Aasta insener 2022 Viljo Allik – tõeliselt kosmiline mees

Eesti Inseneride Liidult (EIL) aasta insener 2022 tiitli pälvinud Viljo Alliku sõnul arenevad maailmas kõige kiiremini just insenerierialad. Eesti vajab väga oma insenere, oluline on hoida masstootmine ja tehnoloogia arendused kodumaal ning mitte lasta neil n-ö liikuda Aasiasse. Raadioinseneriks õppinud ja praegu Tartu Ülikooli Tartu observatooriumi juhtivinsenerina töötav raadioamatöör Allik (60) on osalenud edukalt nii mobiilside tehnoloogiate, maapealse raadioside ja – eriti viimastel aastatel – kosmoseside ja kosmosetehnoloogiate arendamisel. Kirjutab Ants Vill.

„Tunnustan Eesti Inseneride Liidu juhatuse liikmena insener Viljo Alliku saavutusi Eesti kosmoseriigi tutvustaja ja saadikuna,“ ütles EIL-i asepresident Enn Kerner. „Meil on vähe insenere, kelle saavutusi on tunnustanud Euroopa Kosmoseagentuur ning sellest lähtuvalt on insener Viljo Allik õige valik Eesti Inseneride Liidu aasta inseneri tiitlile.”

Pika staažiga (lõpetas tehnikaülikooli 1986) Allik pälvis erilise tähelepanu oma viimase aja töödega Tartu Ülikooli Tartu observatooriumis, kus ta on töötanud aastast 2010 esmalt teadurina, alates 2013. aastast juhtivinsenerina. Ta on Raadioamatööride Liidu liige (kutsung ES5PC), Eesti Akrediteerimiskeskuse erialaekspert ning oli esimene gigahertside raadiolainealade kasutusele võtja Eestis.

2010. aastast juhendab Allik tudengisatelliitide ESTCube-1 ja ESTCube-2 arendustööd elektroonika ja telekommunikatsiooni valdkonnas. Aastal 2019 päästis ta Euroopa Kosmoseagentuuri 1,75 miljonit eurot maksnud tudengisatelliidi ESEO kosmoseprügi saatusest. Allik panustab aktiivselt inseneride järelkasvu ja inseneeria toomisesse üldharidusse. Ta on juhendanud arvukalt nii kooliõpilaste uurimis- kui ka kraaditöid ning olnud üle 10 aasta Tartu observatooriumi Teadusmaleva üheks juhendajaks.

Kuidas jõudis raadioinsener Viljo Allik observatooriumisse?

See oli aastal 2009, kui hiiglaslik elektroonikafirma ning mobiilside arendaja Sony-Ericsson sulges oma 2001. aastast Rootsis tegutsenud haru, kus olin aastaid töötanud. Olin juba kaua kodamaalt eemal olnud, leidsin, et vaja kodu eest hoolitseda ning Jaapan, kuhu osa töökohti üle viidi, on ikka vägagi kaugel. Peab muidugi ütlema, et osakond, kus töötasin, oli Rootsi harus kõige parema tehnilise kompetentsiga. Baas edasiliikumiseks oli vägagi soliidne.

Olin veel Rootsis, kui lugesin, et Tartu observatooriumis, mis muide, hiljem (2018. aastal) läks Tartu Ülikooli koosseisu, hakati arendama tudengisatelliidi projekti ESTCube – sellest on nüüdseks kindlasti kõik vähem või rohkem kuulnud. Sain aru, et projektis on vaja lahendada ka raadiosideprobleem. Tundus huvitav ja tuttav – sest raadiosidesagedused, mida plaaniti kasutada, on ühtlasi ka amatöörraadioside sagedusalades, ma ise aga olen juba pikka aega aktiivselt tegutsev raadioamatöör. Kirjutasin projekti juhtinud Mart Noormale, pakkusin abi. Nii oligi, et kui Tartusse tagasi jõudsin, siis Mart kutsuski mind ESTCube’i meeskonnaga kokku saama. Üsna pea tekkis projektidele ka rahastus, lisandus veel kosmosetehnoloogia ja elektroonikaga seotud projekte ja nii ma seal siiani olengi töötanud, hulk aastaid juba juhtivinsenerina. Üks valdkond on kosmoseside, aga selle kõrval on olnud ka kaasalöömine Tõraveres asuva observatooriumi renoveerimisel. See tähendas minu osalemist nii hoonete kaasajastamisel, kui ka uute laborite rajamisel. Minu töö oli sealhulgas ka elektroonika laboratooriumi väljaarendamine. See suur töö sai 2012. aastal suures osas valmis.

Siis tuli juba kosmilisem teema – projekt nimega ESAIL, see oli seotud päikesepurjega kosmoseaparaatide arendamise ja võimaliku rakendamisega hüpoteetilise kosmosemissiooni jaoks, sellise lahenduse võimalikkuse kontroll. Minu osa oli arendada välja kosmoseaparaadi toitesüsteem. Tegelesin observatooriumis eelkõige elektroonikaga, ühtlasi arendasin ka satelliitside maajaama, kuna selle järele tekkis vajadus. Meil ei ole seal hiiglaslikke antenne, suurim on paraboolne 3-meetrise diameetriga antenn, lisaks ka Yagi-tüüpi antenn, sarnased olid vanasti telerite jaoks majade katustel. Meie oma on muidugi oluliselt suurem ja keerulisem. Kolmas antennikomplekt on ülikooli Physicumi katusel. Need suuremad on meie missioonide jaoks kaks primaarset maajaama.

Kui meie satelliidid ei ole aktiivsed, saame neid kasutada ka teiste projektide abistamisel. Väga kuum teema on praegusel ajal nn tarkvaraline raadio, kus järjest rohkem klassikaliste raadioseadmete funktsioone on viidud üle digitaalsele signaalitöötlusele. Meie satelliitside maajaam kasutab samuti tarkvararaadiol põhinevaid lahendusi. Suur eelis selle juures on, et sama riistvara saab kasutada väga erinevate satelliitsidega seotud projektide juures, muutes ainult kasutatavat tarkvara.

Millised teised suunad on käsil kosmose kõrval?

Paralleelselt laborite arendamisega sai valmis ehitatud üks väheseid Eestis olevaid elektromagnetilise ühilduvusega seotud mõõtevõimekusega laboreid. Teadaolevalt on selliseid mõõtekambreid Eestis kolm või neli. Sellised laborid on vajalikud, et kontrollida igasuguseid elektroonikaseadmeid, sealhulgas – ja meie puhul eelkõige – kosmosesse saadetavaid seadmeid.

Vaja on kontrollida, et seade ei kiirgaks välja elektromagnetilist müra, mis võiks segada teisi seadmeid, sealhulgas raadiosidega ja näiteks ka navigatsiooniga seotud seadmeid. Müra tekib nimelt igas seadmes, kus esineb vahelduvvool – olgu need näiteks arvutid, mobiilsideseadmed, sidevõrgud, ülekandeliinid – valik on väga suur. Ülemäärane müra tuleb kõrvaldada – see on mõõtmiste siht. Tihti on see muidugi seadmetootjale üsna keerukas – uuemal ajal on seadmete mõõtmed üha väiksemad, nende elementide vastastikust mõjutamist on üsna keeruline minimeerida. Selle valdkonna kohta on olemas standardid, millele kõik elektroonikatooted peavad vastama, et neid saaks müüa üle maailma: Euroopa Liidus, Ameerikas, ka Hiinas.

Teine suund on samas valdkonnas – nimetame seda immuunsuseks. Eesmärk on, et paratamatult meie ümber leviv raadiosageduslik elektromagnetkiirgus, näiteks see, mis tuleb mobiiltelefoni või mistahes raadiosaatjat sisaldava seadme antennist, ei mõjutaks teiste läheduses asuvate elektroonikaseadmete tööd. Tihti on ka nii, et see mittevastavus on kahesuunaline: seade ise kiirgab liialt ning on seetõttu vastuvõtlik ka teiste seadmete poolt tekitatud kiirgusele. Selle probleemi lahendamiseks on omad vahendid – eelkõige varjestamine, kasutatavate komponentide ja nende paigutuse valik jne – terve võtete arsenal. Aga see, kui hästi on seade konstrueeritud, näitavad mõõtmised, see on meie töö.

Üks huvitavamaid projekte oli koroonaajal koostöö vastavuse mõõtmisel mehitamata sõjatehnika arendaja Milrem Robotics tellimusel. Seda toimetasime maastikul minu kodu lähedal, sest need masinad on küllalt suured ja samas on vaja leida paik, kus kõrvalisi raadiosageduslikke mürasid on vähe.

Lisaks eelnevale: oleme osa Tartu Ülikoolist, meil teevad oma elektroonikaalaseid uurimis- ja lõputöid ka tudengid, nende juhendamisi on palju olnud. Aga vastavuslabori põhikliendid on ikkagi ettevõtted – seda tööd on piisavalt.

Millal hakkasite kaasa lööma kosmoseriigi edendamisel?

Kosmoseriigi koha pealt võib öelda, ESTCube-1 satelliidi projektile on järgnenud uue, oluliselt keerukama ESTCube-2 satelliidi ehitus ja loodame, et satelliit jõuab orbiidile juba selle aasta esimeses pooles. Õieti oleks see satelliit pidanud praeguseks olema orbiidile jõudnud, aga Vega kanderaketi start lükkus sellele eelnenud sama tüüpi kanderaketi stardi ebaõnnestumise tõttu edasi. See tähendab, et ESTCube-2 (www.estcube.eu) stardib alles pärast ebaõnnestumise põhjuste väljaselgitamist, mis võib võtta aega mitu kuud.

Käimas on ka projekt meie satelliitside maajaama edasiarendamiseks ja elektromagnetilise ühilduvuse mõõtelabori täiendamiseks uue mõõteaparatuuri ja tarkvaraga. Ka Euroopa Kosmoseagentuuri (European Space Agency, ESA) noorte professionaalide meeskonnaga on kavas üks ühine projekt, mis on seotud meie maajaamaga. 

Raadioamatööridel on tudengisatelliitidega sidepidamise alal olnud päris suur abistav osa seoses kuupsatelliitidelt telemeetriaandmete vastuvõtu ja andmete edastamisega satelliidiprojektide meeskondadele. Raadioamatööridel on selleks otstarbeks kujunenud lausa sadade jaamadega võrgustikud.

Oleme osalenud ka Euroopa Kosmoseagentuuri abistamisel, agentuuri käivitatud hariduslike satelliidiprojektide raames. Euroopa ülikoolidega koostöös arendatud ESEO-nimelise satelliidiga sidepidamine toimus enamasti läbi meie maajaama, seda tänu meie maajaama piisavalt heale võimekusele ja vajaliku tehnilise lahenduse kiirele väljatöötamisele. Pärast satelliidi jõudmist orbiidile selgus, et tehniliste probleemide tõttu ei suutnud ESEO (European Student Earth Orbiter) jaoks ettenähtud Itaalias asuv maajaam satelliidiga ühendust saada. Kuna meie maajaama saatja oli oluliselt suurema võimsusega, siis õnnestus meil satelliidiga sidepidamine õigeaegselt tööle saada ja põnevat tegevust jätkus peaaegu kaheks aastaks.

ESEO satelliit oli tavapärasest kuupsatelliidist märgatavalt suurem ja raskem, kaaludes ca 80 kilo, võrreldes ESTCube-1 1,3 kiloga. Selle pardal olid mitmed põnevad eksperimendid, mille  valmistasid ette erinevad Euroopa ülikoolid, sealhulgas ka meie observatooriumis arendatud maavaatluskaamerad.

Tudengisatelliitide üheks peamiseks probleemide allikaks on, et need ei valmi tähtajaks, kuna tudengid ei oska alati aega ja töömahte hinnata. Satelliit pannakse siis ikkagi kanderaketi pardale heas usus, et ehk hakkab tööle ja ehk saab raadio teel teha satelliidi tarkvara täiendusi, sest kallis kanderakett ei hakka ju pisikese satelliidi valmimist ootama. Ka ESTCube-1 tarkvara uuendati raadio kaudu palju kordi, et satelliidiprojekt oleks võimalikult edukas. Tudengisatelliidi projektide kõige suurem väärtus on aga just nende projektide hariduslik osa. Mina kui satelliidiprojekti üks paljudest juhendajatest olen seisukohal, et satelliidi peavad valmis ehitama tudengid, mitte juhendajad, kelle osaks on pigem nõuandev ja toetav roll.

Mida võib kosmose kuulamisel avastada?

Hariduslikul eesmärgil kombime vahetevahel oma maajaama antenniga taevalaotust, vaatame, kui kaugeid signaaliallikaid saab detekteerida. Alustasime sellega, et võtsime sihikule mõned Marsi ümber alaliselt tiirlevad kosmoseaparaadid, mida on seal orbiidil palju. Meie kolmemeetrisest antennist piisab, et kuulata nende sidet Maal olevate jaamadega. Kuna signaal on nõrk, siis saame pigem registreerida signaali olemasolu, kui võtta vastu kasulikku telemeetriat. Kõige kaugemateks objektideks, millelt saadetud raadiosignaali olemasolu on olnud võimalik detekteerida, olid ESA Rosetta kosmoseaparaat hetkel, kui see oli Maast umbes 750 miljoni kilomeetri kaugusel ja ümber Jupiteri tiirlev NASA Juno ajal, mil Jupiter oli meist ligi 9000 miljoni kilomeetri kaugusel. Rosetta raadiosignaali jälgisime tegelikult hetkeni, kui see oma missiooni lõppedes komeedi pinnale „kukutati“ ja raadiosignaal samal hetkel katkes.

Mis raadioside sumbuvusse puutub, siis on kosmoses kasutamiseks valitud lainepikkused, mis Maa atmosfääris, ionosfääris võimalikult vähe sumbuksid. Signaali nõrgenemine on peamiselt tingitud suurest kaugusest. Signaaliga tekib probleem, kui allikas satub Maalt vaadates Päikesega lähestikku, sest siis kipub selle tugev raadiosageduslik müra kasuliku signaali allika ära varjutama. Samas on päikesemüra ka kasulik – sellega saab antennisüsteemide tööd kontrollida, kalibreerida nii antenni suunamist kui ka vastuvõtja tundlikkust.

Kuidas on kaugema kosmose kuulamisega?

Nii väikeste antennidega, nagu me kasutame, on võimalike kaugete tsivilisatsioonide signaalide otsimine keeruline. Ka kaugete looduslike objektide, näiteks pulsarite, põhjustatud raadiomüra kuulamiseks on üldiselt vaja suuri antenne, aga kaasaegset signaalitöötlust kasutades on see siiski võimalik ka väiksemate antennidega.

Kodus on mul ka oma „maajaam“ ehk amatöörraadiojaam olemas. Üks selle antennidest on 4,5 m läbimõõduga paraboolantenn, mida kasutan muu hulgas raadioside pidamiseks Kuu pinnalt peegeldunud raadiosignaali abil. See on ka mingis mõttes kosmoseside. Eriti kummaline tunne tekib, kui räägid mikrofoni ja kuuled oma häält – 2,7 sekundit hiljem. Just niipalju kulub raadiosignaalil Maalt Kuule ja sealt tagasi jõudmiseks.

Raadioamatöörid peavad isegi võistlusi sellel alal: kui paljude erinevate jaamadega näiteks ühe nädalavahetuse jooksul õnnestub sidet pidada mingil sagedusalal. Olen neist võistlustest päris palju osa võtnud. Kahel aastal olen Kuu-side alal Euroopa, tinglikult siis ka maailmameistriks tulnud enam kui saja osaleja seas. Just eile vaatasin – diplomipakk on üsna suur, ühtteist on ikka saavutatud. Harrastus, aga ütleks, et ka minu tööga tihedalt läbi põimunud. Alustasin juba ammu, sügaval nõukogude ajal.

Millal raadiohuvi tekkis?

Keskkoolis, tegelikult juba algkooli esimestes klassides. Mu isa töötas Tartus raadioparanduses, see oli minu kooli, Tartu 1. Keskkooli, praeguse Hugo Treffneri Gümnaasiumi, vahetus läheduses. Nii puutusin selle alaga ikka vägagi varakult kokku, huvitas ka. Elektroonikahuvi läks tõsisemaks keskkoolis, siis tegutsesin juba kooli raadiosõlmes. Sealt edasi läksin õppima raadioinseneri erialale Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehk TPI-sse (praegune Tallinna Tehnikaülikool). Koolis oli palju matemaatikat, füüsikat. Neist ainetest jagusaamiseks oli üsna palju abi varasemast praktikast – oli aimu, kuidas protsessid toimivad. Lisaks venekeelne raadiosidealane õpe sõjalise kateedris, ka koos morsega. Sellest on siiani abi – amatöörraadioside jaoks on morsekood praegugi laialdaselt kasutusel. Nõrkade signaalide dekodeerimisel teeb inimese kõrv ja aju imet. Nüüd on muidugi paljudel puhkudel abiks digitehnoloogia, nii saab ka sellist signaali püüda, mis müratasemest tükk maad nõrgemgi.

Raadioamatööridel võiks olla tihedam koostöö kaitseliidu ja -väega või ka päästevallas, näiteks kui mobiilside peaks mingil põhjusel n-ö maha kukkuma.

Eesti raadioamatöörid olid ju väljas maailmakuulsal Balti ketil alternatiivsidet tagamas. Ise olin Läti piiri ääres, tegin seal ka videofilmi, mis on nüüd Rahvusraamatukogus hoiul. Einoh, vägev tunne oli seal sellisel suurel ja olulisel üritusel osaleda. Õnneks said asjad nii korraldatud, et sidekatsetuse järel meie abi vaja ei olnud.

Muide, raadioamatööridel oli abistav roll ka 1991. aasta putši ajal Eesti riigi side korraldamisel ning Vene vägede side mahasurumisel, aga see on juba omaette peatükk Eesti raadioamatörismi ajaloos. Mina ise edastasin infot oma kodust Tartu lähistel, aknast oli üle põldude näha ja ka kuulda, kuidas Vene kolonnid mürinaga Tallinna poole sõitsid.

Kuidas kulges raadioinseneri elu pärast ülikooli?

Algul töötasin Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi arvutustehnika kompleksrühmas. Olin seal üsna mitu aastat, tegeledes digitaalelektroonika ja arvutustehnikaga. Sealt kasvas välja n-ö tollase kooperatiivi tasemel eraettevõte Mesotech OÜ. Sai tegeldud ka arvutite komponentidest kokkupanemisega, personaalarvutid olid tollal väga kallid, näiteks 60 000 rubla, tavainimestele üsna kättesaamatud. Põnev aeg oli, tegemist jätkus.

Mõnda aega töötasin paralleelselt Tartu Ülikooli raamatukogus tehnikaosakonnas, aitasin helitehnika kasutamisel.

Siis sattusin juba tööle Rootsi. Lugu oli mitme keeruga: Vene aja lõpus läksime raadioamatööridega Saaremaale väljasõidule, kus osalesid ka mõned Rootsi amatöörid. Seal nägime nii-öelda läänelikku amatöörsidetehnikat ja kõike seda, mida Eestis veel praktiliselt ei olnud. Viimasel päeval andis üks rootslastest mulle Stockholmis tegutseva väliseesti ettevõtja Evald Koitsalu, kes otsis parasjagu oma raadioelektroonikaga tegelevasse ettevõttesse tööjõudu, telefoninumbri. Telefonikõned välismaale olid tollal kosmiliselt kallid, nii kasutasingi oma tutvust Põlva telefonikeskjaamas ning pärast ebaõnnestunud katseid õnnestus Evaldiga pikalt vestelda. Selle tulemusena sai teoks minu esimene külaskäik Stockholmi, see oli vist 1990. aasta lõpus.

Siis oligi minek. Esimene töö oli raadiomikrofonide remontimine. Kui hakkasin Eestisse tagasi tulema, öeldi, et oi, meil on teile tööd küll. Jäingi samasse firmasse praktiliselt alaliselt tööle, palk oli ka Rootsi mõistes täiesti normaalne. Tegime palju raadiotehnika- ja elektroonikaalaseid projekte, üks neist oli Mobitexi alarmisaatja. See oli niisugune süsteem, mis töötas analoogiliselt peileritega, aga vastupidi. Tollal ei olnud ju mobiiltelefone, aga näiteks postivedajatel või kaugel üksinda töötajatel oli Mobitexi süsteemiga võimalik kaasaskantava häirenupu abil abi kutsuda. Karbike oli taskus, vajutad nuppu, seadme signaal läheb autos olevasse võimsamasse saatjasse ja sealt edasi juba häirekeskusse. See seade sai lõpuni välja arendatud ning testitud, rohkem kui 1000 tükki läks müügiks. Palga eest ostsin 486 arvuti, see oli tollal väga kõva sõna – näiteks sõber müüs enda oma maha ning ostis selle raha eest Põlvas uude kortermajja korteri.

Lisaks kohalikele projektidele olid ettevõtte töötajad seotud arendustegevusega Ericssoni juures. Läks lõpuks nii, et olin ka ise konsultandina tööl Ericssonis ja hiljem sellest välja kasvanud Sony ja Ericssoni ühisettevõttes Sony Ericsson, kuna terve Ericssoni osakond, mis varem tegeles nn teenistusside lahenduste arendamisega, pandi kiirkorras tegelema hoopis GSM-mobiilside seadmete arendamisega. Muud raadioside alad jäid suhteliselt tahaplaanile mobiilside buumi kõrval. Osalesin mitmete Ericssoni mobiiltelefonide, näiteks R310, selle nn haiuimega väga hea mobiiltelefoni, arendamisel. Algul arendasime valmis ka GSM-mooduli sülearvutite jaoks, sealt edasi juba mobiilide juurde. Meie osakond alustas ka esimeste nn nutitelefonide arendamist. Näiteks R380 oli juba nutitelefon sõna otseses mõttes. Nutitelefoni mõiste (ingl k smartphone) sai maailmas alguse just sellest telefonist. Kokkuvõttes saab öelda, et sai oldud maailma kõige kaasaegsema elektroonika arendamise juures. Ütleme niimoodi, et enne seda oli olnud kõige arenenum, kaasaegsem laiatarbeelektroonika kasutusel põhiliselt videokaamerates, aga mobiiltelefonide turule tulek tõi sellesse suured muutused. Lõpuks on ju videokaamera tänapäeval lihtsalt üheks paljudest mobiiltelefoni alamsüsteemidest.

Sealt edasi tuli tõeline revolutsioon mobiiltelefonide arendamisega, kus komponentide tihedus ja nende miniatuursus olid ikka hoopis uus tase. Selles osas olime tehnoloogia eesliinil, meie juures käisid kõikvõimalike komponentide arendajad igast maailma nurgast. Jah, oli revolutsiooniline aeg!

Lõpuks oli mul kogemusi juba nii palju, et Rootsis töötamise lõpuaastatel anti meie osakonnas paljud keerulisemad tehnilised probleemid mulle uurida. Kui mõni uus mobiilimudel valmis sai, sain tihti korralduse valmistada telefoni prototüüp ette esimeseks ametlikuks proovikõneks. Selleks tuli mitmesuguseid konfigureerimisi teha, mõned olulised vead ära parandada või leida võimalus nendest mingi nipiga kõrvale hiilida. Nagu inseneri helesinine unistus – selline aeg oli.

Milliseid hobisid Teil lisaks raadiospordile veel on?

Juba pikki aastakümneid on minu hobiks olnud fotograafia, peamiselt loodusfoto ja erinevate sündmuste jäädvustamine nii fotodena kui videokaamera abil. Viimasel ajal on olulisel kohal droonifotograafia. Varem tegelesin natuke jooksmise ja raadioorienteerumisega. Viimase aja suurem hobiprojekt oli koduse päikeseelektrijaama ehitamine koos energiasalvestamise võimalusega. Igati kasulik ja lausa vajalik projekt praegustes oludes. Tütar Mari on samuti insener, õppides esmalt Lennuakadeemias side ja navigatsiooni eriala, pärast seda lõpetas Tartu Ülikoolis arvutitehnika magistriõppe. Ta tegi oma lõputöö meie observatooriumi maajaama antenni pööramissüsteemi arendamise teemal ja töötab praegu observatooriumi katselaborite kvaliteediinsenerina. 

Kui koolinoorele nõu peaks andma, siis ütlen: insenerialad on maailmas kõige kiiremini arenevad, nendel saab korralike teadmiste ja oskuste puhul alati huvitavat ning hästi tasustatud tööd. Elektroonikainseneride järele on üha suurem vajadus nii Eestis kui kogu Euroopas, kuigi osa arendust ja tootmist kolib üha enam Hiinasse-Indiasse. Meil siin on oma insenere vaja, et hoida nii tehnoloogia arendamise kui ka masstootmise oskusi alal ja arenemas, et need ei libiseks meie käest itta ära, sest siis on juba väga raske asju tagasi pöörata.

Kokkuvõttes võin oma inseneriks kujunemise ja töökäigu kohta öelda: huvi peab olema, seda esiteks. Ja teiseks: juhusteks peab alati valmis olema. Muidu ei oleks ma võib-olla kunagi Rootsi tööle sattunud ning observatooriumi ja kosmoseteemade juurde jõudnud.