Eduard Brindfeldt – sündinud õpetaja

Tallinna Tööstushariduskeskuse tehnoloogiadirektor Eduard Brindfeldt on unikaalne mees, kes õppinud erialasid tehnoloogiast usuteaduseni ja juhtimisest elektroonikani, tal on nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktorikraad. Sel sügisel pärjati ta ka aasta kutseõpetaja tiitliga. Selle kohta, mis seisus on Eesti kutseharidus ja kuidas panna rohkem noori huvituma tehnoloogiaerialadest, esitas küsimusi Gerli Ramler. 

Kuidas sai teist pedagoog?

Minu pedagoogiks saamise lugu on pikk. Sellest on peaaegu 40 aastat, mil jätsin esimesel ringil kõrgkooli pooleli ja läksin Tallinna 19. Tehnikakooli tööle tele-raadio grupi meistriks. Mulle iseenesest väga meeldis, sest eks kõige paremini õpib ju teisi õpetades. Aga nagu ikka – noorel õpetajal on lihtsam suhelda õpilastega kui teiste pedagoogidega ning see tüütas mind ära. Nii tegingi ühe grupiga kaheaastase õppe otsast lõpuni ära ja suundusin uutele jahimaadele. Oli kooperatiivide aeg, raha oli vaja teenida, tööd oli palju ning katsetasin erinevaid ameteid. Õpetajaks olemise positiivse emotsiooni maitse oli aga suus ja ühel hetkel tundsin, et tahaksin taas õpetada ning nii jõudsingi 18 aastat tagasi Tallinna Tööstushariduskeskusesse. 

Lisaks jõudsin vahepeal ka muid asju õpetada – Sixtina Mannekeenide koolis näiteks usuõpetust ning lisaks arvutit ja kodulehtede tegemist. Arvan, et õpetajaamet on mul lihtsalt veres. Kui nooremas eas proovitakse õpetajaametit, et ise asjadest paremini aru saada, siis vanemas eas tekib inimesel mingil eluetapil vajadus oma teadmisi ja oskusi teistele jagada. Selle õnnestumine sõltub muidugi inimtüübist.

Olete õpetamise kõrval ka ise suur õppija?

Olen tõesti kogu elu õppinud, sest alati on asju, mida ei oska, kuid tahaks osata. Minu elustiil ongi selline, et lisaks õpetamissoovile tahan ka ise uusi asju omandada. Teoloogiat õppides tahtsin teada, miks me siin ilmas üldse elame. Vastust ma küll sellele ei saanud, aga usuteaduse õppimine paneb inimese mõttemaailma teisiti tööle ja muudab suhtumist teistesse inimestesse. Muidu olin ju õppinud tehnikat ja tehnoloogiat, aga väga värskendav oli vahepeal õppida midagi hingele. 

Kui tööstushariduskeskusesse tulin, tundsin, et pean end täiendama – sain aru, et mul jääb teatud pedagoogilistest võtetest lihtsalt puudu. Ja läksingi Tallinna Ülikooli kutsepedagoogikat õppima. Seda lõpetades oli mu ametipositsioon veidi tõusnud ja osakonnajuhi tasandil tundsin, et nüüd jääb juhtimisoskustest puudu. Nii lõpetasin magistriõppe hariduse juhtimises. Aga kui „bak-mak” käes oli, tuli küllastus pehmetest väärtustest ja tundus mõistlik minna ühe joonena edasi doktorantuuri, ent hoopis Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskonda. 

Lisaks olen käinud erinevatel automaatika-, elektroonika- ja juhtimisalastel koolitustel ning samuti end huvialadel koolitanud. Näiteks käisin viimati mesinikukursustel, sest mul on maakodu, kus pean hobi korras mesilasi ning käin kalal. Samuti meeldib mulle väga süüa teha. Harrastuseks on ka fotograafia ning maalimine, aga viimase jaoks saan aega vist alles pensionieas. 

Mis on 18 aasta jooksul Tallinna Tööstushariduskeskuses muutunud? 

Kui mina siia tulin, olid juba loodud eeldused saada heaks tehnoloogiakooliks – minu eelkäija Edgar Hansen oli n-ö maale toonud mehhatroonika eriala, oli olemas suhteliselt hea materiaaltehniline baas ning kool oli arenguks valmis. Mehhatroonika loogiliseks järjeks said robootika ja robotitehnika ning kui meie majja tulid transpordikooli erialad IT ja logistika, olid need lisatoeks nii tööstusinformaatikale kui robootikale. Täna võime rahuliku südamega öelda, et oleme Eesti tipptehnoloogia-kutseõppeasutus oma materiaaltehnilise baasi ja võimalustega. Lisaks teeme tihedat koostööd Tallinna Tehnikaülikooli, Tallinna Tehnikakõrgkooli, Cleveroni Akadeemia ning teiste tehnoloogiaõppe esirinnas olevate asutustega. 

Kas õpilasi tehnoloogiaerialadele jagub või võiks olla rohkem?

Õpilasi võiks alati rohkem olla. Võib-olla oleme aga veidi tehnoloogia ja IT-õppe arendamisega endale n-ö jalga lasknud, sest kui noorel inimesel on valida ühelt poolt sellised IT-erialad nagu tarkvaraarendaja, tööstusinformaatika, robootika ja mehhatroonika ning teisalt metallitöö pingioperaatorid, siis võite arvata, mis neid rohkem paelub! Kuhu nad kindlasti ei tule, on vajalikud, hästitasustatavad, ent proletaarsemad erialad. Kõige populaarsem on täna muidugi tarkvaraarendus, sest seal saab kirjutada programme ja „teha äppe”, ent ausalt öeldes ei saa 16–18-aastased reaalsuses arugi, mis mingi eriala taga peitub. Näiteks mehhatroonika tausta ei mõista ka täiskasvanud, kui neil puudub selle alaga kokkupuude. 

Sageli ilmneb „äpi-huviliste” puhul veel üks suur probleem – alles õppima asudes mõistavad nad, et selle erialaga kaasnevad matemaatika, loogika ja programmeerimise alused. See on igav, see on raske ega sobi sugugi igaühele ning toob kaasa suure väljalangemise IT-erialal. Pakun, et selle asemel võiksid noored mõelda veidi maalähedasematele erialadele ja hea oleks mõista, et IT on samasugune tugiala nagu majandus või keeleoskus – sellega üksi ei tee midagi ära. Samuti nagu ärijuhtimine on lihtsalt taustaaine põhierialale, näiteks keemiale või tehnoloogiale, milles on plaan edaspidi hakata äri ajama. Ärijuhtimine täiendab juhti, kes on oma spetsiifilisel erialal tugev.

Kuidas aidata noorel õiget valikut teha?

Minu meelest toimib meie karjäärinõustamine üleüldiselt kuidagi valesti ja valel ajal. Toon näite: käisin 10 aastat tagasi Jaapanis Nissani autotehases ekskursioonil. Kõik on kõrgetehnoloogiline, inimesed töötavad ja äkki on liinide vahel mänguautomaadid. Milleks? Meile selgitati, et neile tuuakse tehast vaatama lasteaialapsed, kelle jaoks need mänguautomaadid olid. Isegi kui laps poolest räägitud jutust aru ei saa, jäi talle meelde, et see on äge tehas ja ta tahaks ka suurena seal töötada. Millal meie sellele tasandile jõuame? Jah, meie lastele antakse pisikesena kätte Legod ja esimeses klassis on robootikaring ning kõigile meeldib see väga. Aga kui nad jõuavad gümnasisti vanusesse, siis tehnoloogiaõppesse minejaid ikkagi ei ole, vaid valitakse pehmem, näiteks baasmajanduse suund. Kas neil läheb igavaks või saadakse aru, et pehmem suund on lihtsam või on see hoopis karjäärinõustajate tegemata töö? Meil on aastakümneid lastele pähe taotud, et kui oled loll, lähed kutsekasse ja kui oled tark, siis ülikooli. Olgem ausad – üleharitud seltskonda, kes tegelikult oma eluga hakkama ei saa, on juba niigi piisavalt. Rohkem võiks olla kutseharidusest tulnud inimesi, kelle palganumbrid on keskmisest kõrgemad ning kes endaga igas olukorras hästi hakkama saavad. Ja samas ei ole kutseharidus kindlasti täna kergema tee valik, sest õppija peab saama hariduse ja eriala sama ajaga kui gümnaasiumiõpilane üldhariduse. Ent riigieksamiteks peavad mõlemad olema ühtmoodi valmistunud. 

Kas noored on ajaga muutunud?

Kui juba Sokratese ajal öeldi, et noorus on hukas, siis tegelikult ei ole nad rumalad ega laisemad kui 20 aastat tagasi. Muutnud on lihtsalt suhtumine. Siia kooli õpetajaks tulles näis mulle, et õpilased käituvad agressiivselt ja teevad palju sigadusi. Mõistan nüüd, et neil oli lihtsalt igav – nüüd istutakse nutiseadmetes ja tehakse oma sigadused tõenäoliselt seal ära. Kui 18 aastat tagasi jooksid lapsed ringi ja mängisid kulli, siis nüüd võetakse tunni lõppedes kohe ekraan välja. Kooli aurale mõjub see tõenäoliselt paremini, ent nende enda tervisele kindlasti mitte. Muide, ma olen ise väga nutiinimene ja kasutan ka õppetöös meelsasti arvutit ja e-seadmeid. Pole mõtet paratamatut asja püüda ära keelata, pigem teha õppetöö nutikaks! 

Veel olen täheldanud, et käitumishäiretega lapsi on oluliselt rohkem. Tõenäoliselt seda tuvastatakse täna paremini kui varasemal ajal. On ka juhtumeid, kus põhikoolis lihtsustatud õpet saanud noored soovivad astuda meie kooli keerulisematele erialadele, kuid kahjuks puuduvad neil selleks vajalikud baasteadmised ja nad ei saa seal tõesti hakkama. 

Õppekasvatustöö on põhikoolist tulnutega päris suur, eks palju olene kodusest kasvatusest ning juutuuberite ja sõprade autoriteedist. Samas olen kindel, et igast õpilastest võiks saada oma ala spetsialist, kuid oluline on tundides kohal käia, kuulata ja kaasa teha. Aga kui tundi kohale ka ei viitsi tulla, läheb igas koolis raskeks. Õpetajal on siin muidugi väga oluline ülesanne muuta õppimine huvitekitavaks, sest noortel peab elu olema fun! Alati on aga igas grupis ka mõni selline, kellele aine eriti korda läheb, mõni õpilane, kes haarab asju nii kiiresti, et on peagi õpetajast targem. See õppur on õpetaja jaoks eriline präänik!

Kui palju satub tehnoloogiaerialadele naisi õppima?

Kahjuks vähe. Tundub, et istume kinni selles vanas süsteemis, kus olid naiste erialad ja meeste erialad. Me ei räägiks palgalõhest, kui poisid ja tüdrukud õpiksid samu erialasid. Mul on igas grupis igal aastal mõned tüdrukud nii mehhatroonika kui ka autotehniku erialal ja nad saavad väga hästi hakkama. Aga võib olla ka nii, et kui tüdrukud juba kutseõppesse tulevad, eelistavad ka nemad IT-d, kuhu saavad tänu oma heale õppeedukusele poistest lihtsamini sisse. IT-s on meil tõesti poisse ja tüdrukuid pooleks. 

Mis on muutunud koroonakriisiga seoses? 

Ütlen otse: kevadine eriolukorra periood ei olnud õppimine ega õpetamine. Need, kes olid koolis tublid, olid ka distantsõppes tublid. Aga kellega oli reaalses koolis palju tegemist, need ei saanud üldse hakkama. Inimene on täpselt nii laisk, kui laisk tal lubatakse olla. Ja nüüd istume ka nagu viitsütikuga pommi otsas – nii kui kuskil õppegrupis on viirus sees, on kohe distantsõpe. Kuna annan loenguid ja praktikume nii Tallinna Tehnikakõrgkoolis kui Eesti Mereakadeemias, siis kasutasin juba septembris distantsõpet. Tuli välja, et olingi ettenägelik, sest juba oktoobris oli ühes grupis keegi haige ning oleksin pidanud jääma eneseisolatsiooni. Aga üliõpilastega on lihtsam, sest nende arusaam elust on teistsugune kui põhikoolilõpetajatel. 

Milline on hea kutseõpetaja?

Kutseõpetaja peab olema ennekõike erialaspetsialist, olgu ta kas ise õppinud või töötanud sellel alal. Ja muidugi peab ta olema teatud tasandil praktik. Teine väga oluline omadus on see, kuidas ta suudab oma erialalisi ja praktilisi väärtusi pedagoogiliste võtetega edasi anda. See on nagu lauluoskus – kellel on viisipidamine ja kellel ei ole. Kellel on pedagoogiline karisma ja kellel ei ole. Kindlasti on võimalik end pedagoogiliselt täiendada, aga lihtsam on muidugi neil, kellel on eelised olla õpetaja. 

Heade õpetajate leidmine on kutsehariduses suur probleem. Samuti nagu on raske leida väga häid IT-õpetajad, sest tipptasemel programmeerija ei ole tõenäoliselt kuigi hea pedagoog, tööspetsiifika on nii erinev. Ja kui võtame aktiivse ja eduka informaatikainimese, kes on end ise palju koolitanud, siis tema leiab, et kõik võiksid tegelikult tema moodi ise õppida. Et meil on ju olemas imeline internet ja materjalid – loe õpi ja katseta! Aga kahjuks on vähesed noored võimelised keskenduma ja ise õppima. Seega on ülimalt tähtis leida esmalt viis, et ta õpiks õppima. Kui õpilasel on asja vastu suur huvi, siis ta muidugi õpib ise edasi. 

Kui tihe on kooli suhtlus erialaliitude ja ettevõtjatega?

Suhtleme väga tihedalt nii Eesti Masinatööstuse Liidu, Eesti Külmaliidu kui ka nende ettevõtetega, kes meie õpilasi endale tööle ihkavad ning neile praktikakohti pakuvad. Näiteks autotööstused, elektroonika- ja masinatööstusettevõtted. Lisaks käiakse ettevõtetest meie õpilasi ja õpetajaid koolitamas, just keerulisematel erialadel. Samuti vahetame teiste koolidega õppejõudusid. Tõele au andes on huvi meie kooli mehhatroonika ja teiste tehniliste alade lõpetajate vastu nii suur, et meil ei jagu õpilasi. Kuigi igal aastal lõpetab umbes 100 mehhatroonikut, on neil kõigil juba enne lõpetamist töökohad olemas ja n-ö vabale turule nad ei jõuagi. Nii et kutseõpilasi võiks olla julgelt rohkem!