olemas.
• Usalda, et muutused on head.

***

Kas see on töö, mida ma tahan teha? Keda ma petan, kui see mulle ei meeldi?

Piret Jamnes on Fontese partner, talentide arendaja ja hindaja

Mida muuta oma töös?
Mida muuta suhetes?
Mida muuta harjumustes: trenn, tervis ja uni?

20-aastase inimese vaade

Kõik on alles ees ning seega on tal valdavalt positiivne hoiak oma tuleviku suhtes. Ta tunnetab võimaluste paljusust, on ootusärev. Tal on tunne, et elul on palju rõõmsaid üllatusi varuks ning seetõttu pole erilist vajadust pikalt ette mõelda ja/või karjääriplaane paika panna.

Karjääriga seotud mured on peamiselt seotud sellega, kuidas rohkete variantide hulgast see õige välja valida (nt kas minna õppima Inglismaale või Norrasse). Väiksemad mured on seotud ka vanemate ja ühiskonna survestavate ootustega. Vanemad tahavad näiteks, et laps astuks kõrgkooli, lõpetaks selle nominaalajaga, järgiks perekonna traditsioone eriala valiku osas vms. Noor on aga valmis pigem katsetama-riskima, omal nahal asju läbi proovima, mitte niivõrd oma valikuid analüüsima. Tal pole veel reeglina ka olulisi kohustusi (pangalaenu, oma peret, lapsi…).

30-aastase inimese vaade

Inimene on juba üht-teist proovinud, omandanud hariduse ja kraadi. Ta on mõnevõrra rahunenud ja asub töömaailmas tõsisemalt kanda kinnitama. Ta on endiselt avatud võimalustele-pakkumistele ning jätkab teadlikult või alateadlikult enda jaoks sobivaima koha või rakenduse otsimist.

Selles vanuses jagunevad inimesed laias laastus kaheks: ühed on enam-vähem oma raja leidnud ja teevad pingutusi, et seal edasi liikuda (omandada pädevust, kogemusi, tuntust ja tunnustust), ning teised ikka veel otsivad ja proovivad. Esimene, stabiilsem seltskond on tuvastatav ka CV järgi – nad on püsinud ühel ametkohal kauem ja edenemine on ka sisuliselt loogiline, st nad liiguvad edasi lähedase tegevusalaga ametikohale, neid on edutatud jne.

Tekivad püsisuhted, inimene loob oma kodu ja pere, mis nõuab stabiilset sissetulekut. Ta hakkab ennast ja oma toimetulekut võrdlema teistega. Kui ülikooli lõpus on inimesed suhteliselt ühesugusel stardipositsioonil (vähemalt bakalaureuseõppe lõpetajad), siis 30. aastates hakkame nägema erinevusi nii sotsiaalses staatuses, sissetulekus kui pädevuses. Mõni endine õpingukaaslane võib olla juba tunnustatud spetsialist, ettevõtte juht või omanik.

Siit lähtuvad ka karjäärimured – need on seotud õige rakenduse leidmisega (kas ma teen ikka õiget tööd, äkki ma ei leiagi seda), karjääris edasi liikumisega (missugune variant on kasulikum) ja edasiõppimisega (täiendavad magistriõpingud). Kui on loodud pere, siis õpitakse kompromisse tegema (nt elukaaslane lõpetab magistriõppe ära ja siis asun mina õppima). Üldjuhul pole 30. aastates inimesed karjäärinõustajate põhikliendid.

40-aastase inimese vaade

Ta on juba midagi saavutanud ja kogenud, paljud on jõudnud karjääris tunnustatud eksperdi või eduka juhi rolli, mõned on ettevõtjatena läbi elanud nii tõusu- kui langusaegu ja sellest õppinud. Selle nimel on ta pidanud palju töötama, pühenduma, kompromisse tegema ja pingutama. Ta on kogenud igasuguseid emotsioone.

Nüüd võiks sellest rõõmu tunda, nautida, kuid umbes sel ajal, vahel ka varem, jõuab inimeseni arusaamine, et elu on lõplik ja aega pole käes piiramatult. Ta hakkab tasapisi tegema inventuuri oma saavutustes ja eluolukorras ning võrdlema praegust seisu oma kunagiste unistustega. Võib juhtuda, et sellise inventuuri tulemused pole rõõmustavad ega paku rahuldust. Sageli avastab ta, et töö on saanud harjumuseks ja pole enam põnev, ei võimalda arengut ega ka piisavalt positiivseid emotsioone; et ta on palju andnud, aga vastu on saanud oodatust vähem. Samasuguse avastuse teeb ta ka oma paarisuhte osas. Ta leiab, et väärib tegelikult midagi enamat, ning on valmis muudatusteks.

Inimene pole enam sama muretu kui 20-aastane, kes ostab üheotsapileti Austraaliasse ja on valmis juhutöid tehes ringi rändama. 40. aastane inimene on harjunud teatud hüvede ja rutiinidega. Sellest tekibki dilemma: tahaks nii palju teha, tahaks enamat, kui praegu on, tahaks muutust, positiivset emotsiooni – ja samal ajal tahaks säilitada kõik turvalise ja harjumuspärase. Ühest küljest ju aega on, pensionipõlveni on veel paarkümmend aastat ja selle aja jooksul jõuab ju nii mõndagi. Samas tekib hirm vananemise ees ja on tunne, et kui teatud asju praegu kohe ei tee, siis võib hilja olla või põhjustavad tegemata asjad elule tagasi vaadates kahetsustunnet.

Ühed teevad selles vanuses radikaalseid otsuseid ja kannapöördeid, teised aga vaevlevad õigete valikute ja otsuste tegemise juures aastaid. Aga enamikuni jõuab üsna ühene tõdemus: kõike, mis on tore ja huvitav, ei jõuagi elus ära teha, tuleb teha hoolega valikuid, mõnest asjast tulebki loobuda… Tagasi võib hoida ka vastutus teiste ees. Ja see tõdemus võib teha nukraks.

Selles vanuses leiab inimene tihti enda jaoks uued hobid, mis pakuvad neid elamusi, millest muidu puudu jääb. Vahel on need tegevused, millest ka märk maha jääb – maja renoveerimine, kunst, aiandus jms. Inimesed alustavad täiesti uute asjade õppimist, teostavad ennast ootamatutes valdkondades ja üllatavad sellega nii teisi kui ennast. Mina astusin näiteks uuesti ülikooli, erialale, mis mul kunagi mõttes oli, aga mille ma omal ajal valimata jätsin. Õpin kunstiakadeemia ruumikujunduse algõppes ja tunnen praegu laupäeviti endadisainitud tabureti oma kätega valmistamisest nii siirast rõõmu, mida ma poleks osanud kunagi ette kujutada.

Selles vanuses inimesed on väga sagedased karjäärinõustaja kliendid ning me arutame nendega peamiselt teadlike valikute tegemise teemal. Mida ma tegelikult tahan? Kuidas ma seda saan? Mis minust endast sõltub? Vahel on inimesel selline umbmäärane kripeldus, mis häirib ja millest päris hästi aru ei saa. Siis kulub juba selle väljaselgitamise peale, mida ta tegelikult tahab, päris palju aega ja energiat. Kui see on sõnastatud, on lihtsam juba edasi minna. Mis on valikutega kaasnevad plussid ja miinused? Missugune olukord siis on, kui ma olen plaanitu saavutanud? Pole võimatu, et siis tekib uus kripeldus…

Psühholoog Maureen Gaffney sõnul on ebarealistlik loota, et on võimalik olla kogu aeg 100% õnnelik. Ta kasutab selle asemel terminit flourishing ja väidab, et kui inimesel on heas seisus ja kehvemas seisus asju elus suhtes 3:1 heade kasuks, siis on heaks enesetundeks alus olemas. Veelgi parem, kui see on näiteks 5:1. Kui aga seis on näiteks 3:2, siis tuleb ta lihtsalt toime, kuid tugevat heaolutunnet ei ole.

Vabakutseline ajakirjanik Hannah Borno soovitab aga üles leida nn fun blocker’id, asjaolud, mis takistavad sul ennast hästi tunda. Nii et kõigepealt tuleks teha väike inventuur oma eluvaldkondades ja määratleda ära asjad, mis rõõmu pakuvad ja mis selle tundmist pidurdavad. Vahel tundub inimesele (eriti kui midagi on häirinud pikemat aega), et oleks vaja teha mingi suurem muutus, mis lahendab kõik probleemid. Talle tundub näiteks, et töö on muutunud igavaks – ta on seda aastaid kui mitte aastakümneid teinud ja tahaks hoopis midagi muud. Sellisel juhul peaks endalt kindlasti küsima, millest mul puudus on? Põnevusest? Tunnustusest? Tulemustest? Kas ma saaks neid asju ka muude tegevuste, näiteks hobide, pere, suhtlusvõrgustiku kaudu? Kui ei, siis missugused on konkreetsed võimalused praeguse töö asemel? Millest nendeni jõudmine sõltub? Missugused on riskid?

• Tee oma elus inventuur, et aru saada, mis sul on ja mida vajad.  Selleks on vaja distantsi harjumuspärasest keskkonnast, mine reisile, sõida üksikusse maamajja, võta plaaniväline puhkus, kasuta sabatiaastat või-kuid.
• Jaga oma elu valdkondadeks ja hinda igaüht 1-10 skaalal. Hinda täiesti subjektiivselt oma rahulolu iga valdkonnaga. Missuguseid valdkondi hindasid kõige kõrgemalt? Mida seal tahaksid kindlasti säilitada? Mis sulle rõõmu ja rahulolu pakub? Mis aitaks sinu enesetunde paranemisele kaasa? Millest tunned kõige rohkem puudust?
• Kuivõrd sinu enesetunnet aitaks parandada tööga seotud muudatused? Kuidas?
• Kuidas need muudatused mõjutaksid su teisi eluvaldkondi ja inimesi sinu ümber?
• Kujuta ette, missugune on sinu elu siis, kui muudatused on ellu viidud? Mida positiivset juurde saad?
• Mida sa võid kaotada, kui need muudatused ellu viid? Kas oled selleks valmis?
• Otsusta, millal ja kuidas asud muudatusi ellu viima? Tee konkreetne tegevusplaan, et saaksid endal silma peal hoida!
• Hea oleks, kui saaksid oma plaanidest rääkida kellelegi, keda usaldad. Palu tal hinnata plaani realistlikkust. Selle sammu võid aga ka vahele jätta, kui päris õiget inimest ei leidu. Selles etapis on halb nõuanne hullem kui nõuande puudumine.

Oluline on meeles pidada, et kui rahulolematus ja ärevus on kasvanud juba nii suureks, et tahetakse kuskilt ära, mitte kuhugi, siis ei suuda inimene enam väga selgelt olukorda analüüsida ja võib teha valesid otsuseid. Nii et kui oled veel n-ö väikese kripelduse faasis, ongi väga õige aeg eluinventuur ära teha. Siis saad aru, kas vajad suuremat reformi või piisab väiksematest muudatustest.

***

Kas mu suhe teeb mind õnnelikuks?

Aita Keerberg on psühholoog, Insait OÜ juht

Ettevõtja Raul oli kinnisevõitu mees, kes hakkas oma töiste tegemistega järjest rohkem jänni jääma. Ta ei usaldanud asju teistele delegeerida – üks varasem partner oli teda petnud ja ta ei saanud lahti kahtlusest, et see võib korduda. Raul võttis sageli lisa öötundidest, pinge oli nagunii kasvanud nii suureks, et  ta ei saanud eriti magada. Vahel istus ta õhtuti töö juures, vahel otsis kodus poole ööni midagi arvutist…

Elukaaslane oli algul rahulik ja tundis mehele kaasa, poputas ja tegi veel õhtul hiljagi midagi  maitsvat, et talle heameelt valmistada. Siis aga muutus ta ärevaks, sest talle  hakkas  tunduma, et mehele ei lähe üldse korda, mida pere teeb või kuidas lastel läheb.

Raul  vihastas tihti ja heitis naisele ette, et too pigem segab teda. Naise küsimustele vastamine tundus talle liiga keeruline, sest naine ei saaks nagunii paljudest asjadest aru ja see oleks täielik aja raiskamine, niigi tundis mees end ummikus olevat. Tundus, et miski ei  aita närvipingest lahti saada. Samas ei olnud ta võimeline eriti tööle keskenduma, sest unedefitsiit andis järjest enam tunda.

Kõigele lisaks avastas Raul peagi, et ei soovi seksuaalset lähedust naisega. Häbi oleks olnud tunnistada, et midagi tõsist on lahti, kui ise pole veel nelikümmendki. Naine tahtis veel teist last kah…  Kui ta tööle läheks, arutles Raul, siis oleks kindlam rahalises mõttes. Jah, paistab, et naine ei saa üldse Rauli asjadest aru.

Raul märkas, et talle meeldib üha tihedamini mõelda Laurast, kes temas mõnusaid tundeid tekitas. See naine, kuigi tööasjades üsna saamatu, tundus kuidagi lähedasena. Laura viitsis ta alati ära kuulata, kui Raul oma haigest lapsest rääkis ja naisest, kes tundus üha kaugemaks jäävat. Tõepoolest, Laura on  nii noor, aga  oskab head nõu anda. Ning järgmisele tööreisile sõites kutsus ta Laura kaasa…

Sageli juhtub, et inimene mattub sedavõrd oma probleemide alla, et kaotab selge arusaamise tegelikkusest ja sellest, mis talle tõeliselt oluline on. Nii võibki ta põgeneda vastutuse eest ja petta ennast alkoholi liigtarvitamise või suvaliste uute suhete loomise kaudu.

Inimesel on vaja teadmist, et temast hoolitakse, teda peetakse kalliks ja hinnatakse. Kui me tajume, et sellist hoolimist on vähe või see on nõrgenenud (või on see oletuslikult nii, nagu oletasid Rauli naine ja Raul ise), võime reageerida süüdistamisega või lähedasest inimesest eemaldumisega, selle asemel et välja selgitada, mis ja miks toimub, või teha midagi omalt poolt, et hoolimist kasvatada.

Järgmise suhte otsimine tuleb sel juhul nagu iseenesest, sest ilma armastuseta on raske elada. Samas ei lõpeta inimene tavaliselt olemasolevat suhet. Ta mõtleb hoopis nii, et partner on olnud ebaõiglane ja seega on kõrvalsuhe täiesti õigustatud. Enamasti on siin tegemist üksteisest välja kasvavate enesepettuste ja õnnetute vigadega. Inimesele tundub sel puhul ekslikult, et kellegi teise olemasolu tema elus lahendab probleemid, millega tuleks hoopis endal ja teistmoodi tegelda.

Sageli on üksteisest eemaldumine tingitud asjaolust, et vähemalt üks partneritest ei leia endas tugevust tegeleda erimeelsustega, ei oska lahendada konflikte, kardab neid ja üritab säilitada rahu, mis viib aja jooksul paratamatult lahendamata teemade kuhjumiseni, sisemise rahulolematuseni, vimmani.

Mis aitaks, et mitte teha üht viga teise järel ja mitte kaotada oma peret

Paljud kriitilises seisus suhtelood, mis psühhoterapeudini  jõuavad, saavad positiivse lahenduse hoolimata kõigist neist omavahel põimunud äraspidisustest, kui asjaosalised tahavad uurida, mis nendega tegelikult on juhtunud, ja tuletavad meelde, mis on olnud nende prioriteedid.

Nagu tööasjus, kehtib ka peresuhetes reegel – selleks et probleemidega paremini  toime tulla, on vaja hankida asjakohast infot ja teha koostööd. See aga toimib vaid juhul, kui mõlemad pooled sellest aru saavad. Paljudele inimestele on suureks kergenduseks ainuüksi seegi, kui nad saavad teada, et paarisuhetes ongi paratamatult teatud probleemid ja keerulised etapid ning et kriisid ei tulene mitte sellest, et nad omavahel ei sobi või on üldse kooseluks kõlbmatud.

1. Otsi lahendusi ja räägi partneriga ausalt ja selgelt, kui tundub, et vanaviisi ei saa edasi minna. Vahel on abi headest raamatutest või paarisuhte terapeudist, kelle toel võib selgeks saada, millised lahendused võiksid kõne alla tulla, mida oleks vaja juurde õppida.
2. Oma lähedast inimest tuleb usaldada ja mitte mõelda teda vaenlaseks ja kõigi hädade allikaks. Inimene, kes sind aastaid tunneb, mõistab sind kindlasti paremini kui uued tuttavad või võõrad inimesed, kes võivad näida hingesugulasena. Oma inimene saab sind tegelikult armastada, sest ta tunneb sind ja hoolib sinust.
3. Tea, et üksteist armastavad inimesed ei pea konflikte vältima ja keerulisi olukordi saab õppida lahendama selliselt, et armastus alles jääks ja kasvaks usk oma suhte ja partneri väärtusesse. Palju kasu on konfliktidega toimetuleku tehnikatest ja oskusest pingetega hakkama saada, kui need probleemide arutamisel üle pea kokku löövad. Suur osa nendest teadmistest on kergesti ülekantav töösuhetesse.
4.  Kui tööl tekib keeruline olukord, tuleb otsida abi, pöörduda nõustaja poole, kellega koos saab leida konstruktiivsemaid lahendusi. Läbipõlemismärkide korral tuleb oma töö ümber korraldada ja otsida võimalusi puhkamiseks.Võib-olla on kõige mõistlikum ette võtta depressiooniravi kuur (mitte ilmtingimata medikamentoosne).

Teinekord märkavad inimesed hämmastusega, et on oma elu ahendanud ühele kitsale valdkonnale. Pahatihti ei näegi nad seda enne, kui selle valdkonnaga seoses on toimunud mingi märkimisväärne kokkuvarisemine. Näiteks naised, kes on elanud ainult mehe ja pere jaoks, kaotavad täiesti pea, kui paarisuhe kipub käest libisema. Sel juhul tundub enamasti, et ühtegi head lahendust ei ole ega tule (muidugi ei tule minu sõnadest välja lugeda, et kasulik oleks  varumeeste pink pikk hoida).

Me ei puudutanud selles loos üksi elavate inimeste teemat. Sest see ei tähenda automaatselt rahulolematust. Kui aga tunned, et just see on 35-aastaselt sinu probleemiks kujunenud, siis ära oota ja tee midagi. Võimalusi on tegelikult küll ja küll. 

***

Aeg muuta eluviise: vale trenniga sööd end paksuks

„Võib küll öelda, et 35 on see vanus, kust alates kehalised võimed hakkavad minema allamäge: lihasmass väheneb, rasva osakaal kehas suureneb, ainevahetus aeglustub. Vanus on edaspidi ainult meie vastu,“ ütleb CitySpa peatreener Monica Lauri. Ka need inimesed, kes on selleks ajaks juba aastaid trenni teinud, peaksid nüüd üle vaatama ja ilmselt ka veidi ringi tegema oma treeningplaani.

Kestvusalad (jooksmine, rattasõit, suusatamine, kergejõustik, rulluisutamine jne) on need tegevused, kus elatakse end välja ja mida tavaliselt harrastatakse aastaid. Kõvad vaimse töö tegijad ja aastatepikkused kestvusalade harrastajad teevad tavaliselt ka trenni täie rauaga ja palju korraga. Siin peaks Lauri sõnul ette vaatama, et ei tekiks ülekoormust.

Kuidas sellest aru saada? Pärast trenni peaks keha ühe tunni jooksul rahunema, saabuma rahuloletunne. Õigel treeningkoormusel pole me pärast trenni mitte väsinud, vaid justkui energiaga laetud. Trennijärgne väsimus, mis kestab veel järgmisel hommikulgi, viitab ülekoormatusele, ületreeningule.

Ohu märk on seegi, kui pulss pärast trenni ja ka järgmisel hommikul ei taastu, vaid jääb kõrgele (100–110 lööki minutis). Selles vanuses peaks tegema koormustesti, et teada saada, mis on sinu optimaalne pulss treeningu puhul.

Ühte ala harrastades jääb treening ühekülgseks. Asja teevad mitmekesisemaks kas või harjutused metsajooksu vahepeal. Ideaalne on teha kardio- ja jõutreeninguid mõlemat kaks korda nädalas, lisaks tegeleda ühel korral tõsisemalt venituste ja tasakaaluharjutustega ning kahel päeval olla lihtsalt aktiivne.

Alates 20. eluaastatest hakkab lülisammas vajuma ja me teeme oma tänapäevase eluviisi ning viimse piirini timmitud ergonoomikaga kõik selleks, et see toimuks võimalikult kiiresti. On inimesi, kes ei pese kunagi aknaid ega riputa kunagi pesu kuivama. Kõik hädad algavad liikumisvaegusest, pidevast sundasendist näiteks arvuti taga.

Tõsisem seljahäda võib anda märku keset trenni. Näiteks jooksmisel käib äkki nagu valusähvatus läbi ning seljalülide vaheliste diskide trauma tõttu ei saa enam mitu päeva selga sirgeks. Sellele järgneb pikk taastusperiood. Õige oleks pärast sellist traumat alustada regulaarsete lülisammast tugevdavate harjutustega. Aitavad nn funktsionaalsed harjutused, väga head on ka Pilatese harjutused. Kui sa pole veel selleks vanuseks selja peale mõelnud, siis nüüd on Lauri sõnul selleks viimane aeg. 85% selles vanuses inimesi kaebab seljahädasid.

Selles eas inimesed kurdavad ka põlvevalusid. Põhjuseks on see, et põlvi toetavad suured reielihased on nõrgad või kehakaalu on liiga palju. Meestel esineb palju probleeme õlgadega. Lauri sõnul tulevad õlavigastused väga kergesti, kui teha trenni vaid korra nädalas ja väga intensiivselt, n-ö viimast välja pannes, olgu siis tegemist selliste emotsionaalsete pallimängudega nagu tennis, korvpall, sulgpall või squash. Üks kord nädalas sportimist on aga lihtsalt liiga vähe.

Alusta kas või kiirkõnnist

Kui oled algaja, siis leiad sa ilmselt enamasti hõlpsalt põhjuse, miks sa trenni teha ei saa: sport ei meeldi, aega pole, varustus kallis. Tüüpiline mees alustab nii: ostab varustuse (nt jalgratta, spetsiaalsed rattariided ja jalanõud) ning läheb koos kõvast harrastajast sõbraga sõitma. Pärast seda ta rohkem sporti teha ei taha, sest nii jube oli…

Lauri soovitab alustuseks teha koormustesti ja valida endale toeks personaaltreeneri, kes koostab treeningplaanid ja õpetab selgeks harjutuste tehnika. „Parem on alustada kuskil spordiklubis, kui täiesti üksi ja omapäi,“ ütleb ta. „Näiteks rasvapõletustrenni on võimalik teha ka nii, et sellest on rohkem kahju kui kasu – liiga kõrgel pulsil treenides kulutatakse rasva asemel süsivesikuid, mis omakorda tekitavad tohutu näljatunde ja pärast trenni süüakse kõik mitmekordselt tagasi.“

Väga palju loeb see, mida oled lapsena teinud. Kõva sporditegemine nooruses võib ka veel aastatepärast positiivselt tunda anda. Lauri räägib ühes 45aastane naisest, kes tema juures koormustesti käis tegemas: „Vaatasin, et muudkui tõstame veloergomeetril koormust, kuid pulss ei tõuse. Selgus, et ta pole aastaid midagi teinud, kuid noorena tegelenud palju matkamisega. Selline liikumine oli talle väga tugeva aeroobse vormi taganud ja see oli säilinud üle aastate.“

Kes soovib treeningutega alustada ise, saab seda teha ka ilma igasuguse abita. Pole vaja hankida uhket varustust ega kogeda kohmetust jõusaalis, kus uhkete masinatega midagi teha ei oska. Piisab täiesti, kui paned juba täna või homme jalga mugavad treeningjalanõud ja riided ning lähed tunniks ajaks välja kiirkõndi tegema. Kolm korda nädalas tund aega kiires tempos kõnd kvalifitseerub juba regulaarsete kardiotreeningute alla. Kõndimise kiirus vali selline, kus keha küll higistab, kuid hingeldus ei ole väga suut. Ka Hiina vanasõna ütleb: kõndimine on tervise alus.

***

Aeg muuta eluviise: terviseaudit oma raha eest

Perearst Anneli Talvik ütleb, et 35-40-aastaselt tekib inimesel sageli küsimus, kas tervisega on kõik korras. Isegi mehed, kes tavaliselt varem ei vaevu arsti juurde tulema, tahavad siis ühtäkki oma mootorit ja keret kontrollida. See on vanus, kui sa jaksad veel muuta oma eluviisi, näiteks langetada kaalu. Paljudel on tekkinud motivatsioon tervist hoida ja säilitada. Hiljemalt selles vanuses on mõistlik tegeleda südamehaiguste ennetusega – seda ei ole mõtet alustada siis, kui insult või infarkt juba käes on.

Kahjuks aga saavad inimesed perearstidelt sageli vastuolulisi signaale. Ühelt poolt on juba 20 aastat räägitud, et perearsti juurde tuleb minna siis, kui on küsimusi oma tervise kohta, teisalt aga ei ole perearstidel eelarvetes pea üldse ette nähtud raha ennetavate terviseuuringute jaoks selles vanusegrupis. Näiteks 35-aastane mees, kel otseselt kaebusi ega riskitegureid ei ole, saab oma perearsti juures teha tasuta kaks vereanalüüsi: veresuhkru ja kolesteroolitaseme määramise. Kogu lugu.

„Kui raha terviseauditi „ostmiseks“ pole, võtke rahulikult, panustage tervislikule eluviisile, sest see on põhiline edu pant,“ ütleb Talvik. Kellel aga võimalust ja soovi saada oma tervisest täiuslik ülevaade koos arsti nõuannetega, soovitab ta teha terviseauditi. Seda teevad nii suured haiglad kui paljud perearstikeskused. Hinnad kõiguvad 50–300 euro vahel. Talvik soovitab eelistada perearsti juures tehtavat auditit haigla omale, sest haiglates pakutakse küll tervet rida spetsiifilisi uuringuid, kuid neid teevad eraldiseisvad arstid ning tegelikult tervikpilti keegi kokku ei pane. Perearstil on spetsiaalne väljaõpe inimese kui terviku analüüsimiseks.

Terviseaudit perearsti juures koosneb esmalt umbes tunniajasest vastuvõtust, kui kirja saavad andmed põetud haiguste, traumade, operatsioonide kohta, samuti kaardistatakse pärilikud haigused ja kaebused. Olulised on ka varem lahenduseta jäänud terviseprobleemid. Seejärel toimub läbivaatus, vererõhu mõõtmine, testid. Neid andmeid arvestades teeb arst patsiendile individuaalse uuringuplaani. Ilmselt pääseb sale ja sportlik 35aastane inimene umbes viie kuni kümne vereprooviga, kuid ülekaalulist, stressis ja südamehaiguste riskiga inimest ootavad juba teistsugused ja mahukamad uuringud.

Inimesed arvavad sageli, et terviseauditit pole mõtet teha, kui töötervishoiukontroll on läbitud ja on saadud luba edasi töötada. „Need on kaks eri asja. Töötervishoiukontroll tehakse lähtuvalt tööandja huvidest – teda ei huvita, kas teil on maks haige või terve, tema tahab ainult seda teada, kas olete selle maksaga töökõlbulik,“ ütleb Talvik. „Töötervise arst suunab probleemide ilmnedes patsiendi perearstile, mitte ei aita probleemi lahendada – see pole lihtsalt tema ülesanne. Oluline ei ole mitte ainult tervise kontrollimine, vaid selle tulemustest järelduste tegemine ja kui vaja, siis eluviiside muutmine. Arsti roll on väiksem kui patsiendi enda roll – tööd nende soovituste elluviimisel saab teha ainult inimene ise.“

Kokkuvõtteks: kui 20-aastane võib endale pea kõike lubada, ilma et ta oluliselt oma tervist kahjustaks, siis 35-aastaselt on aeg mõelda tervislikumate eluviiside peale ning oma harjumusi muuta. „Kes elab veel 45-aastaselt ebatervislikult, see kaugele ei sõua,“ lisab Talvik.

Peamised riskid, kui tööd on palju ja liikumist vähe

Meeste puhul on esimesed kolm asja:
1) vererõhu tõus,
2) kolesterooli tõus,
3) podagra-atakk.

Naistel on esimesed kolm:
1) meeleoluhäired ja unetus,
2) lastetuse probleemid,
3) peavalud, seljavalud, kaelavalud.
Aga kindlasti selles vanuses regulaarne rindade ja emakakaela kontroll (kuigi pole just see vanus, kus vähk sagedamini tekib).

Veel mõned soovitused dr Talvikult:

Haigus algab alati mingist sümptomist! Ei tasu alahinnata muutusi, mis tekivad enesetundes.

• Jälgi oma sünnimärke ja nende muutusi.
• Teadvusta oma põhimeeleolu – viimasel ajal on väga levinud ärevushäired, sellisel puhul peaks abi otsima.
• Unehäired mõjuvad tervisele laastavalt.
• Tea oma pärilikke riske.
• Mõtle, kas teie tütred on emakakaelavähi vastu vaktsineeritud
• Vali rohkem, mida sööd – sa ei saa enam toituda burgeritest nagu 10 aastat nooremana.
• Kui sa tervisetrenni ei tee ja ennast ei liiguta, tekivad kindlasti selja-, kaela- ja liigestehädad, kuid oht on ka südamehaiguste ja diabeedi tekkeks.

Mõned kohad, kus tehakse terviseauditit

Qvalitas Arstikeskus

Ida-Tallinna keskhaigla

Medica Teenused OÜ

TÜ Kliinikumi meestekliinik

***

Aeg muuta eluviise: igal öösel mõnus uni

Unearst Mae Pindmaa soovitused:

1. Magada tuleb igal öösel 7–8 tundi. Nende eluiga, kes magavad vähem (alla 4–5 tunni ööpäevas), on lühem. Ja puhanud inimene on terasem ning kiirem.
2. Füüsilist tegevus ja normaalkaal aitavad heale unele kaasa.
3. Alkohol ei ole üldse hea unerohi, pigem vastupidi, see rikub und. Alkohol aitab ehk küll unel tulla, kuid keha peab puhkamise asemel hakkama hoopis alkoholist eralduvate mürkide läbitöötamisega tegelema.
4. Enne magamajäämist ei tasu tegeleda füüsiliste pingutuste või trenniga, parem on, kui vahele jääb 3–4 tundi.
5. Hilisõhtune televiisori vaatamine või arvutiga töö võib mõnel inimesel une täiesti ära rikkuda.
6. Uni tuleb hästi, kui magamistoas on vaikne, hämar ja pigem veidi jahedam kui soe. Ning tähtis on, et seal oleks värske õhk.
7. Tass melissi- või kummeliteed enne uinumist mõjub lõõgastavalt. Taimsetest preparaatidest on tõestatud hea toime ka palderjanil, humalal ja lavendlil.
8. Kui und pole, siis ei tasu minna seda voodisse ootama. Nõnda tuleb peale hoopis ärevus ja aina kella vaadates ning muretsedes lükkub uinumine üha edasi ja edasi.
9. Kuula mõtete eemale viimiseks rahulikku muusikat, loe või tegele millegiga, mis rahustab.

Mida magamatus kaasa toob:

Kui magad öösiti vähemalt kaheksa tundi, peaks su erksuse tase kogu päeva jooksul üsna ühesugune olema. Kui sul on unehäire või oled mitu päeva järjest vähem magada saanud, siis hakkab välja kujunema unepuudus, mille tulemusena on ajul raskem funktsioneerida.

Kui magad neljal-viiel järjestikusel päeval keskmiselt üksnes neli tundi, siis teeb see sama palju kahju nagu siis, kui oleksid olnud ärkvel 24 tundi järjest – see on võrdne alkoholijoobega. Kümne päeva pärast on see kahju aga juba sama suur nagu siis, kui oleksid ärkvel olnud 48 tundi järjest! Reaktsiooniaeg on tunduvalt pikem, otsustusvõime on pärsitud ja sul on raske adekvaatselt tegutseda-mõelda ning probleeme lahendada. Sellises unepuuduse seisundis aitab ühest õllest, et saavutada sama efekt, mis väljapuhanud inimese puhul tekib sixpack’i ärajoomisel.

Krooniline unepuudus suurendab söögiisu ja stressihormoonide taset. Samuti vähendab see inimese võimet glükoosi omastada ja suurendab greliinihormooni tootmist, mis tekitab isu süsivesikute ja suhkrute järele. See toob kaasa kaalu tõusu, mis omakorda suurendab uneapnoe riski. Tõeline nõiaring

Allikas: Harvardi Ülikooli arstiteaduskonna professor Charles A. Czeisler, Unepoliitika, Director, detsember 2006, tõlgitud väljaandes Harvard Business Review