Üle kolme kümnendi eduka ettevõtjana tegutsenud Armin Kõomägi on ka mitme novelli ja romaani tunnustatud autor. Ettevõtluses peab ta ideest olulisemaks elluviijaid. Küsis Kadri Kütt. Milline on sinu seos ettevõtlusega? Meil on oma pundiga, kellega oleme ligi 30 aastat koos toimetanud, osaluste portfell välja kujunenud. Mõnes ettevõttes, kus meil on suuremad osalused, oleme aktiivsed nõukogu […]
Üle kolme kümnendi eduka ettevõtjana tegutsenud Armin Kõomägi on ka mitme novelli ja romaani tunnustatud autor. Ettevõtluses peab ta ideest olulisemaks elluviijaid. Küsis Kadri Kütt.
Milline on sinu seos ettevõtlusega?
Meil on oma pundiga, kellega oleme ligi 30 aastat koos toimetanud, osaluste portfell välja kujunenud. Mõnes ettevõttes, kus meil on suuremad osalused, oleme aktiivsed nõukogu liikmed. Lisaks on väike portfell passiivsemate osalustega ettevõtetes, mille tegevuses me küll aktiivselt ei osale, aga hoiame end siiski toimuvaga kursis ja oleme vajadusel aruteludesse kaasatud.
Aasta tagasi lõin koos 25-aastase tütre ja 20-aastase pojaga väikese pereettevõtte. Asutasime fondi, mis investeerib varajases staadiumis idufirmadesse. Langetame kolmekesi otsuseid ja oleme tegutsemise ajaliseks perspektiiviks võtnud umbes 10 aastat. See võtab samuti päris palju aega, kuna lisaks omavahelistele aruteludele ja idudega suhtlemisele hoiame end valdkondadega kursis ning harime ennast. Mul on küll teatud ettevõtluskogemus, aga idude maailm on ka minu jaoks uus. Tütar töötab turunduse valdkonnas, kuigi haridus on tal hoopis geenitehnoloogias. Poeg õpib esimesel kursusel ettevõtlust ja IT-d. Teeme praegu veel kindlasti palju vigu, aga loodame kiiresti areneda ja olla kahe-kolme aasta pärast targemad.
Kas need iduettevõtted on pigem siis tuttavates valdkondades?
Me mõtleme nii, et idul võiks olla potentsiaal midagi muuta. Ainult rahamasinaid me ei otsi. Meie portfellis vastab enamik neist ettevõtetest sellele, et maailma mikromeetrikesegi võrra paremaks teha. Mõned on ka mugavusteenustega seotud, aga arvan, et tulevikus taoliste idude osakaal meie portfellis kahaneb. Vahel aga valime idusid ka valdkondadest, millest üks või teine meist paremini aru saab. Näiteks jagab tütar geenitehnoloogiat ja üldse keemiat laiemas mõttes, seega võime päris teadusmahukasse idusse sisse minna. Valdavalt on portfellis Eesti ettevõtted, aga leidub ka idusid kaugematest maadest.
Kõige tähtsam ei ole isegi idee, vaid hoopis inimesed, kes seda ellu viivad.
Millist nõu sa alustavale ettevõtjale annaksid?
Kõige tähtsam ei ole isegi idee, vaid hoopis inimesed, kes seda ellu viivad. Kui on väga hea idee, aga ei ole häid inimesi, siis ei tule tavaliselt midagi välja. Inimene võiks ära tunda, kas ta tahab ettevõtja olla – see võiks olla esimene asi, mida endalt küsida. Muidugi võiks enne endale ette kujutada, mida see siis tegelikult tähendab, ja teiste ettevõtjate kogemusi uurida. Kui vastus on ikka jah, siis võiks hakata ideed otsima. Üldiselt aga arvan, et isiklike omaduste pakett on kõige olulisem.
Kas eduks on õnne ka vaja?
Õnne on vaja, aga seda ei saa planeerida ega kuskilt hankida. Täpselt ei tea ju ka, kui õnnelik inimene sa oled. Kui aga vaatad kõrvalt mõne ettevõtja tegevust 20–30 aasta jooksul, siis selle ajaga võib avalduda mingisugune muster, mis viitab justkui õnnele või siis selle puudumisele. Samas ei saa ikkagi alati väga kindel olla, kas ebaõnnestumises on süüdi ebaõnn või miski muu. Excelisse õnne kuidagi sisse ei pressi.
Kuidas sa ise oled ajaga ettevõtjana muutunud?
Ma ei pea ennast veel vanaks inimeseks, aga alustasime siiski küllaltki noorelt. Jääv suurus on kindlasti olnud tahe, milles on seotud nii energia kui ka töökus. Kõva enese kokkuvõtmise oskus ja seda mitte päevadeks või nädalateks, vaid aastateks. Mingi asja käimajooksmine võib võtta palju aega ja kui see lõpuks toimima hakkab, on sul võimalik eemalduda. Siis juba palkad endast targemad inimesed, aga stardiks ja esimeseks jooksmiseks peab ise valmis olema. Selles osas ei ole vahet, millal ja mis äri ajada, ilma energiata ei jõua kuskile.
Lisaks arvan, et üksi on vilets asju teha. Meeskond ja selle klappimine on oluline. Inimesed ei pea selleks ühesugused olema, pigem isegi erinevad. Piltlikult: meeskond on kell ja kui see lahti võtta, siis selle sees on eri suurusega hammasrattad, mis kõik on vajalikud. Kui kasvõi kõige väiksem ära võtta, siis kell ei tööta. Kui kõige suurem ära võtta, ka ei tööta. Kõik need erinevused on kuskil vajalikud. Kuldsesse kolmikusse – energia, tahtmine ja hea tiim – usun siiani.
Kui oled ise kõige targem, siis kõik vaatavad sulle otsa ja sa pead kõike teadma ning vastutad kõikide otsuste eest.
Milliseid põhimõtteid sa oled juhina järginud?
Ettevõtlusega alustades olime noored ja ei teadnud põhimõtetest suurt midagi – need kujunesid aja jooksul. Hiljem on olnud üks põhimõte, et kogu aeg tuleks palgata endast targemaid, et ise eemale saada. Kui oled ise kõige targem, siis kõik vaatavad sulle otsa ja sa pead kõike teadma ning vastutad kõikide otsuste eest. 90. aastate keskel saime aru, et me ei taha igavesti oma ettevõtete direktoriteks jääda, vaid pigem veel kuhugi edasi liikuda. Tahtsime oma ettevõtted teatud tasemeni üles ehitada ja siis palgata neile palju vingemad juhid kui me ise.
Teine põhimõte, mida küllaltki algusest oleme praktiseerinud: lükata otsustust võimalikult alla-, mitte ülespoole. Mäletan, kui Smarten oli veel umbes 50 töötajaga ettevõte, siis kutsusime kõik kokku ja ütlesime, et kõik ratsettepanekud, mis aitavad midagi paremaks teha, on väga oodatud. Laenasin selle oma vanemate leksikonist – kui nad nõukaajal inseneridena töötasid, olid sellised asjad nagu ratsionaliseerimise ettepanekud. Igaüks võis neid teha ja kui need ka juurutati, siis sai ettepaneku tegija väikese preemia. Me kasutasime seda samuti ja ettepanekuid tuli ning inimestel läks sellest silm särama.
On sul ebaõnnestumisi ka ette tulnud?
Tagasi vaadates tundub mulle, et kõige suuremad ebaõnnestumised võivad tulla pärast suuri õnnestumisi. Õnnestumised mõjuvad nii, et ikka mõtled, et oled nii kõva tegija; et kõik tuleb nii hästi välja. Siis oled õnnestuja ja korraks kaob adekvaatne enesehinnang – sa ei suuda ennast kriitiliselt vaadata. Järgmist asja ette võttes paned iseenda tähesära pealt edasi ja jätad palju olulisi detaile kahe silma vahele. Seda on meil mitu korda juhtunud, aga nüüd oleme palju ettevaatlikumad – kui mingi asi õnnestub, siis on mõistlik võtta rahulik aeg enne kui järgmise suure asja kallale asuda. Ebaõnnestumised on minu jaoks väga olulised, need õpetavad sageli rohkem kui edulood.
Kui mingi asi õnnestub, siis on mõistlik võtta rahulik aeg enne kui järgmise suure asja kallale asuda.
Meenub sulle mõni õppetund ka inimeste juhtimisest?
Oma ettevõtetesse juhte otsides oleme rohkem ikka täkkesse pannud. Kui on väga hästi läinud, oleme juhtidele teinud ettepaneku osanikuks tulla, et neistki ettevõtjad saaksid. See on olnud väga positiivne kogemus. Oleme tundnud, kuidas juhid hakkavad osanikega samas taktis hingama.
Vahel on aga nii, et kui ettevõte on kehvas seisus, oled ise ka kuidagi meeleheite äärel ja ei oska nii hästi uut juhti valida. Kui kandidaat esineb enesekindlalt, siis tekib tunne, et tema tulebki võtta. Midagi jääb aga siis jälle kahe silma vahele ja sa ei mõtle näiteks, kuidas ta klapib ülejäänud tiimiga, aga üksi ju ettevõtet august välja ei tõmba. Selles oleme paar korda alt läinud ja pidanud siis juhi vähem kui aasta pärast uuesti välja vahetama.
Kuidas sa kirjutamise juurde jõudsid?
Tegelikult ei tundnudki ma alguses selle vastu erilist huvi. Keskkooli asemel läksin Tallinna Polütehnikumi ja humanitaaralad olid seal tagaplaanile surutud. Kirjutama sattusin aga juhuslikult. Müüsime ühe ettevõtte ära ja mul tekkis aega. Hakkasin rohkem lugema ja huvi tundma ning siis sattusin juhuslikult ühele romantiliste lühijuttude konkursile. See kuidagi ärritas mind, sest lood tundusid sellised kole imalad. Mõtlesin, et kirjutan ise paremini. See oli naljakas trots, mitte tõsine asi. Kirjutasin neile ja sain tagasisidet, et päris okei lugu on, nad isegi naersid selle üle. Mulle vist meeldiski tol ajal oma kirjatükkides vaimukas olla, ma otsisin seda. Tagasiside innustas ja nii otsustasin veel lühijutte kirjutada. Ühel hetkel hakati neid avaldama, siis valmis raamat ja kiirelt tuli ka Tuglase novellipreemia. Olin sellest kõigest üsna elevil. Tundsin, et vajan seda inimesena, ja hakkasin vaikselt mingis uues suunas muutuma – see oli minu jaoks hästi põnev protsess.
Mis hetkel sa hakkasid kirjutamist tõsiselt võtma?
Ma ei tahaks siiamaani öelda, et ma seda väga tõsiselt võtan. Mulle lihtsalt meeldib see. Nüüd ei ole ma mitu aastat midagi kirjutanud ja ei suhtu ka endasse kui kirjanikku, kes peab kirjutama. Ma ei aja ennast piitsaga taga, et mis on mu järgmine novell või romaan. Kui ka ühtegi raamatut rohkem ei tule, siis arvan, et see mind ei häiriks. Olen tänu kirjutamisele ja lugemisele kuhugi jõudnud ning muidugi võin veel edasi minna, aga see ei ole eesmärk. Hetkel mõtlen ühe teema peale, millest võiks kunagi romaan sündida, aga ma ei tea, kas see jõuab mul peas sellise küpsuseni, et hakkan seda kirjutama. See susiseb mul mõtteis juba paar aastat ja selle susinaga on päris hea elada.
Ma ei tahaks siiamaani öelda, et ma kirjutamist väga tõsiselt võtan. Mulle lihtsalt meeldib see.
Mida sa lugeda eelistad?
Praegu on mul pooleli „Eesti novell 2022“. Loen sealt ühe novelli päevas, siis jääb elamus kauemaks. Muidu loen mitut raamatut korraga, novelliraamatu kõrval näiteks mõnda romaani. Suve lõpus plaanime Islandile reisida ja praegu loengi nende populaarteaduslikku ja ilukirjandust. See kokku loob mingisuguse arusaamise sellest maast…. Ja just eelmisel aastal avastasin enda jaoks ühe Eesti luulekogu, mis on nii hea, et hoian seda kogu aeg enda lähedal.
Sina kutsusidki ju „Eesti novelli“ ellu. Mis su soov seejuures oli?
Mulle tundus, et Eestis on avaldatud hulganisti novellikogusid, aga nende kvaliteet ei ole alati kuigi kõrge. Novelle kirjutatakse palju, need pälvivad ka auhindu, kuid lugejana neid nagu natuke kardetakse, justkui arusaamatu ja raske žanri tõttu. Ärimehelikult mõeldes peitus selles nišš. Tundus, et see võib olla pakendamise küsimus. Teeme igal aastal valiku väga headest ilmunud novellidest ja koondame need raamatusse, mida inimene, kes muidu ehk pelgab novelle veidi, julgeks osta ja lugeda. Soovime tuua meie novellid keskmisele lugejale lähemale. Teine eesmärk on teha seda hästi pikalt ja järjepidevalt. Välja käidud 100 aastat ei ole nali. Inimelu ei tohiks olla piiriks hea asja ees.
Oled ka seotud konkursiga „Värske novell“?
Jah, siin panid seljad kokku noorte kirjandusajakiri Värske Rõhk ja „Eesti novell“. Konkursi eesmärk on tuua 15–19-aastased noored nii kirjutama kui ka lugema. Töid ootame augusti lõpuni ja kuna käisin ise paarile noorte pundile esinemas, nägin nende silmades kõvasti sära. Kogu meie tiim ootab huviga, mismoodi selles vanuses noored maailma näevad. Neil on aga vähe enesekindlust – üks tüdruk küsis siiralt: „Kellele meid ja meie lugusid vaja on? Kõik on ju maailmas olemas.” Kogusin tükk aega sõnu, et vastata: „Kirjandus ega maailm ei saa kunagi valmis.“ Rääkida saab samadest asjadest, hääl lihtsalt muutub kogu aeg. Julgustust vajavad nad päris palju. Laekunud tööde hulgast teeb esimese valiku Värske Rõhk oma kahte numbrisse. Meie valime omakorda nende seast ühe loo järgmise aasta „Eesti Novelli“. Tugevamate tööde autoreid ootab isegi rahaline preemia.
Mis sinu igapäeva veel mahub?
Mängin mitu korda nädalas padelit. Päris palju aega veedan ka lihtsalt looduses. Linnuvaatlus ja looduses kondamine on minu harrastused. Soovitan looduses ka üksi käia, nii saab enda kohta palju teada. Mu lemmikpaigaks on meie suvemaja metsikus kohas Saaremaal, kuhu ei tule isegi elektriliin kohale.
———–
Armin Kõomägi
Armin Kõomägi on ettevõtja alates aastast 1993. Täna on ta seotud ettevõtetega Smarten Logistics, MyFitness, Klick, Rocca al Mare Tennisekeskus, Padel +, LOOV Organic. Aastast 2018 juhib ta MTÜ-d Eesti Jutt, mis annab välja raamatusarja Eesti Novell. Armin on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna.
