Eksiarvamusi enesearendamisest

Enesearendamise ja -mõistmise kohta on liikvel mitmeid müüte. See on mõneti arusaadav, sest psühholoogia, neuroteadused, käitumisökonoomika jms arenevad helikiirusel, ajades meid sageli segadusse. Koolitus- ja arendusfirma SELF II loovjuht Karin Hango toob välja mõned müüdid ja juhib meid raamatute jt allikate juurde, kust saab teaduspõhist infot ühe või teise kohta.

1. Inimesed jagunevad selgetesse tüüpidesse, mis määravad ära nende piirangud ja millest lähtuvalt saab nende kohta koostada lihtsaid n-ö kasutusjuhendeid.

Kuna inimeste toimimist uurivates teadusharudes on viimastel aastakümnetel tehtud palju selliseid avastusi, mis on argiarusaamadega vastuolus, satuvad uuritavad ise enese ja kaaslaste mõistmisel sageli segadusse. Või muutuvad lootusetuks ning klammerduvad mingitesse lihtsatesse jaotustesse, loobudes süvenemast.

Näiteks arvatakse, et inimesed on päriselt kas visuaalsed, auditiivsed või kinesteetilised ja see määrab üheselt ära nende õppimise viisi ja arendamise võimalused. Sageli pidurdavad inimesed oma arengut nii, et hindavad ennast ise mingis osas piiratuks, nt „minult kui kinesteedilt ei tasu nõuda neljalõigulise e-kirja või kaheleheküljelise tööjuhendi läbilugemist – laske mul lihtsalt tegutseda“. Moodne on veel viidata oma generatsioonile, nt „mina vajan lumehelbekesena regulaarset innustamist“. Väga populaarne on ka DISC-jaotus, mis jagab inimesed neljaks tüübiks, kujundades siis sellest lähtudes ootusi enese ja teiste suhtes.

Jah, mõistmispüüd on muidugi samm edasi sellest, et pidada kõiki teisi endataoliseks (fundamentaalne tajuviga). Lihtsustamine ja sildistamine toovad enamasti kergendust ja vahel ka abistavad, ent mitte enam arendamise (sh oma arengu kavandamise) juures. Olulisem on mõista oma tugevaid külgi ja arendada eneseteadlikkust. On piisavalt uuringuid selle kohta, et kui keegi hakkab nägema inimeses potentsiaali, tema tugevaid külgi, siis tema arenguvõimelisus kasvab. Ka need inimesed, kes on DISC-testi abil määratletud domineerijateks (D), on saanud empaatiliseks liidriks või põhjalikeks süsteemiloojateks.

Ja ehkki meil on vaieldamatult olemas teatud sünnipärased eeldused, oleneb meie arenemisvõime paljuski hoopis näiteks emotsionaalsusest ja lootusrikkusest. Positiivse psühholoogia suurkujud, nt Barbara Fredrickson („Positivity“), Richard Davidson („Aju emotsionaalne elu“, Äripäev 2016) ja Carol S. Dweck („Mõtteviis: Uutmoodi psühholoogia edu saavutamiseks“, Pegasus, 2017) rõhutavad uuringutele tuginedes, et positiivsed emotsioonid võimaldavad leida uusi intellektuaalseid ressursse ja teha arenguhüppeid.

2. Inimesed õpivad oma vigadest ja püstitavad läbikukkumise järel endale loogikat kasutades arenguülesanded.

Tegelikult ei oska inimesed sageli läbi kukkuda. Meil käivituvad kaitsemehhanismid, nii et me hakkame süüdistama olukorda või kedagi teist, juhtunut varjama ja häbenema ning isegi teistega kokkupuutumist vältima. Tegelikult oleks selle kõige asemel ülioluline kellegi aruka ja usaldusväärsega arutada, mis juhtus, et selle tähendust mõista ja oma õppetunnid sõnastada. Ning muidugi kavandada edasine tegevus, sealhulgas asjasse puutuvate informeerimine toimuvast. Sellest, kuidas ei suudeta vigadest õppida, kirjutab Richard S. Tedlow raamatus „Denial. Why Business Leaders fail to Look Facts in the Face – and What to Do About It“ („Eitamine. Miks juhid ei suuda faktidele otsa vaadata – ja mida sellega peale hakata“).

Meenutame veel kord ka positiivsuse ja eneseusu tähtsust arenguvalmiduse suurendamisel. Enesekaristamisest on palju tõhusam enesemotiveerimine („ma suudan ju ka teisiti“).

Käitumisökonoomika uurijad – esmalt tasuks nimetada nobeliste Daniel Kahnemani ja Richard Thalerit – on veenvalt tõestanud loogika piiratust: sageli ei suuda inimesed parima tahtmise juures oma arenguruumi loogiliselt määratleda ega täpselt sõnastada.

Kogemus on tõepoolest suurepärane õpetaja neile, kes on valmis tegutsema, reflekteerima (ehk kogetu üle mõtisklema) ja õppetunde üldistama. Enamasti on kogemustest õppimiseks vaja ka tagasisidet ja arutelu teistega. Oma arenguruumi arutamine teiste inimestega eeldab aga usalduslikku suhet ja enesekindlust ning üsna kõrget enesehinnangut. Ja uuringud näitavad muu hulgas ka seda, et arenguvestlused on tulemuslikud vaid siis, kui enne on toimunud regulaarsed arutelud eesmärkide ja tulemuste teemal. Selle kohta saab täpsemalt lugeda hiljuti eesti keeles ilmunud Mark Horstmani raamatust „Tõhus juht“, Äripäev, 2017.

3. Inimene on endast teadlik ja suudab seega kõrvalise abita ratsionaalselt oma arengut juhtida.

Paraku näitavad viimaste aastakümnete uuringud, et eksiarvamus on seegi, et inimene suudab ise ennast kõige paremini mõista, kõige õigemini prognoosida oma käitumist mingis olukorras ja kõige täpsemalt näha oma arenguvajadusi. Tegelikult õpime me ennast tundma oma käitumist ja teiste reaktsioone jälgides. Kõrvalseisjad teavad meie käitumiste, tunnete ja hinnangute põhjusi sageli täpsemalt kui me ise. Elegantselt on enesega seotud eksiarvamuste ja inimpsüühika teadvustamata külgede mõju arengule kirjeldanud Thomas D. Wilson näiteks oma raamatus „Strangers to Ourselves“, „Enesele võõrad“).

Käsitlus inimpsüühika teadvustamata osast on viimastel aastakümnetel suuresti laienenud. Enam ei arvata, et alateadvuses on ainult inimese allasurutud kompleksid. On selgeks saadud, et alateadvus on palju vägevam, kui freudistid või biheivioristid arvasid. Meil on võimas nn adaptiivne alateadvus ehk komplekt teadvustamata protsesse, mis määravad suuresti meie käitumist, emotsioone, eelarvamusi ja mida on arukas enese arendamiseks tundma õppida ja ära kasutada.

Tee adaptiivse alateadvuse juurde on paraku n-ö kontrollifriikidele alul ebamugav – see eeldab kujutluse kasutamist, tegutsemist, hinnanguvaba refleksiooni (kogetu hinnanguteta jälgimist), teadvelolekut. Tuntust koguvad praegu meetodid, mis aitavad ümber kujundada oma enesekontseptsiooni, arusaamist endast ja oma eesmärkidest. Thomas D. Wilson kirjeldab raamatus „Redirect: Changing the Stories We Live By“ („Ümbersuunamine: meie elu suunavate lugude muutmine“) mõningaid teaduslikult põhjendatud meetodeid selleks.

Uurijatest väärivad enesearendamishuviliste tähelepanu kindlasti Robert Kegani ja Lisa Lahey tööd muutumisimmuunsusest nt „Immunity-to-Change“, mis näitavad, et arengut takistavad sageli teadvustamata pühendumine ja lojaalsus (mingile tõekspidamisele, väärtushoiakule, grupile). Näiteks võib inimene küll teadlikult otsustada, et ta kehtestab ennast rohkem ja delegeerib ülesandeid, kuid samas on ta ebateadlikult pühendunud sellele, et vältida konflikte kolleegidega – selle taga on oletus, et konfliktid hävitavad head suhted ja seavad ohtu minu hakkamasaamise juhina.

Oluliste arengusammude tegemine eeldab sedalaadi oletuste kontrollimist (kas konfliktid ka tegelikult vähendavad autoriteeti ja seavad ohtu edukuse juhina) ning oma võistlevate pühendumiste uurimist (millele/ kellele ma salamisi lojaalne olen).

4. Täiskasvanud inimese aju ei arene.

Õppisin koolis, et kõik pärast 40. eluaastat ajuga toimuvad muutused on negatiivsed. Ühtlasi sain teada, et kaval on muudatuste ajal väita, et „vana karu juba tantsima ei õpeta“. See võimaldab arendustele vastu seista.

Tegelikult on palju tõendeid selle kohta, et ka täiskasvanu aju on plastiline ja füüsiline ning vaimne tegevus muudab ajutegevust ja isegi -struktuuri. Nii et ka näiteks 59-aastaselt pole hilja õppida.

Ma ei ole selle ala spetsialist ega ürita seletada peegelneuronitega seotud õppimisvõimalusi (peegelneuronid küll selgitavad taas kord eeskuju suurt mõju). Küll aga viitan sellele, et inimesel on võimalik oma aju arendada, praktiseerides teadvel- ja kohalolekut ehk harjutades ennast ümberringi toimuvat ilma hinnangute ja võrdlusteta jälgima, keskendudes positiivsele, väljendades tänulikkust jne. Selle kohta saab täpsemalt lugeda näiteks Mark Williamsi ja Danny Penmani raamatust „Ärksus. Tee rahuni pöörases maailmas“, Pegasus, 2017). Muide, on ka uuringuid, mis näitavad, et meditatsioon võimaldab aeglustada vanusega seotud degeneratsiooni.

5. Inimesed tahavad olla mugavustsoonis (on nii laisad, kui neil olla lastakse).

Kui inimesed on nn halva stressi seisundis ehk nende toimetulekuvõime on juba vähenenud, ei jaksa nad tõepoolest tihti spontaanselt mõelda ega uut jõudu leida. Samas näitavad mõned uuringud, et inimeste heaolu (nt töörahulolu) tagab võimalus areneda. Ehk enamik meist tahab pigem tegelda millegi põnevaga ja mõõdukalt pingutada, mitte tegeleda tüütuseni korduvaga.

Kuna arenguga kaasneb muutumisimmuunsus ja sageli ka vastuseis, vajab enesearendamine tõepoolest enesemotiveerimist, pingutamist, mitte järeleandmist impulsile teha asendustegevusi. Oma sisemise motivatsiooni arendamise võimalustest saab ka eesti keeles lugeda näiteks Daniel H. Pinki raamatust „Liikumapanev jõud“, Äripäev, 2012.

6. Enesearendamiseks piisab raamatu lugemisest või loengu kuulamisest.

Kui käitumine selle tulemusel ei muutu, siis on tegemist siiski nn latentse õppimisega ehk reaalset arengut ei toimu. Arenemiseks on vaja mitmesuguseid tegevusi. Uus teadmine eeldab valmisolekut seda vastu võtta (n-ö soojendust, senise teadmise ja kogemuse meenutamist) ja tekib enamasti arutelu käigus seostatuna oma kogemusega. Uus oskus nõuab harjutamist. Eri tajusid haarav kogemuslik õpe, mille puhul ratsionaalne analüüs on vähem kaasatud, on palju tulemuslikum kui ainult mõtlemine. Sellest räägib põhjalikult Benedict Carey oma raamatus „How We Learn“, „Kuidas me õpime“).

Muide, uurimistulemused näitavad, et PowerPointis koostatud slaididel (isegi visualiseerimist kasutavatel nn i-slaididel) olev teave jääb kuulajatele-vaatajatele kehvemini meelde kui see, mis on seletamise käigus vaba käega tahvlile visandatud.

7. Rutiin ja segamatu keskkond toetavad õppimist.

Üks müüte, mida vanemad lastele korrutavad, on see, et õppida saab ainult segamatus, süvenemist võimaldavas keskkonnas. Uuringud näitavad aga, et oluline on nii õppimise koha, aja kui ka viisi varieerimine – see aitab teha õpitu kasutatavaks. Lisaks aitab pausi tegemine ja muuga tegelemine (adaptiivset alateadvust kasutades) valedele eeldustele jälile jõuda ja näha asju uuelt vaatekohalt. Samuti on selgunud, et erinevate oskuste koos harjutamine aitab neid omandada, kinnistada ja rakendada. Selle kohta saab täpsemat lugeda eespool viidatud B. Carey raamatust.

Mõistagi ei taha ma sellega õigustada sihitut siblimist – korraga tasub keskenduda ikka vaid ühele asjale.

Soovin edu enese teadlikul arendamisel!

Mõned näiliselt lihtsad soovitused enesearendajatele

Enesest aru saamiseks 

• Harjuta ennast oma käitumist hinnanguvabalt jälgima („Ah nii ma siis selles olukorras toimisin“).
• Märka teiste reaktsioone ja tagasisidet oma käitumisele.
• Uuri, mis inimeseteadustes uuemat on.
• Püüa aru saada oma kallutatustest; mõtle, millel su arvamused ja otsused põhinevad.

Enese arendamiseks 

• Tegutse teadlikult (mitte n-ö automaatpiloodil).
• Arenda oma teadlikkust sellest, mis toimub väljaspool ja sinu meeltes.
• Räägi oma kogemustest usaldusväärsete ja inspireerivate kaaslastega.
• Suhtle ka teistsuguste inimestega, kui sa ise oled.
• Püstita selgeid eesmärke (nt „kavatsen kuu aja jooksul järjekindlalt tunnustada kõigi meeskonnaliikmete panust koostöösse“) ja sõnasta arenguga seotud hüpoteese (nt „Teised peaksid mu sõbralikku käitumist teeskluseks“) ning kontrolli nende paikapidavust.