Ei pekstudki surnuks!

Üks asi, millega Aafrikas viibides igaühel tuleb kohaneda, on African time – Aafrika aeg, mis voolab seal hoopis teises rütmis, kui näiteks meil Eestis tavaks. Aafrikas on kõigil aega maa ja ilm ning kiirustamine ja punktuaalsus pole need asjad, mida sinna otsima minna. Kiirustamisse suhtuvad aafriklased umbes samamoodi nagu meie mürasse – see on ebavajalik ja häiriv asi. Päeva tuleb võtta täpselt nii, nagu see parasjagu kujuneb. Ja kuidas see kujuneb, ei tea ju keegi kunagi ette. Vähemalt Aafrikas.

Kui aja paindlik rütm kõrvale jätta, siis kokkulepped Aafrikas üldiselt siiski peavad – eeldusel, et sa oled midagi kokku leppinud päev varem, sest igapäevaste tegemiste ajaline horisont Aafrikas pole kunagi pikem kui üks nädal. Parimal juhul.

Kõike seda teades hakkas Aafrika suuruselt teises slummis pärast tunni möödumist kokkulepitud kohtumise algusest üksinda pimedas toas istudes sisse tekkima väike nihelus. Kui seni tundus, et Nairobis asuvas Kibera slummis on vähemalt väikese hulga inimeste jaoks õnnestunud kuidagi kokku sulatada Euroopa ja Aafrika mõisted ajast, siis antud hetkel ei tundunud see kõik enam kehtivat.

Ja siis, kui olin pärast paaritunnist ootamist ennast juba minekule asutanud, sadas uksest sisse trobikond erutatud kohalikke, kes kõik üritasid midagi korraga seletada. Sõnumi sisu oli see, et kusagil sai kinnipüütud varas väga kõvasti kolki, aga näe, imekombel ei pekstudki teda surnuks. Sellest siis see hilinemine. Arusaadav, pole mõtet ju nii heal etendusel lasta raisku minna.

Nairobi politsei Kibera slummi oma jalga ei tõsta. Nägin neid seal veedetud aasta jooksul autoga möödumas täpselt ühe korra. Vaatamata sellele on tegemist ligi 4 miljoni elanikuga linna ühe kõige turvalisema kohaga, kus pole iialgi mingeid turvaprobleeme. Võib-olla ei tasukski selle üle imestada, sest Kiberas kehtivad oma seadused. Kui sind tabatakse varastamise või röövimise pealt, on reeglid üsna lihtsad: sind ootab ees kas kaelapandud põlev rehv või kolgitakse sind kohapeal surnuks.

Antud juhul õnnestus vargapoisil kuidagi eluga pääseda. Võimalik et 2 eurosendi väärtuses telefonikõnekaardi varastamist loeti kuidagi kergemaks patuks, aga sellegipoolest võib eeldada, et süüdlasel tuli talle osaks saanud karistust ravida vähemalt järgmised pool aastat.

Kibera slumm, kus Tallinna vanalinna suurusel maa-alal elab umbes kaks korda rohkem inimesi kui Tallinnas kokku, toimib iseorganiseerumise põhimõttel. Sealse kommuuni lihtsad reeglid on kõigile teada ja korravalvureid ning kohtunikke pole nende rakendamiseks vaja. Selle kõige taustal paneb aeg-ajalt vägagi imestama, kui palju töötunde panustatakse Kiberast sadu ja tuhandeid kordi väiksemates ettevõtetes selleks, et võimalikult täpselt kokku kirjutada sisekorraeeskirjad, mis idee poolest peaks ära reguleerima kõikvõimalikud aspektid, kuidas inimesed töökohal käituvad.

Kogu selle reguleerimismaania juures on ainuke puudus vana tõde, et kui suhtuda täiesti tavalistesse ja normaalsetesse inimestesse nagu lambakarja, siis ühel hetkel need normaalsed inimesed hakkavadki lambana käituma. See on ühtaegu kurb ja naljakas, kuidas ühel päeval käiakse kuulamas kellegi inspireerivat esinemist toimetulekust mõnes ebatavalises olukorras ja järgmine päev asutakse taas lihvima sisekorraeeskirjade täiendatud versiooni, sest keegi on juhuslikult midagi valesti teinud.

Organisatsioonide edukaks toimimiseks on teatavaid reegleid siiski vaja, kuid see ei tähenda tingimata käitumise ettekirjutamist inimesele. Nagu näitab Google’it uurinud teadlaste (Rozovsky jt) kogemus, on kõige vähem efektiivne see meeskond, kus püütakse kõike kontrollida ja kus juht paanitseb pisiasjade pärast. Meeskonna parimaks toimimiseks on inimestele kõigepealt vaja pakkuda psühholoogilist turvalisust, ka riskide võtmise ning ebatavaliste lahendustega väljatulemise puhul. Kuid psühholoogiline turvalisus on juba olemuslikult küllalt segane ja laialivalguv asi, mida on kaugelt lihtsam tajuda kui sõnadesse valada.

Sisekorraeeskirjad on inimeste kollektiivse käitumise reguleerimiseks üsna nigel vahend. Julgeks arvata, et nende olemasolu, pikkus ja neist kinnipidamine on organisatsiooni toimimise või mittetoimimise kohta üsnagi indikatiivne märk. Kui sinu ettevõte peab sind põhjalike sisekorraeeskirjadega õnnistatud lambaks, siis ehk on mõttekam valida töötamiseks mõni teine koht. Enamikule meist pole neid nagunii vaja ja üksikuid lambapäid ei aita ka piltlikult kaela pandav põlev Kibera rehv.