Aasta insener 2023 Mirko Arras: insenerina saab maailma paremaks muutmiseks palju ära teha

Tootearendusinsener Mirko Arras on tegutsenud insenerilahendusi ja inseneriteenuseid pakkuvas ettevõttes Revismo OÜ enam kui kümme aastat. Selle ajaga on inseneribüroo, mille peainsener ja juhatuse liige ta on, teostanud enam kui 550 edukat arendusprojekti.

Inseneribüroo Revismo 16 inseneri tegutsevad nii seadmete kui ka toodete projekteerimise, tööstusdisaini, inseneriarvutuste, masinaehituslike ekspertiiside ning kõikvõimalike juhendite ja ka riskianalüüside koostamisega. Viimased aastad on ettevõttele toonud ka mitmeid tunnustusi: Revismo on tunnistatud korduvalt Eesti edukate ettevõtete hulka kuuluvaks, kolmel viimasel aastal ka gasellettevõtteks ehk ettevõtteks, mille käive on aastas kasvanud 50 protsenti. Ettevõtte juht Kristo Klementi kuulutati aga mulluste tulemuste eest Eesti 2023. aasta nooreks ettevõtjaks. Ja mitte vähem tähtis: firma krediidireiting on olnud viis aastat järjest tasemel AA+.

„Inseneriks, tootearendajaks saamine oli mulle täiesti loomulik, iseenesestmõistetav ja ka vältimatu valik,“ kinnitas Arras teekonna algust meenutades. Aastal 2020 omandas Arras ka volitatud mehaanikainseneri kutse.

„Mirko on eeskujuks kõigile inseneridele. Tema pühendumine ja saavutused on muljetavaldavad. Oma teadmiste ja oskustega on ta aidanud lahendada keerukaid probleeme ning olnud kaasatud mitmetesse rahvusvahelistesse projektidesse. Tema ettevõte Revismo OÜ on edukalt teostanud üle 550 projekti, tugevdades seeläbi Eesti mainet usaldusväärse ja innovaatilise inseneeria partnerina maailmaturul,” rääkis Eesti Inseneride Liidu (EIL) president Igor Krupenski hinnatud tiitli üleandmisel.

Millised on need inseneritööd, millega olete sel spetsiifilisel alal edu saavutanud?

Pakume väga erinevaid insenertehnilisi teenuseid. Kui firma 10 tagasi asutasime, alustasime väiksematest töödest ja nii oleme jõudnud suuremateni. Tegeleme seadmete, masinate ja toodete projekteerimise-arendamisega. Meie tellijaiks on nii staažikad ettevõtted, kel on vaja täiendavat insenerijõudu kui ka alustavad iduettevõtted, kel on üksnes hea idee ning meie arendame selle tooteks ja viime tehnoloogilises mõttes nii kaugele, et võiks alustada seeriatootmist. Koostame vajadusel nende toodete juurde ka tootmis-, kasutus- ja ohutusjuhendid – kogu pakett. Kõigest ei saagi lähemalt rääkida, sest meid seovad konfidentsiaalsuslepped.

Projektide valik on olnud lai ja üha kasvav: alates näiteks kajakkide ja kanuude disainist ning vormide projekteerimisest kuni näiteks 400-ruutmeetrise näituseruumi kandevkonstruktsiooni arendamiseni, teaduskeskuse eksponaatide ja ka näiteks Võru linna uuendusliku lahendusega keskväljaku elementide projekteerimiseni välja. Palju on olnud igasuguste erilahendusega tootmisseadmete arendamist, aga ka näiteks minikombaini väljatöötamine ja metsatraktori edasiarendus. Lisaks igasuguste kõrgete metallist mahutite ja silode erilahendused mitmesuguste tööstusharude jaoks. Praeguseks on tellijaid lisaks Eestile ka mitmest välisriigist. Kokku oleme oma kümne tegutsemisaastaga edukalt ellu viinud pea 600 projekti. Enamasti on need lahedused olnud mehaanikainseneri profiilile sobivad, aga palju on ka muid, näiteks standardite ning normatiividega seotud töid, tugevusarvutusi, tootedisaini ja dokumentatsiooni väljatöötamist.

Kuidas teie firma alguse sai?

Meie firma on olnud algusest peale, 2013. aastast, inseneri-, eelkõige tootearendusteemadega tegelev ettevõte. Ettevõtte juhi Kristo Klementiga käisime Tallinna Tehnikaülikoolis ühel kursusel. Tema asutas firma. Nägi, et töö ootab tegemist, kutsus oma venna ja minu kampa. Tundsime, et tiivad kannavad, võtsime tööd juurde ega kõhelnud. Nii alustasimegi juba tudengitena. Nende aastatega on meie koosseis muidugi kasvanud – praegu on meil ametis juba 16 inseneri. Tänagi, pärast intervjuud, tuleb siia üks noor insener, kellega pean töövestluse. Insenerialal ei ole tööpuuduse üle kurta kuidagi võimalik, peab ainult ise korralikku tööd tegema.

Loomulikult käivad iga firmaga, eriti selle kasvuga, omad valud kaasas. Hakkasime on tegevust kasvatama-laiendama teadlikult rahuliku tempoga. On ju küllalt nähtud neid iduettevõtteid, kus alguses nokitsetakse-arendatakse, kui aga hakkab asjaks minema ja ettevõte kasvab üleöö näiteks kümme korda suuremaks, ei pruugita enam hästi hakkama saada. Kõik asjad, mis kasvavad kiiresti, võivad ka vägagi varmalt lõppeda. Ei pruugi, aga võivad. Meie areng on olnud teadlikult selline lineaarne, rahulik tõus. Kuigi mullune müügitulu oli 1,5 miljonit, hoiame ka praegu parajat tempot, et asjad ei kasvaks üle jõu, et jõuaksime turu ja tööde mahtudega kohaneda.

Milline on inseneritöö sisu teie juures?

Suur osa tööst on arendus ja väljamõtlemisega seotud töö – arendame kõike, nii suuri metallkonstruktsioone kui ka seeriatooteid ning tootmisseadmeid. Oleme teinud ja arendanud palju isesuguseid eriotstarbelisi masinaid, muid tootmisseadmeid, suuri mahuteid, konveieriliine. Siin arvutekraanil on mul näiteks üks puidu erilahendusena arendatud ja projekteeritud trei- ja freesimispink, millega saab toota kuni 12 meetri pikkuseid objekte. Tööd tuleb üha juurde ja kui varem jõudsin peainsenerina enamikele projektidele ise käe külge panna ja suuremas osas projektides otseselt osaleda, siis üha rohkem on töid, kus sellises mahus ma enam ise kaasa lüüa ei saa. Insenerid on meil aga head ning saame meeskonnana kõigega hakkama.

Praegused võimsad arvutiprogrammid ja 3D-projekteerimisvahendid on küll kiiduväärt abimehed ning teevad inseneri elu palju kergemaks. Töö läheb kiiremini, kuid üks asi on ikka samaks jäänud sellest ajast, kui kasutati vaid joonlauda ning sirklit: ideed tuleb ikka endal välja mõelda, sest tarkvara ei saa neid inseneri eest luua. Selles mõttes on meie ameti sisu suuresti ikka sama: insener on looja, masinad vaid abimehed ja tööriistad. Muide, kasutan ka oma töös pliiatsit-paberit, aga muidugi ainult skitseerimise, ideede esmaste lahenduste otsimise käigus. Valmis tuleb need modelleerida ja projekteerida ikka juba viimase peal tehniliste vahenditega.

Kuidas tellija ideest saab valmis toode?

Meieni jõuab väga mitmesuguseid mõttekilde ja erinevas staadiumis arendusmõtetega tellijaid. Kui on tegemist alustava ettevõttega, siis nad tulevad ja räägivad, milline idee neil on ning meie saame siis hakata sealt ideed edasi arendama. Muidugi on ka masstootmiseks valmis tooteid, mida tuleb edasi arendada ja parendada. Tihti tuleb ikkagi nullist alustada ja insener saab siis küllaltki suure vabaduse lahenduste otsimiseks, aga muidugi peavad julged mõtted lõpuks konkreetseks tooteks saama.

Vahel on mõnel ettevõttel uue toote arendamisel oma inseneri kõrvale täiendavat mahtu või mõtte- ja loomejõudu vaja, et luua mõni täiesti uus toode või näiteks tootmisliin ümber korraldada. Oleme oma inseneridega ka paljudele sellistele klientidele abiks olnud.

Võib tõdeda, et inseneritöö toimub väga muutlikes oludes – kunagi ei ole midagi püsivat ning asja edenedes hakkavad nii tellijal kui ka inseneril järjest uued mõtted tekkima. Arvan, et kunagi ei ole olnud vist nii, et algidee oleks päriselt samaks jäänud, lõpptulemus võib sellest sootuks erineda.

Kas soovitate noortele insenerikutset?

Peamine inseneritöö võlu minu jaoks on olnud pidev vajadus uusi ideid ja lahendusi leida ning genereerida ja kohaneda muutuvate tingimustega. Eks see kõlabki nagu inseneri unistus, et saad luua midagi uut. Samas on erinevaid aspekte, millega insener arvestama peab, väga palju. Tulemus peab ikka vastama sellele, mida tellija ootab või täpsemalt, mida tal tegelikult vaja on. Seda ei pruugi klient osata alguses selgelt sõnastada.

Toode peab korralikult oma funktsiooni täitma, esteetiline välja nägema ja seda peab olema ka võimalik toota. Edukalt müüa saab toodet, mis on täiesti valmis, kuid selleni ei jõua kuidagi ilma inseneride ja tootearendajateta. Iga detail tuleb läbi mõelda ja iga sõlm läbi arvutada. Iga uue loodava lahenduse puhul tuleb ka veenduda selle piisavas tugevuses, mis on väga tähtis osa inseneride igapäevatöös.

Teame, et maailm muutub meie ümber aina kiiremini. Kõik see on enamasti inseneride arendustöö tulemus. Võib öelda, et kui tahad maailma paremaks muuta, siis insenerina saad selleks palju ära teha.

Millal otsustasite ise inseneritee ja -töö valida?

See tee on mul silme ees olnud niikaua, kui mäletan ja selle sillutajateks on mu vanemad. Minu vanaisa oli Paides Põllumajanduse Riikliku Tehnilise Järelevalve osakonna juhataja ja isa õppis Tihemetsa Sovhoostehnikumis põllumajanduse mehhaniseerimist ning on praegu Väätsa Agros, ühes Eesti suuremas põllumajandusettevõttes, peamehaanik/tehnikajuht.

Otsene tehnikapisik tuli isalt, kui ta ostis mulle ja mu kahele vennale kolme peale ühelt külamehelt vene võrri ajal, mil käisin veel põhikoolis. Esimesed õpetused tehnika kohta saime võrri remontides, kuna isa ostis selle teadlikult mittetöötavana. Tõi koju ja ütles, et kui sõita tahate, siis peame selle ühekoos korda tegema. Kuna võrri paaki oli vett kallatud, tuli kogu mootor algosadeks võtta ja diiselkütusega korralikult puhtaks pesta. See oli ka esimene kord, kui sai korralikult näpud õliseks tehtud. Mäletan, et võrri mootor ei tahtnud üldse käima minna, lükkasime seda küla vahel mitu päeva. Ei olnud lihtne, aga käima saime ja siis sai preemiaks sellega ikka mitu head aastat ringi põristatud.

Selline oli meie kodune kasvatus: pead vaeva nägema, alles siis saad preemia. Sealt mu tehnikahuvi alguse saigi. Ei tea, kas isa praegu seda võrri toomist ka kahetseb? Vist mitte. Võrrist järgmiseks sain endale onu tükkideks võetud tsikli Voshod, mis sai kokku pandud, raam ümber ehitatud ja nii oligi juba suurem kaherattaline olemas. Huvi sõita oli suur. Kord olid põhikooli ajal külmapühad, külma oli enam kui 20 kraadi ja kooli minema ei pidanud. Ütlesime emale, et liiga külm on kooli minekuks, aga kui olime omapäi koju jäänud, panime tsiklile isetehtud piikidega rehvid alla ja läksime talvist sõitu proovima. Oli küll külm, aga natuke sai ikka sõita.

Keskkooli lõpu poole tegin juba juhiload, siis sai ka suurte teede peal sõita. Esimene auto, Moskvitš-412, tuli meile poistele vanaisa garaažist. See tuli samuti meil endil sõidukorda seada ja nii oligi auto liiklemiseks olemas. Kuna näpud juba kibelesid, sai seda autot ka esimestel aastatel omajagu täiendatud ja ümber ehitatud. Näiteks paigaldasime sellele elektriaknad ja püsikiiruse hoidja, lihtsamatest asjadest rääkimata. See auto on siiani alles. Sealt edasi ülikooli alguses ehitasin endale juba n-ö turbo-Mosse, 200 kW originaal 1,5-liitrise mootoriga. Praegu on mul kodus enam kui kümme sellist hobiautot, millest osadega saab ka kokkutulekutel käia. Ja muidugi – jääsõit, see meeldib mulle kõige enam ja eriti just selleks ekstra ümberehitatud autodega. Kutsun seda hübriidiks, kuna see on keskmootoriga Mosse kastikas, millel Audi V8 hoogu andmas. Just läinud nädalavahetusel käisime jääl sõitmas. Sellistega ei tohi küll avalike teede peal sõita. Tõstad treilerile, viid jää äärde ja seal sõidad.

Kogu eelnenud jutt tehnikast on tegelikult ainult jäämäe tipp. Nüüd olen pidanud nende asjadega natuke tagasi tõmbama, sest naine, väike laps, ettevõte ja maja nõuavad omajagu tähelepanu.

Miks langes valik tehnikaülikooli kasuks?

Tehnikahuvi oli mul juba poisikesest peale nii suur, et muid variante, kui inseneriks õppida, ei tundunudki laual olevat. Tallinna Tehnikaülikool paistis selleks kõige sobivam koht olema. Eksamitulemused olid head, sain kohe sisse. Eriala sai täpselt õige valitud: tootearendus ja tootmistehnika mehaanikateaduskonnas.

Kui olin magistriõppesse jõudnud, kutsus endine kursusekaaslane Kristo Revismosse. Vahepeal olin jõudnud ka kaitseväes oma teenistuse ära teha, ikka mehaanika alal, remondiüksuses. Magistritöös projekteerisin kodukandi ettevõttele Väätsa Agrole noorloomade piimasööda jaoks – nii pulbrist toodetud kui ternespiima jaotamiseks – mõeldud elektri jõul töötava mehhaniseeritud söötmiskäru.

Magistriõppe ajal alustasimegi tõsisemalt Revismo tegevustega. Algul üsna väikeselt – Tallinnas Laki tänaval oli ühetoaline kontor, päris alguses töötasime üldse kodust. Leidsime, et ei ole vaja rendi peale liialt kulutada. Nüüd on teine asi, firma suurem, töömahud suured, klientidega vaja tihedamalt koostööd teha ja kohtuda. Niisiis asuvad meie kontorid nii Tallinnas kui ka Tartus. Siiski võimaldab töö iseloom teha osa tööst kodus ja nii ma mitmel päeval nädalas teengi.

Millised huvitavamad tööd võiks viimasest ajast esile tuua?

Eks kõik projektid on omamoodi huvitavad, kuid kindlasti tõstaks esile Viimsi kultuurikeskuse Artium suure saali eri tasapindadesse liigutatava põranda lahenduse ning projekti elluviimise. See on hüdrauliline lahendus, mis ei ole lihtsate killast. Liikuvad osad peavad taluma suuri koormusi, kasvõi auto kaalu. Konfiguratsioon on keeruline, eri osasid on palju. Saali saab kujundada ühetasapinnalisest ja üleni tasasest põrandast tõusva põranda ning istmeridadega saaliks. Sellest võib kujundada näiteks orkestriaugu, aga ka lavale tõusva joonega põranda. See projekt oli huvitav ja päris suur katsumus.

Ennist mainisin, et arvutasime ja projekteerisime Võru keskväljaku kujunduselemendid (istmed, valgustid ja paljud muud elemendid) ja ka see projekt väärib esiletoomist. Tihtipeale tekivad suuremad proovikivid just seeriatoodete arendamisel, kuid kuna meid seovad ranged konfidentsiaalsuslepped, siis neid eraldi välja tuua ei saa.

Kokkuvõttes võin öelda, et tehnikaülikool andis põhiteadmised, aga sealt on tarvis igal inseneril iga päev üha edasi liikuda ja palju juurde õppida. Insenerid muudavad maailma ning nad peavad selleks väljakutseks valmis olema nii oma oskuste kui ka suhtumise poolest.