Ebaeetiliste võtete ABC ehk kui palju on vaja, et elus edukas olla?

Ehkki röövkapitalism on ammu möödas, pole praegune äri teinud hüpet eetilisuse poole. Endiselt astuvad inimesed edu nimel üle eetika piiride, mis on igal inimesel erinevad ja sõltuvad sellest, mida peetakse lubatuks ja mida keelatuks. Ebaeetilisest käitumisest kirjutab Alexander Kotchubei. 

Mida suuremaks ja massilisemaks kasvab selline töö- ja ärisuhete muster, seda pehmemaks ning leplikumaks muutub üldine eetilisuse piir.

„Aita teisele auku kaevata“, „Räägi teistele seda, mida sa ise õigeks ei pea“, „Too välja oma suurepärased omadused, rääkides väljamõeldud lugusid, sest kes neid ikka kontrollib“… Inimesed, kes nii asju ajavad, leiavad, et see on tänapäeval töö- ja ärielu korraldamisel täiesti lubatud.

Miks inimene hakkab ebaeetilisi võtteid kasutama?

1. Inimene võib ju „korraks eksida“, kuid miks ta pärast seda ikka ebaeetilisel teel asju ajab? Sest tal kaob või puudub tarkus kohaneda muutuva reaalsusega tavalisel viisil ja otsides väljapääsu, suurenebki soov pöörduda üha enam ebaeetiliste võtete poole. Oluline on, et sisetunne oleks sel ajal vait – nii saab sisemisi piire paremini ületada.

Mulle meeldib „sinu mänguasi“ (ametikoht, vahendid), kuid sa ei luba mul „sellega mängida“ (kasutada samu hüvesid) ja ma ei tea, kuidas seda sinult ausalt kätte saada. 

2. Suureneb väline surve ehk soov elada paremini või sama hästi kui naaber, kolleeg või sõbrad. Ja siit tuleneb eesmärkide ummikseis – inimene ajab ennast ebareaalsete, halvasti püstitatud eesmärkidega nurka ning pöördub siis ebaeetiliste võtete poole, et mitte võimalusi käest lasta.

Tahan samasugust sissetulekut nagu sul, kuid sa ei kavatse mulle ise oma häid kliente loovutada, nii et ainuke viis on sinust lahti saada, siis tulevad kliendid minu juurde üle. 

3. „Ebaõiglus, mis valitseb minu ümber!” Ja keegi ei suvatse midagi ette võtta. Olengi oma eetilisusega juba nagu valge vares. Ainuke võimalus on teha nii nagu teised või loobuda.

Töötaja leiab, et inimene, kes on temaga võrdsel ametikohal, kuid on lühemat aega tööl olnud, saab palju kõrgemat palka. Lisaks on tal vähem kohustusi, sest kunagi sõlmitud lepingu tingimused ja iga-aastane palgatõus olid vanasti teistsugused. 

4. Eeskujud, keda me järgime, ei hiilga vahel just eetilisusega. Meie kriitikameel nende suhtes on palju leebem – me andestame neile, kui nad midagi ebaeetilist teevad, ja õigustame neid. See tähendab, et me ei taha tegelikult näha seda, milleks me pole valmis. Hiir armastab juustu. Ja see ongi tema nõrkus, mille tõttu ta lõksu satub. Hiirel on psühholoogiline illusioon, et kõik on kontrolli all, kuni ta ennast lõksust avastab.

5. Emotsionaalsus. Tugevad emotsioonid teevad justkui piiride ületamise kergemaks. Vihane või solvunud inimene muutub kättemaksuhimuliseks ja teda on selles seisus raske peatada. Ta võib küll hiljem kahetseda, aga ka õigustada oma käitumist, kasvatades nii ebaeetiliste võtete pagasit üha suuremaks.

Ma poleks varem kunagi arvanud, et ma solvudes teisi julgen süüdistada, aga nüüd ei leia ma selles midagi valet. 

Miks siis inimesed seda ikkagi teevad? See on seotud hinge vaesusega. Tugev hing kehtestab sisemisi norme, milles sisaldub maailma positiivne tarkus. Nõrk hing kasutab aga situatsiooni ära, leides selles turvaauke, nõrku kohti. Nõrk hing mõtleb vähe ja ei hooli suurt ümbritsevatest inimestest (kolleegidest). Tema hinges valitsevad kas pragmaatilised kaalutlused või inimvaenulikuks muutunud olemus. Meie ümber on palju pragmaatilisust: nõrk hing räägib sõnu, mida ise ei usu; teeb tööd, mille väärtuses ta kahtleb; tõmbab maski ette ja naeratab kõigile, kuigi sees keeb sapp või mürk. Mõned on selle lausa elumotoks teinud, muutudes küünikuteks ja materdades kõike, mis nende seisukohaga ei sobi.

Ebaeetiliste võtete areng ehk eetilise allakäigu teekond

Esimene samm: eetilise normi vastu eksimine, mis juhtus kogemata.
Algul ehmatab inimene ära, et selline äpardus üldse juhtuda sai, ja tunneb ennast halvasti. Kui ta eksib eetika vastu üks kord (esmakordselt), siis kaasnevad sellega tugevad emotsioonid. Kuid ebameeldivad tunded (häbi, süütunne, piinlikkus vms) on omamoodi eetilise allkäigu häirekell. Ebaeetilisele teele asunud inimene surub need tunded enese maharahustamise teel alla: „Ta on ise selles süüdi!“, „Mul polnud teist valikut!“ (Ta võib ise aru saada, et see kõik on mingil määral enesepetmine.)

Teine samm: katsetamine.
Inimene kohaneb järk-järgult (uue) endaga: ta korraldab sigadusi ja õpib seejuures rahu säilitama või ennast hästi tundma. Sageli leiavad sellised inimesed mõttekaaslasi, kes samamoodi toimivad.

Kolmas samm: pidev ebaeetilisus ehk „kogenud eksija“.
Siin on juba tegemist inimese eetilise allakäiguga – see on muutunud tema normkäitumiseks. Ta ise ei pea enam vajalikuks eetilise ja ebaeetilise käitumise vahel valida – ta kasutab seda, mis antud hetkel töötab. Milleks arvestada teistega, kui kõik on lubatud.

Ma veidike provotseerisin ülemust. Ta on muidu rahulik mees, kuid seekord ärritus, hakkas hüsteeritsema, sundides mind „nutma“. Kolleegid said kohe aru, et mulle tehti liiga ja ülemus ei hooli oma alluvatest.

Mulle meeldib su mees, aga kuna ta meeldib kahjuks ka sulle, siis mul tuleb oma õnne eest võidelda.

Sisemise kokkuleppeni jõudmine

Tasakaalus inimene näeb ennast sellisena, nagu ta käitub. Tasakaalustamata inimene tõmbab endale aga maski ette, teadvustades, et tema käitumine ja arusaamine iseendast ei lähe kokku. Ebaeetilise käitumise korral on peaaegu alati tegemist tasakaalustamata inimesega – me näeme, et see, mida ta teeb või räägib, ei lähe kokku sellega, mida ta ise- endast arvab (sigadusi tehes on ju väga raske endale tunnistada, et oled ebaeetiline).
Kõikvõimalikud õpetused ja nõuanded

Tänapäeval levib palju õpetusi nii nendelt, kes on ebaeetilise käitumise ohvrid olnud, kui ka nendelt, kes annavad ebaeetilise käitumise kohta nõuandeid. Viimaste puhul on üldine (ebaeetiline!) sõnum järgmine: „Tee nagu mina ja saavutad edu!“ Näide: „Ülemus süüdistab sind, et firma on tootmisgraafikust maas. Mida teha? Valetada, et sellel on objektiivsed põhjused. Juhile tuleb näidata palju keerulisi diagramme ja tabeleid, et tal jääks mulje, nagu sa kontrolliks olukorda. Järgmine kord, kui ta taas süüdistustega esineb, võib sama taktikat kasutada, sest ta neelas selle ju eelmine kord rumalusest alla.“ Selliseid nõuandeid lugedes tekib küsimus, mis küll toimub inimeste peas, kes selliste õpetustega välja tulevad ja (pisi)sigadustega tegelevad?

Maskeeringud

Ebaeetilised inimesed kasutavad teatud maske, mille järgi on neid hea ära tunda:

• Valetamine – mitte punastades, vaid naeratades ja otse silma vaadates.
• Kallistamine ja soe kehaline kontakt (kes saaks siin midagi kahtlustada).
• Suured siirad silmad, mis vaatavad sulle pilgutamata otsa.
• Selline inimene on sinu läheduses ja vaateväljas (ikka selleks, et nuhkida ja kohe reageerida).
• Ta räägib, nagu poleks midagi juhtunud!
• Ta keerab kokku pisikonflikti, aga teiste kätega. Need, kes tagamaad ei tea, usuvad siiralt, et tema ei puutu asjasse ja on pigem ohver.
• Talub südamlikku kontakti sinu lähedaste partneritega (kuni sa märkad ükskord, et su kaaslased hakkavad sulle imelikult otsa vaatama).

Ettevõte ja juhi eetiline koodeks

Üks töötaja osutab juhi tähelepanu kolleegi kehvale tööle. Juhi loomulik küsimus on:
„Miks ta seda teeb?“

Ta hoolib ettevõttest.
Ta tahab teha karjääri.
Ta tahab kollegist lahti saada.

Ebaeetilised võtted on sageli seotud oma koha kindlustamisega teiste arvelt. Mängu tulevad pragmaatilised huvid (raha, kasu) – kui palju selle nimel saaks inimesi üles anda?

Põhitõde töises maailmas on see, et korporatiivsed huvid on tähtsamad kui isiklikud. Kuidas ühendada inimese põhimõtteid üldaktsepteeritud normidega? Juhi otsused on aeg-ajalt sellised, mis kahjustavad töötajate huvisid, ja seetõttu on tähtis, et ettevõttes oleks oma eetilisuse koodeks. Siin on mõned näited sellest:

Üldised nõuded juhtidele: meie juht on töötajatele eeskujuks; juht planeerib eetilist tulevikku; juht loob keskkonda siin ja praegu, ei tegutse stiilis „see on pikaajaline erand“ …

1. Me kritiseerime tegu, mitte töötajat.
2. Kui töötaja jätab midagi tegemata või teeb midagi ebaeetilist, tuleb sellest kohe märku anda.
3. Kui kollektiivis tekib probleem töötajate vahel, siis peab juht sekkuma, vastasel juhul võivad töötajad otsustada, et siin juhib vaid „küünarnukkide võim“.
4. Usaldus töötajate vastu tähendab seda, et kui sa midagi delegeerid, siis ära korralda kontrolli.
5. Privileegid kehtivad kõigile.

Ebaeetilisus organisatsioonis: 4 sammu, kuidas seda ennetada

1. Töötage välja reeglid, nn eetiline koodeks (kuidas tuleb käituda ja karistused, kui keegi sellest üle astub).

2. Looge struktuuriüksus, kes vastutab eetilise koodeksi elluviimise, selle täitmise, kontrollimise ja klientide (eetilisuse küsimusi puudutava) tagasiside eest.

3. Seadke sisse kommunikatsioonivahendid, mis võimaldavad töötajal teatada ebaeetilisest käitumisest.

4. Viige läbi treening- ja koolitusprogramme.

Vt lähemalt ka Eesti Koolitusfirmade Liidu eetikakoodeksit.