Emotsioonidesse peidetud edu

Olen tihti kuulnud räägitavat, et liigne emotsioon on töökeskkonnas märk nõrkusest või isegi ebaprofessionaalsusest. Tundepuhangud peaks jääma töölt eemale – töiselt võiksime ikka olla asised ning tasakaalukad. Tõele au andes olin ise ka pikka aega veendunud, et kõrgenenud hääl koosolekulaua taga või mõni äkilisem žest osutab pigem asjakohatule agressiivsusele eesmärgiga vestluspartnerit või tema argumente maha suruda või siis annab tunnistust hoopiski nõrgemast närvikavast. Eks klassikalisele psühholoogiale tuginevad juhtimisraamatud on meile ka sisendanud alandliku juhtimiskultuuri väärikust ning vanema-lapse suhtemudeli ebasobivust töisesse keskkonda. Ent tegelik elu on näidanud, et see kõik ei ole meie üha mitmekultuurilisemas maailmas enam nii ühene ning kellegi emotsiooni sildistamine vaimse tervise skaala siltidega pole kohane.

Väga erinevate rahvusvaheliste meeskondadega töötades olen tähele pannud, et on kultuure, kus emotsiooni väljaelamine töises keskkonnas on igapäevase koos töötamise lahutamatu osa. Isegi kuni selleni, et emotsioonitut arutelu võetakse kui passiivsust või isegi hoolimatust. Mäletan, et esialgu oli väga harjumatu vedada arutelu eri rahvusest meeskonnaga, mille liikmed põlevail silmil ning kõrgel hääletoonil kogu kehaga žestikuleerides teineteisele oma argumente selgitasid. Veelgi keerulisemaks muutus olukord siis, kui mängu tulid suurest emotsioonipuhangust valla paiskunud pisarad ning üha suuremad emotsioonid. Mingisugusegi tulemuseni jõudmine tundus sel hetkel üsna lootusetu.

Nii kummaline, kui see nüüd tagasi vaadates ka ei tundu, tulid need väikesed pisaratega plahvatused lõpptulemusele isegi kasuks. Olid ju asjaosalised hingega teema juures ning valmis oma tõe eest ka tunnete tasandil võitlema. Jah, emotsioonide oskuslik suunamine õige tulemuse poole ning seejuures ka meeskonna töövõime säilitamine võttis minult juhina keskmisest palju enam energiat. Aga tulemus osutus alati paremaks kui ükskõik milline uimase konsensusliku peanoogutusega lõpetatud kohtumine. Emotsionaalne argumenteerimine on reeglina ikka märk sellest, et teemat võetakse isiklikult, tulemusest hoolitakse ning ollakse valmis oma argumentide nimel ka väga isiklikke emotsioone välja elama.

Olen vaadanud, et emotsioonide väljaelamine ehk õhu väljalaskmine juhi kontrollitavas keskkonnas on pikas perspektiivis kõigi jaoks parem valik kui halbade tunnete eneses kandmine. Lisaks sellele, et väljaelamine teeb töökeskkonna ja inimestevahelised suhted klaarimaks, hoiab see ka nende vaimset tervist. Halvim, mis ühes organisatsioonis saab juhtuda, on sellise kultuuri levik, kus käiakse rusikas taskus mööda koridore oma halbu emotsioone välja elamas ehk siis maakeeli öeldes – ussitamas. Varjatud negatiivsus on aga juba nähtus, mis viib ebameeldivate grupiprotsessideni, mis kulutavad omakorda väga palju heade inimeste aega ja energiat.

Võib ju arutleda, kas töiste probleemide isiklikult võtmine on üldse ratsionaalne ja mõistlik. Aga me loodame ju juhtidena ikka, et nii nagu me ise, panustavad ka meie inimesed ühiste eesmärkide saavutamisse enam kui ametikirjelduses kirjas, ideaalis ka kirega.

On mitmeid klassikalisi näiteid organisatsioonidest, kus juhid loovad teadlikult selliseid olukordi, kontrollitud keskkondi, kus töötajad saavad oma emotsioonidest kantud argumente välja öelda ilma, et nende peale viltu vaadataks. Neil koosviibimistel lubatakse mitte ainult headel mõtetel, vaid teadlikult ka emotsioonidel lennata, et saada inimestelt kätte neis peituv kirg ja säde. Meie ümber on palju hea haridusega tarku inimesi. Ent kui paljud meist saavad öelda, et nende meeskond koosneb inimestest, kes päriselt ka hoolivad ühisest tulemusest nii palju, et on nõus selle nimel koosolekulaua taga ideelahingusse minema? Olen enam kui veendunud, et selliseid hoolivaid inimesi oleks meie meeskondades rohkem, kui emotsionaalne tundepuhang ei oleks töökeskkonnas sildistatud kui midagi sõgedat ja destruktiivset. Aga ka siis, kui me juhtidena oskaksime oma inimeste kirge ja sädet senisest enam eesmärgistada, väärtustades pimeda lojaalsuse asemel pigem hoopis eriarvamusi ja teisi vaatenurki. Erinevuste sünergias on tegelikult väga suur jõud. Jätkuks meil juhtidena vaid tarkust seda jõudu õigele rajale suunata!