Kosmoseusku Jaan Viru

Kui teismeline Rapla poiss Jaan Viru avastas enda jaoks kosmose, poleks ta ilmselt ka kõige pöörasemates unenägudes osanud unistada, et hakkab kunagi tegema koostööd Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuuriga NASA. Nüüd aga arendab tema asutatud Crystalspace ameeriklaste programmile stereokaameraid. Kirjutab Mari Kamps. 

Jaan (30) on Rapla Ühisgümnaasiumi (praegune Rapla Kesklinna Kool) vilistlane. „Kooliajal oli üks põnevamaid aineid matemaatika, meil oli legendaarselt hea matemaatikaõpetaja Reet Voorel. Tema tunnis kõik kuulasid alati huviga,“ meenutab ta. „Rapla on minu jaoks Eesti kultuuri häll, siit on pärit väga palju erinevaid kultuuritegelasi. Raplas käib enamik lapsi mingil ajahetkel laulukooris, nii ka mina. Ma ei saa enda lauluoskust küll kiita, aga algteadmised õnnestus saada. Käisin laulukooris nii Urve Uusbergi kui Thea Paluoja juures.“

Laulmisest tõsisemalt tegeles Jaan aga metsasarve mängimisega – tegelikult pole ta seda pilli tänaseni hüljanud. „Olen lõpetanud Rapla Muusikakooli metsasarve erialal. Jätkan pilliõpinguid praegugi ning mängin orkestris,“ tunnistab ta. „Võtan metsasarve tunde Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii legendaarse Soome päritolu metsasarvemängija ja -õpetaja Kalervo Olavi Kulmala kui ka Jürnas Rähni juures.“

Esile kerkib kosmos 

Matemaatika ja muusika kõrval äratas teismelises noorukis huvi ka kosmos. „Esimest korda tekkis mul huvi kosmose vastu 14-aastaselt, mil osalesin Makedoonias väitluslaagris. Meil on üks ameeriklasest peretuttav, kelle isa tegeles astrofüüsika teoreetilise poolega ning vend astrofüüsika inseneeriavaldkonnaga. See peretuttav on praegu USA president Joe Bideni nõustaja, aga millegipärast oli ta enda pere must lammas,“ räägib Jaan. 

„Ta küsis, kumma osa astrofüüsikast mina valiksin. See pani esmalt pähe mõtte, et astrofüüsika võiks olla asjalik karjäärivalik. Arutasime temaga neid teemasid ja sain aru, et ma ei viitsiks teoreetilist osa astrofüüsikast teha ja mind huvitaks rohkem inseneeria pool, mis ühendab terviklikult füüsika ja arenduse, kombinatsioon süsteemist, ärist, elektroonikast jne. Hästi olulised on alusteadmised füüsikast ja matemaatikast.“

Jaan oli 17-aastane, kui rääkis oma peretuttava vennaga ja ostis tema soovitusel endale esimese 1000-leheküljelise kosmoseteemalise raamatu. „Olen alati käinud oma rada pidi ja pere pole mind suunanud. Juba mu vanaema kommenteeris, et teised võivad kasvõi nahast välja pugeda, aga Jaan teeb ikka nii, nagu tema tahab, pole midagi parata.“ 

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtis Jaan minna Massachusettsi Tehnoloogiainstituuti (MIT, Massachusetts Institute of Technology), aga ei saanud sinna sisse. „Läksin siis Tartu Ülikooli füüsikat õppima ja ühinesin ESTCube-1 projektiga. Võtsin kohe pärast loodusteaduste avaaktust Mart Noormal nööbist kinni ja ütlesin, et ma tahaksin ka ESTCube1-ga ühineda. Ta kutsuski kohe järgmisele projektikoosolekule ja sealt kõik pihta hakkaski.“

Jaan tunnistab, et Eesti esimese tudengisatelliidi ehitamine võttis omajagu aega, mistõttu ta ei jõudnud nii mõnessegi loengusse. Kokku tegeles ta ESTCube-1 projektiga viis aastat. 

„Ainult füüsika õppimine jäi kokkuvõttes minu jaoks natuke kuivaks, tahtsin praktilisele osale keskenduda ja nii läksin magistrantuuri arvutitehnika erialale,“ räägib ta ja lisab, et see langes kokku ESTCube-1 projektis tegeletud küsimustega ja pakkus huvi. 

„Tundsin küll, et mulle jääb magistrantuurist natuke väheks ja vaatasin ise pidevalt MIT-i loenguid kõrvale. Kohal käisin vast ainult 20% loengutest – asjad sain tegelikult selgeks MIT-i loenguid kuulates.“ 

Pärast edukat tudengisatelliidi projekti, mille raames ehitati väikesesse satelliiti kompaktne kaamerasüsteem, tundus järgmine loogiline samm kaamerasüsteemi edasi arendada. „Nii rajasimegi Pätris Halapuu ja Jaanus Kaldega juba ülikooliõpingute ajal kosmosetehnoloogia ettevõtte Crystalspace.“ 

Kosmos on väga põnev uute avastusretkede sihtpunkt. „Mind paelub see, et kosmos võimaldab uurida Maad ja universumit hoopis teise külje alt. Kosmos on alati olnud inimeste jaoks avastuste ja inspiratsiooni allikas, justkui Star Treki „Final Frontier“,“ jutustab ta. „Eelmine põlvkond ei teinud kosmose vallas eriti midagi ära, sest viimati juhtus midagi põnevat siis, kui inimesed Kuule läksid. Praegu on aga jällegi põnevaks läinud. Nüüd on vaja uuesti Kuule minna ja sealt edasi.“

Noorel mehel on nii rahvusvaheline õpi- kui töökogemus. „Läksin lisaks Tartu Ülikooli õpingutele ja Crystalspace´iga tegelemisele Hollandisse Delfti Tehnikaülikooli. Nii venisidki magistriõpingud (teemaks „Attitudes and orbit control systems for DelFFi missions”) nelja aasta peale, tegin esimesel aastal Tartus ained ära, teise aasta olin Delftis, viimastel aastatel tegelesin Crystalspace´iga ja siis liitusin ka asjade interneti ja autonoomseid süsteeme arendava Krakuliga, kuhu kutsus mind ESTCube-1 projektimeeskonna liige Markus Järve.“ 

Delfti ülikoolis tegeles ta mikrosatelliitide formatsiooni lahendustega. „Nii nagu baleriinid peavad tantsima ühtemoodi, ühes rütmis, nii peavad satelliidid toimima kosmoses. Näiteks peavad kaks satelliiti Maa täpsemaks uurimiseks lendama teineteisest kindlal kaugusel. Tegime seda esmakordselt nii väikeste satelliitidega, katsetasime uue kontseptsiooni väiksemaks tegemist. Enne olid kõige väiksemad satelliidid 100 kg, tahtsime proovida 10-kilogrammiste satelliitidega. Saime aru piirangutest, millega tuleb mõõtute vähendamisel arvestada ning kasutame neid teadmisi praegugi Crystalspace´i kaamerate puhul.“

Krakulis köitis Jaani aga põnev autonoomsete süsteemide teema. „Tegutsesin pikalt ühe autonoomse platvormi sensoorika projektiga. Minu jaoks ongi kaks kõige põnevamat valdkonda isesõitvad asjad ja kosmos.“

Pandeemia on pigem võimalus

Maailmas möllav koroonapandeemia pole kosmose valdkonda eriti mõjutanud. „Inimestega suhtlemine ja müügikanalid on teistsugused, kuid meie jaoks on see pigem võimalus. Oleme teinud müügis mitmeid edusamme. Meie tehtud uue põlvkonna kosmosetööstusel aitab kriis pigem kasvada. Ühelt poolt saame vana põlvkonna kosmosetööstusele tutvustada uue põlvkonna lahendusi ja kinnitada oma positsiooni uue põlvkonna kosmosetööstuses.“ 

Jaani selgituse järgi üritatakse uue põlvkonna kosmosetööstuses hindu alla tuua. Kui vanasti ei juhtunud kosmosetööstuses vähem kui kümne aastaga mitte midagi, siis nüüd üritatakse teha kaks kuni neli korda kiiremini ja odavamalt, vähendada standardiseeritust, mis on bürokraatlik ja ebamõistlik – hea näide on siin SpaceX. 

Tuleviku suhtes on Jaan lootusrikas. „Meie kaamerate osalemine NASA programmis Artemis avab kindlasti uusi uksi ja loob võimalusi tegevuse laiendamiseks. Ettevõtte jaoks on see ülim kvaliteedimärk, kui saad öelda, et oled saatnud oma valmistatud tehnoloogia Kuule,“ räägib ta. „Kosmosetööstuses, aga ka muudes sektorites, on sellel mõõtmatult suur väärtus. Lisaks kosmosekaameratele toodame kaameraid ka keerulistesse tingimustesse Maa peal, näiteks vaakumkambrites töötavad portatiivsed kaamerad, mis saavad hakkama gaasivabas keskkonnas ning madala voolutarbega.“

Huvi Crystalspace’i kaamerate vastu on pärast edukat Kuu kaamerate projekti suurenenud. „Oleme ühed vähestest maailmas, kellel on oskusteave toota väga töökindlaid väikeseid kaamerasüsteeme, mis on kosmoses end juba tõestanud. Selliseid kaameraid on vaja igal kosmosemissioonil, seega loodame tulevikus saata üha enam kaameraid Maa orbiidile, Kuule või isegi Marsile.“

Jaan loodab, et Kuu projekt kui positiivne eeskuju näitab, et Eestis on võimalik teha riistvara kosmosesse. „Loodame samamoodi jätkata ja teha ka edaspidi projekte koostöös NASA-ga, et viia Eesti kosmosetööstus uutesse kaugustesse ja kõrgustesse. Samal ajal loodan, et tuleb teisi Eesti ettevõtteid, kes on samuti valmis panustama uutesse kosmoseseadmetesse riistvara valdkonnas.“