Kanaarilind kontoris

Reede õhtu, kell hakkas kuus saama. Käisin kolleeg Martinit õnnitlemas ja jõudsin tagasi oma töölaua taha. Suure kollektiivi tõttu oli peaaegu igareedene õnnitlusring juba traditsiooniks saanud. Olen nõus nendega, kes väidavad, et juhi kvaliteedi määravad oma inimeste jaoks ära lõppkokkuvõttes pisiasjad. Ka inimeste isiklike tähtsate päevade märkamine on üks sellistest. Tähelepanu võib ju päris palju aega võtta, aga mu senise kogemuse järgi toob see rohkelt tagasi seda positiivset emotsiooni, mis häid meeskondi töös hoiab. Seepärast võtsin ka sellel korral aega, et meeskonnaliikme juubelil kohal olla ja teda hea sõnaga ära märkida.

Martin on protsessijuht, kes on algatanud meie organisatsioonis mitmeid uuendusi ning neid ka edukalt läbi viinud. Teda hinnati majas ja tegelikult laiemaltki ning kutsuti tihti ka välismaale kogemusi jagama. Mina hindasin Martinit veel tema eluterve huumori ja julge kriitikameele pärast. Nii mõnigi kord osutus just tema kriitiline tähelepanujuhtimine kaalukeeleks, miks juhtkonna muidu üksmeelne peanoogutus sai juba eos blokeeritud ja mistõttu nii mõnigi probleem tekkimata jäi. Nagu kanaarilind, kes ammustel aegadel kaevanduste pimedates käikudes ohtu tunnetades töölistele hädakisa tõstis, oskas ta oma elukogemuse ja kõhutunde pealt aimata, kui juhtide kõrge mõttelennu ajal mõni maine teema hapuks kippus minema, juhtides sellele siis häälekalt tähelepanu.

Kuigi oli juba reede õhtu, otsustasin siiski veel pilgu e-postile peale visata. Kõige muu hulgas jäi silma ühe osakonnajuhi kiri, teemareal ilutsemas sõna „Probleem”. Valmistusime just järjekordseks kvaliteedihindamiseks ning ennelõunal toimus arutelu, kus võeti kokku ettevalmistavate projektide tegevused. Nagu osakonnajuht kirjutas, oli kohtumisel ka Martin, kellega tal oli tekkinud tõsisem vaidlus mitme lähenemisviisi üle. Kirja lõpetuseks tõdes ta, et Martini „pidev kriitika on tema jaoks muutunud väljakannatamatuks ja seetõttu pole tal võimalik esmaspäevaks hindamisaruannet esitada”, ning lisas, et mina peaksin juhina Martini asjus ühemõttelise otsuse langetama.

Nii et meil terendas ees järjekordne närviline nädalavahetus, sest hindamisraport pidi esmaspäeva hommikuks valmis olema. Kuna osakonnajuhi mobiil ei vastanud, jalutasin tagasi koosolekusaali, kus enamik rahvast tähistas veel mõnusasti Martini sünnipäeva. Osakonnajuhti seal ei olnud, aga paljud ennelõunase arutelu osalised küll, nii et mul oli hea võimalus toimunust ülevaade saada. Kohapeal improviseeritud grupivestluses ei salanud keegi, et Martini seisukohad olid koosolekul tõesti ootamatud, sest muutsid osakonnajuhi seatud lähenemisviisi üsna kardinaalselt. Ka ei taganenud Martin kriitikast, olles valmis dokumendi õige lähenemisviisi kohaselt ise kokku panema ja võttes endale ühtlasi ka vastutuse hindamistulemuse eest. Seda enam, et kümmekond alamprojekti olid tähtajaks esitatud ja jäi üle kõik osad õiges võtmes kokku koondada.

Külaliste ees vabandades irdusime hetkeks koosolekuruumist ning helistasime uuesti osakonnajuhile. See kord ta vastas. Tema loal asetasin telefoni konverentskõneks lauale. Pärast mõningast arutelu ning argumenteerimist ta möönis, et Martinil võib tegelikult isegi õigus olla, kuid temal endal pole ajaliselt võimalik Martini pakutud uut lähenemisviisi kaaluda. Ta oli seega nõus, et Martin võtabki endale vastutuse ja viib projekti esmaspäevaks lõpuni sellest kohast, kus see reede õhtul pooleli oli jäänud. Probleemi ei olnudki, oli vaid Martin kanaarilinnuna, kes aimas halba ning hoiatas endale omasel viisil soovimatu tulemuse eest, soovides võtta vastutuse.

Ega ma ei teagi, kumma lähenemine oli sel hetkel õigem või edumeelsem. Mõlemad on tänaseni väga lugupeetud eksperdid ja olid kindlasti valmis oma tõe eest lõpuni võitlema. Kuid kanaarilinnu püüdlikku tõekuulutust ei saanud ma jätta tähelepanuta, pingutades kompromissi nimel, mis meile parima tulemuse tooks. Olgugi et alasti tõde on sageli palju ebamugavam kui enesekindlus, on meeskonnad seda edukamad, mida avatumad nad on kriitikale ning uutele argumentidele. Ka meie saime ühise kompromissi tulemusena järgnenud kuudel väga hea kvaliteedihinnangu ning kunagine närvilisus kolleegi kriitikast ununes õige pea.