Konflikt bioloogilise kellaga

Euroopa Komisjoni ettepanekul peaks 2019. aastal kellakeeramine lõppema. Arutelusid, kas peaksime püsivalt jääma suve- või talveaega, saadavad iroonilised kommentaarid, et nüüd on üles leitud Eesti kõige suurem probleem. Aga võib osutuda, et tegemist ongi väga olulise probleemiga, kuid mitte päris selles võtmes, nagu seda üldiselt käsitletakse.

Mõned aastad tagasi viidi Saksamaal ühes Thyssen Kruppi terasetehases läbi eksperiment, kus pandi vahetused paika vastavalt inimestele bioloogilisele kellale. Varased ärkajad alustasid tööd esimeses vahetuses ja hilised teises. Tööliste esialgne skepsis kadus, kui selgus, et tööaja vastavusse viimine inimeste sisemise kellaga andis neile öösel terve tunni lisaund, parandas une kvaliteeti, vähendas stressi ning tõstis heaolutunnet tööl.

See, et inimestel on erinev ööpäevase aktiivsuse muster ehk kronotüüp, pole uudis. Küll aga on visa kohale jõudma see, mida aktiivsusperioodide uuringud on aja jooksul ära tõestanud. Nimelt mõjutab inimese kronotüüp rohkemat kui ainult seda, kunas me magame ja ärkame. Kui tööaeg ei vasta kronotüübile (me ei maga siis, kui organism seda soovib), ei põhjusta see mitte ainult väsimust, halvemaid töötulemusi ja rohkem eksimusi, vaid avaldab mõju ka tervisele, suurendades depressiooni, diabeedi, südame- ja teiste haiguste ohtu.

Hinnanguliselt võib kuni 80% inimeste tööaeg olla väiksemas või suuremas konfliktis sisemise kellaga. Kõige lihtsam on seda testida äratuskellaga – kui ärkamiseks on seda vaja, siis oled oma bioloogiaga sünkroonist väljas.

Korralikul ööunel on väärtus ühiskonna jaoks ka laiemalt. Teadlased on välja arvutanud, et ebapiisav uni läheb meile maksma umbes 1% sisemajanduse kogutoodangust. Puhtalt sisetundele tuginedes arvaks, et see number võib olla märgatavalt suurem.

Kuigi enamik inimesi (~ 60%) langeb oma kronotüübilt kuhugi keskele, mõjutab ebasobiv tööaeg rohkem tõelisi lõokesi ja öökulle. Tihti on kõige raskem hilistel ärkajatel, kelle keha ja mõte ei taha enne keskpäeva kuidagi funktsioneerida. Nende jaoks on kunagi Tartus väljakäidud mõte alustada tööpäeva valge aja paremaks ärakasutamiseks ühiselt varem ilmselt midagi mõrvakatse taolist.

Tööaja parem kohaldamine inimeste bioloogilise kellaga on seni vähe kasutatud võimalus tõsta rahulolu tööga ja parandada töötulemusi. Enamikus töökohtades saab mingil moel rakendada paindlikku tööaega. Küsimus pole siin ju mingis suures vastutulekus – iga ettevõte peaks olema huvitatud, et inimesed töötaksid just siis, kui neil on kõige rohkem energiat ja vaimne võimekus kõrgeim.

See nõuab paratamatult Ado Grenzteini mõttetera „Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi” ümbervaatamist. Nagu näitas üks 2014. aastal avaldatud uuring, hindab enamik juhte alateadlikult kõrgemalt varajasi ärkajaid, kuna varahommikusi töölesaabujaid tajutakse kohusetundlikumate ja produktiivsematena ning seda isegi siis, kui nad lahkuvad varem. Selle tulemusena kohtame inimesi, kes on esimesed töötunnid küll kohal, kuid täiesti ebaproduktiivsed ning asutavad koju minema siis, kui nende energiatase ja võimekus alles hakkab haripunkti jõudma.

Kokkuvõttes ei nõua parem arvestamine inimeste kronotüübiga midagi ennekuulmatut. See võib tähendada tööaja nihutamist tunni võrra, paindlikuma tööaja pakkumist hommiku- ja õhtuvirgetele või varaste ja hiliste koosolekute vältimist. Traditsiooniline tööaeg pole väärtus, millest peaks iga hinna eest kinni hoidma. Väljapuhanud, heas meeleolus ja produktiivsed töötajad võiks aga senisest suurem väärtus olla küll.