Imre Leetma – betooniusku mees

Betooniühingu esimees Imre Leetma (58) usub betoonteede elujõudu ja on veendunud, et betoonehituse tulevik on seotud 3D-printimisega. Tehnikaülikoolis ehitusinseneriks õppinud mehe karjäär on värvikalt rahvusvaheline, kusjuures viimased 17 aastat on ta olnud seotud Kunda Nordic Tsemendiga. Kirjutab Ants Vill. 

Betoon on üks tähtsamaid kaasaegseid ehitusmaterjale. „Selle eelised on tugevus, kauane vastupidavus, mõistlik hind ja võimalus kasutada kohalikke tooraineid,“ kinnitab ta.

Äsja 77 betoonialal tegutsevat ettevõtet, organisatsiooni ja eraisikut koondavat Eesti Betooniühingut juhtima asunud Leetma leiab, et avalikkuse ja eriti otsustajate tähelepanu tuleb tõmmata betoonteede ehitamise olulisusele.

„Suure liikluskoormusega magistraalide ehitamine betoonist on küll kallim, kui asfaltteede rajamine, aga betoonteede vähemalt 40-aastase elukaare puhul on tegu olulise kokkuhoiuga hoolduskuludes. Kokkuvõttes muutub betoontee kogu oma eluea jooksul 40% odavamaks kui asfalttee. Ka on energiakulu väiksem, sest betooni sisse ei teki rööpaid, ka jäigemal teel on väiksem hõõrdetakistus ning lisaks on betoontee heledam, nii on ka pimedas nähtavus parem. Betoonteede eeliseid pole kuidagi võimalik liiga palju esile tuua,” selgitas Imre Leetma ja nentis, et paraku pole see teadmine otsustajate seas väga levinud.

„Mitmel pool maailmas on saadud aru betooni kasutamise mõistlikkusest teede ehitamisel. Heaks näiteks on Poola, mis on meile klimaatiliselt üsna lähedane. Seal olen ise näinud suurejoonelisi tee-ehitusprojektide elluviimisi. Meil Eestis on teedeinseneri Ain Kendra uurimustele tuginedes ca 300 kilomeetrit magistraale, kus on suur liikluskoormus ja mis on kasulik betoonteedena välja ehitada,” ütles Leetma, tuues esile eelkõige Tallinna-Pärnu, Tallinna-Narva ja Tallinna-Tartu maanteed.

Tallinnas on õnneks hakatud betooni eeliseid mõistma, nii on suur hulk bussipeatuste nn taskute katendist juba betoonist valatud. „Need taluvad hästi raskeid busse, mille rattad vajutavad muidu üsna kiiresti asfaldisse rööpad sisse. Õismäel on 500-meetrine betoontee katselõik. Ma käin aeg-ajalt seda autoga proovimas. Esimesed võrdlusandmed peaksid sügiseks selguma. Siis on otsustajatel ees valikute aeg,” ütles Leetma. „Loodame, et see väga tänuväärne materjal leiab ka meil tee-ehituses väärilise koha.”

Universaalne ja kaunis

Igipõline dilemma on muidugi see, kas ehitada betoonist või puidust. „Selge see, et paljudel puhkudel on puit täiesti omal kohal. Aga kauem püsivamad objektid ja ehitised ehitaksin mina enamasti küll betoonist. Vundament tuleb niikuinii betoonist teha,” muigas Leetma. „Korralik betoon püsib kaua. Kas just igavesti, aga sajandeid kindlasti. Kui vaadata vanade roomlaste ehitisi, siis on palju neid, mis püsinud isegi oma kaks tuhat aastat. Selles mõttes ei asenda betooni miski muu materjal.”

Kõik suuremad ehitised on mõistlik ikka betoonist teha. „Suurtel ja avalikkuse tähelepanu pälvinud puitkõrghoonetel on ju ka sisemine karkass betoonist, ehkki seda eriti ei mainita,” nentis ta. 

Betooniühing valib alates 2000. aastast igal aastal välja aasta betoonehitise, et tutvustada silmapaistvaid uusi ehitisi, kus betooni on rakendatud nii kunstiliselt kui ka ehituskunstiliselt kaunilt ja kus materjali omapära on kasutatud nii insenerlikus kui ka arhitektitöö mõttes meisterlikult.  

„Minu varasemate aastate lemmik on 2005. aasta betoonehitiseks kuulutatud TTP büroohoone Merivälja teel Tallinnas. Seal on seda materjali kasutatud eriti leidlikult ja otstarbekalt kogu maja puhul: nii konstruktsioonides, viimistluses kui ka sisustuselementidena,” ütles Leetma. 

Ka tänavu, 1. juulil ehk betoonipäeval välja kuulutatud aasta betoonehitis, nn Laaneotsa maja, kuulus tema favoriitide sekka. Betooni on üha julgemalt hakatud kasutama lisaks hoone konstruktsioonidele ka viimistluslahendustes. „Betoonist valminud, end mitte näiteks krohviga maskeerivaid julgeid lahendusi, aga eelkõige – kauneid hooneid – on meile avalikku ruumi lisandunud hulgaliselt. Mulle meeldib näiteks Laagrisse ehitatud lasteaia välisseina viimistlus, kus on kasutatud julget, puusüüd meenutavat mustrit,” rääkis Leetma. 

Ta tunnistas kerget kahetsust, et omal ajal endale sinnakanti kodumaja rajades seda üleni betoonist ehitada ei lasknud, nagu kaks naabrit tegid. „Ehitus läks kiiresti ja välisviimistlusega pole neil siiani probleeme, ehkki üle 20 aasta juba möödas,” viipas ta oma aia lehtlas antud intervjuu ajal üle põõsaste kätte paistvatele siledatele seintele.

TPI tõmme

Kui heita pilk veelgi kaugemasse minevikku, oli ehitusinseneri eriala valik pärast keskkooli lõppu suuresti juhuslik. „Mul polnud peres kedagi ehituse alal – isa oli tegev mehhaanika alal, ema ökonomistina ühe ettevõtte plaaniosakonnas. Tallinna Polütehniline Instituut (praegu Tallinna Tehnikaülikool, toim) tundus üsna loomulik valik, aga erialade seas polnud mul küll mingeid eelistusi. Vene ajal oli nii, et sisse astuda sai ainult ühele erialale ja kes noormeestest sisse ei saanud, see võeti kaheks aastakse Vene sõjaväkke ajateenistusse. Nii et – oli võimalik vaid üks katse, see pidi minema kohe täie ette. Nii oligi, et kui läksime sõpradega 1981. aastal sinna lahtiste uste päevadele tutvuma, oli juhtumisi just ehitusteaduskonna päev. Laborid tundusid huvitavad, ehitusasjandus ise ka ja nii läkski. Õppisin ehitusinseneriks. Siiani pole kordagi kahetsenud,” meenutas Leetma. 

„Ehituses otseselt ei ole ma eriti kaua tegutsenud. Õpingute ajal oli muidugi üliõpilaste ehitusmalev – seal sai päris hea praktilise kooli. Seal tehti tõsiselt nii tööd kui sisustati ka vaba aeg. Ehituses ei ole ma väga pikalt töötanud – meistrina, töödejuhatajana, vanemtöödejuhatajana, jaoskonnajuhatajana. Arvan, et see aeg oli liiga lühike, et öelda – olen ehitusinsenerina midagi suurt saavutanud,” ütles Leetma. 

Ta rõhutab, et pole end inseneriks selle sõna kõige otsesemas, klassikalises mõttes kunagi pidanud. „Pigem on selle kutsega kaasnenud arusaamine, kuidas toimivad keerukad protsessid ja millised on tagajärjed sinu järgmisel, ülejärgmisel tegevusel. Ja selle teadmise kahtlemata n-ö rauakool andis,” rõhutas Leetma. „Muidugi, õppimise ajal saime väga põhjaliku ettevalmistuse kõikides selle ala teoreetilistes, aga ka praktilistes külgedes. Näiteks käisime üsna õppeaja alguses juba Mustamäe nõlva all mändide vahel maamõõduriistadega õppeotstarbel teetrassi välja mõõtmas ning selle põhjal tegime ka jooniseid ning laboritöid,” meenutas ta. „Inseneri eriala julgen küll igaühele soovitada, aga siiski – iga noor peab selliste otsusteni ise jõudma.”

Uued ajad, uued tuuled

Uute aegade saabudes kutsuti Imre Leetma tööle Soome-Eesti ühisettevõttesse Rake. „Firmat juhtis Harju KEK-i endine legendaarne peainsener Vello Must. Tegelesime ehitustöödega, olin töödejuhataja. Üks meeldejäävamaid töid oli maja renoveerimine Toom-Kooli tänaval Toompeal. Seal on allkorrusel Kanada saatkond, ülal oli ühe ärimehe suur korter,” meenutas Leetma. 

Sealt edasi viidi ta üle sama omanikeringiga Eesti-Luksemburgi firmasse haldusjuhiks. „Mind on ikka rohkem kutsutud, kui et olen pidanud kandideerima,” märkis ta. „See oli aeg, kus kõike tehti ühiselt, oli selline ühe pere tunne. Kui vaja, lastisime kogu kambaga suure kaubaauto tühjaks ja tellisime siis pitsad.”

Sealt edasi tuli esimene koht, kuhu Leetma ise kandideeris. „Rahvusvaheline kütusehiid Shell naasis Eestisse pärast Teist maailmasõda justkui teisele ringile. Kandideerisin jaemüügivõrgu inseneri ametisse, kes vastutas, koordineeris ja organiseeris Shelli nimel tellija rollis bensiinijaamade projekteerimist, ehitamist ja hilisemat hooldust. Tegutsesin sel alal mitu aastat, siis ütles mu sakslasest ülemus, Shelli Baltikumi tehniline juht, et tema ametiaeg saab läbi ja ta naaseb Saksamaale, aga soovitab mind enda asemele. Mõni aeg hiljem pärast Hamburgis koolitusel viibimist, saadeti mind stažeerima Londonisse Shelli peakorterisse. Sealt edasi aga juba Budapesti, kus tegelesin Shelli Kesk- ja Ida-Euroopa jaemüügi tehnilise ostupoolega. Kui see ettepanek tehti, siis pidin paar päeva mõtlema, kas ikka kolida kogu perega välismaale. Lapsed olid veel väikesed – üks neljandas klassis, teine alles eelkooliealine. Aga kõik lahenes, üks laps läks ingliskeelsesse Ameerika rahvusvahelisse kooli, teine eelkooliklassi. Kumbki ei osanud sõnagi inglise keelt. Aga see oli, ma ütleks, loetud nädalate küsimus, kui neil ingliskeelne jutt voolas juba soravalt. Suur korporatsioon, korralik kool, lapsed said hea hariduse. Poolteist aastat elasime seal, siis aga algasid Shellis ümberkorraldused, kulude optimeerimised. Loodi uus, seekord virtuaalne insenerikeskus, kümmekond inimest tegutses oma asukohamaades, vastutasid Euroopa ja globaalsete tarnelepingute ja sisseostulepingute tehnilise poole eest,” meenutas Leetma. 

„Minu vastutusalas olid maa-alused kütusemahutid, bensiinitankurid, visuaalne reklaam ja kütusetorustikud, nende rajamine ning käigushoidmine, selleks vajalike hankekonkursside tehniline pool algul Euroopas, siis globaalselt. Aeg oli väga huvitav ja intensiivne. Üheteistkümne kuu jooksul tuli mul äriasjus teha 130–140 lendu. Tallinnast oli vähe otselende, mõnikord tuli kohalejõudmiseks teha päevas isegi kolm, vahel neli lendu. Nii olin enamiku töönädalaist esmaspäevast neljapäeva õhtuni näiteks Rotterdamis või Madridis, reedeti aga oma büroos Tallinnas. Kollektiiv oli väga tore, rahvusvaheline.”

Leetma sõnul on suurkorporatsioonis töötamisel mitmeid eeliseid. „Üks on see, et kõik töösse ja karjääri puutuv on väga täpsete reeglitega paika pandud. Tead karjäärivõimalusi ja palgasüsteemi.“

Taas olid muutused Baltikumi piirkonna töökorralduses, kui regiooni hollandlasest juht helistas ja uut tööd pakkus. „Korporatsioonis pole pakkumisi üle ühe korra võimalik tagasi lükata. Tulin tagasi Baltikumi, minust sai kogu Eesti, Läti, Leedu jaemüügivõrgu arendusjuht. Lisaks kuulus minu piirkonda veel Peterburi. Palju tööd oli, aga need olid põnevad ajad,” meenutas Leetma.

Siis juhtus see, mis võib ikka äris juhtuda. „Shelli Baltikumi ärid müüdi Statoilile. Mulle oli Shellis küll tööpakkumisi, aga see oleks eeldanud jälle Eestist ärakolimist. Seda ma aga enam ei tahtnud. Siis tegin Shellile mitmesuguseid projektipõhiseid töid, otsides samal ajal tööd. Arvan, et olin piisavalt reisinud, maailma näinud. Mul ei olnud ambitsiooni, et pean hambad ristis kuskile jõudma,“ jutustas Leetma. „Siis tuligi Kunda tsemenditehase pakkumine, kusjuures samal ajal oli mul laual veel kaks pakkumist. Läksin Kundasse asja uurima. Tollane tegevjuht Jan Owren näitas karjääre, sadamat, tehast. Saime tingimustes kaubale ja 4. jaanuarist 2004 olen seal ametis.”

Leetma sõnul on seltskond väga tore ja kokkuhoidev. „Kas see on väiksema koha iseärasus või mis, aga inimesed on kuidagi siiramad, südamlikumad ja toredamad. Mul läheb 18. aasta. On olnud väga huvitavad aastad, kogu aeg on midagi muutunud ning vaheldust olnud,“ rääkis ta. „Üks tõus on tehase arengus järgnenud teisele, aga vahepeal on ka langusi olnud. Algul olin, nagu kokku lepitud, poolteist-kaks aastat arendusdirektor ja tegelesin sadamaprojektidega. Sealt edasi olen aga müügidirektor, lisaks juhin ka kontserni Baltikumi tsemendimüüki.“

Sellest aastast on struktuur taas muutunud – kontsernis Heidelberg Cement on üks maajuht, kes vastutab Baltikumis kõikide äriliinide eest: tsement, kaubabetoon, killustik. „Turg on suur, kuulume nüüd ühte Põhja-Euroopa regiooni koos Rootsi, Norra, Taani, Läti ja Leeduga,” selgitas Leetma.

Tsemenditurg on muutumises

Viimase aja esimene suurem muutus meie regioonis toimus 2015. aastal, kui Vene turg n-ö ära kadus. Aeg oli valus: Kundas olid suured koondamised. „Järgmine muutus toimus 2019, kui seni kasutatud Narva tuhk tuli asendada teise tuhaga. See tõi kaasa tehnoloogia muutumise, uus tsement oli tarbijaile keerukam kasutada, ka olid teatavad värviprobleemid,“ rääkis ta. „Ja siis muidugi, möödunud, 2020. aasta, kui lõpetasime Kundas  klinkri tootmise ning panime oma suured tunnelpöördahjud seisma. Põhjus oli lihtne – CO₂ üha suurenevad tasud muutsid selle tootmisosa majanduslikult mõttetuks. Nüüd toome klinkrit sisse oma kontserni Gotlandil ehk Ojamaal asuvast tehasest. Seda jahvatame siin, toodame tsementi edasi ja killustikku. Aga aeg on olnud raske, pidime palju inimesi koondama. Samuti tegime klinkri asendamise tõttu tooteportfelli ümber, töötasime välja uued tsemendisordid ja katsetasime neid. See on olnud keeruline aeg ka meie klientidele, sest ainuüksi külmakatsetused võtavad aega üle kolme kuu.”

Ajad olid majanduslikult keerulised, lisaks ka koroonakriis. „Nüüd saame mõõnast jälle üle, betoon on ikka põhiline ehitusmaterjal. Pean kolm korda vastu puud koputama – asjad on läinud meie jaoks väga hästi, oleme oma turuosa tagasi saanud ja ainuüksi selle aasta kuue kuuga juba oma plaanitud eelarvest ees. Oleme jätkuvalt Eesti peamine tsemendiga varustaja. Kõik on ilmselt taas ehitama hakanud, ” rõõmustas Leetma.

„Betoonil on kindlasti tulevikku. Kõik betoonitootjad üritavad ju järjest paremat kvaliteeti anda, ka keemia pool areneb, ilmuvad üha paremad tooted. Kindlasti on üks suur tulevikusuund ehituses ja just betoonehituses 3D-printimine. See on Eestis veel suhteliselt algusjärgus – tehnikaülikoolis ja tehnikakõrgkoolis asjaga tegeldakse, aga ehitustööstusse pole asi meil veel jõudnud. Selles vallas on oodata suurt läbimurret, suurt tootlikkuse ja tasuvuse hüpet,” märkis ta. 

„Betoon on materjal, millest saab praktiliselt kõike teha: vastupidav, kauakestev ja jätkusuutlik. Ja ta põhineb reeglina alati kohalikul toormel, mis on kõige tähtsam. Nii et: kui ehitada, siis betoonist – see on igavene!”

Veidi eraelulist ka

„Jah, kinnitan, selle kõige kõrvalt on jäänud aega muu elu elamiseks, pereelu jaoks ka,” kinnitas Imre. „Maja on ammu katuse all, nüüd teen juba ümberehitusi, täiendusi, rakendan rohkem betooni. Aga mis kõige tähtsam – kolm last on üles kasvatatud. Kaks on juba suured, noorem poiss valmistub gümnaasiumi astuma. Vanem poeg on oma valdkonna edukas ettevõtja. Keskmine laps, tütar, on palgatöö peal, temal läheb ka hästi, lõpetas kõigepealt bakalaureuseõppe Tartu Ülikoolis ja sai magistrikraadi EBS-ist. Sai salaja cum laude. Meile oli see üllatus – saime teada alles lõpuaktusel, kui ta lavale kutsuti.”

Leetma kinnitab, et ta pole ka kehalist aktiivsust hüljanud. „Meil siin saab hästi jalgrattaga sõita, jalgrattateed on head pikad. TPI ajast on jäänud kokku sõpruskond, kes käib igal aastal augusti alguses traditsioonilisel kolmepäevasel rattamatkal ja nii juba vist 17 või 18 aastat. Talvel harrastan mäesuusatamist.“

Lisaks muidugi ka korvpall. „Käisin siin, Laagris, usinalt korvpalli mängimas, kuni koroona tuli. Meil on väga pika ajalooga, olümpia purjeregati aegu aastal 1980 purjespordikeskuses asutatud spordiklubi CAF (citius, altius, fortius), mis nüüdseks on siia Laagrisse kolinud. Asutajaliikmed olid näiteks Indrek Toome ja Peeter Palu. Olen selle klubi liige siiani. Nüüd käivad mängimas juba teine ja kolmas põlvkond. Praegu muidugi pole keegi saanud käia, ehk õnnestub sügise poole uuesti algust teha,” ütles Leetma.

Betooniühing kui suunanäitaja

„Olen Eesti Betooniühingu juhatuses juba 2010. aastast. Mulle on pakutud ka selle juhtimist, aga siiani „õnnestus” kõrvale hoida. Kolm olevat kohtu seadus, nüüd jäin nõusse. Viis aastat ühingut juhtinud esimees astus isiklikel põhjustel tagasi. Olen aasta ehk järgmiste valimisteni, siis kavatsen kindlasti kandideerida uueks ametiajaks. See tsemendi-betooni ala on mulle üha olulisemaks saanud, n-ö külge kasvanud. Valdkonna tutvustamine, populariseerimine ja ka arendamine on minu hinnangul vajalik. Kuigi amet on ühiskondlik ja seda tuleb teha vaba aja arvelt, leian, et iga tööd peab tegema pühendumusega, sooviga midagi ära teha. Meie suurem siht on praegu, nagu enne ütlesin, betoonteede ehitamise vajalikkuse toomine otsustajateni, aga ka avalikkuse teadvusse. Meil on konkreetsed teadusuuringud, mis seda toetavad, aga ka rahastamismudelid, millega seda küllalt kapitalimahukat projekti finantseerida. Mitme välismaise mudeli eeskujul soovitame nimelt PPP skeemi, millega saaks nii ehitamise kui hooldamise kulud jagada betoontee pika elukaare peale suhteliselt ühtlaselt. Rõõmustab, et senine tegevus on vilju kandmas, Maanteeamet on varem olnud nende ideede suhtes mitte lausa negatiivne, aga ütleks, et natuke eemalolev,” rääkis Leetma.

„Äsjasel kohtumisel Transpordiameti juhtidega, peadirektori Kaido Padari ja teehoiu direktori Raido Randmaaga oli aga märgata, et suhtumine on muutunud hoopis teiseks, pragmaatiliseks, praktiliseks. Loodame, et asjad hakkavad liikuma. Jää on hakanud liikuma, härrased,” ütles kokkuvõtteks Kunda Nordic Tsemendi müügidirektor ja vastne Eesti Betooniühingu esimees Imre Leetma.