Lembit Paal: Meie tehnikaideoloogia on riskide minimeerimine

Põllumajandusfirma Pajusi ABF juht Lembit Paal eelistab äraproovitud ja töökindlaid lahendusi. Ta on veendunud, et kuigi tehnika muutub üha nutikamaks, ei kao vajadus inimese järele kuhugi. Kirjutab kaasautor Paavo Kangur.

„Masinad on läinud töökindlamaks, kuid vigu leidub. Kui varem käis töömees mutrivõtmega ümber traktori, siis nüüd käib IT-poiss arvutiga ümber masina ja otsib masina ajust viga. Töömugavused on kasvanud,“ räägib AS Pajusi ABF juhataja. „GPS juhib traktorit ja hoiab seda sentimeetri täpsusega rajal. Piimatootmisse on saabunud robotlüps, söödasättijad ehk programmeeritud sööda ettelükkajad. Tehniline progress on olnud kiire, kuid ei saa öelda, et töökindlus alati rahuldab.“

Masinapargi valik on tema kinnitusel juhtkonna otsus. „Oleme jäänud lojaalseks oma headele partneritele ja eelistame püsikliendi staatust. Traktoritest soosime New Hollandit ja John Deeri, tõstukitest JCB. Tehnikale me eurotoetust ei saa ja masinad ostame liisingfirmade abil.“

Tehnikakasutuse intensiivsus on piisavalt suur ja üle viie aasta ettevõte masinat pidada ei saa. Sellist varianti ei ole, et üks masin töötab kümme aastat. „Kui masin teeb 2500 töötundi aastas, siis viie aasta pärast on mõistlik see välja vahetada. Lüpsitehnika on pärit rahvusvahelisest ettevõttest DeLaval, millel on ka tugev järelteenindus.“

Lüpsifarm töötab 24/7 ja mõeldamatu on jätta lehm lüpsmata ning toitmata. „Meil käib 850 lehma kolm korda päevas lüpsil ja midagi juhtuda ei tohi. Meie tehnika ideoloogia on riskide minimiseerimine. Meil on olemas ka oma hooldejuht, kui tekib rikkeid, kus meie endi teadmistest ei piisa. Põlluga ei juhtu midagi, kui paar päeva hiljem kündma minna, aga loomad tahavad pidevat hoolt,“ hindab Paal ja lisab, et investeerimisvõimekus sõltub farmi suurusest ja rahakotist.

Piimatootmine on sendiäri

„Piimatootmine on sendi- ehk mahuäri. Selleks, et rahaline kate tekiks, peaks tootmine olema piisavalt suur. Mulle tundub, et kasumlikkuse piir läheb 300 lehma juurest. Sealt alates saab teha ka investeeringuid,“ jutustab ta.

Viimane väga valus kriis oli aastatel 2016–2018, kui piima hind kukkus 190 euroni tonni eest. „Üle Eesti viidi 12 000 lüpsilehma lihakombinaati. Ainus võimalus oli minna maksepuhkusele. Swedbank mõistab väga hästi põllumajanduse riske ja saab aru, et meie ei ole kirjutuslaud rendipinnal. Meil on maa, laudad ja loomakarjad,“ arvab Paal, kes kunagi töötas Pajusi miljonärkolhoosis peaspetsialistina.

Pajusi kolhoosi baasil tekkis kokku 18 eraettevõtet. „Meie ajalugu algas 1992. aasta novembrist ja kõik tuli nullist üles ehitada. Oleme tohutult investeerinud.“

Avalikkusele on jäänud mulje, et põllumajandustootja ujub otsetoetuste sees ja Euroopa Liidu raha voogab aknast ja uksest sisse. Linnavurlede seas liiguvad lausa kuuldused, nagu sajaks eurotoetuste näol iga päev viiesajaeuroste pakke põldudele ja piimafarmi. Kas vastab tõele?

AS Pajusi ABF 3,38 miljoni euro suurusest käibest moodustavad toetused 9 protsenti. Otsetoetus piimaliitrile on kadunud, küll saab toetust hektari haritava maa kohta. Praegu on piima kokkuostuhind 300 euro juures tonni eest, mis jätab ehk ka kübeke kasumit. Pajusi ABF müüb oma piima hetkel Terele ja Valiosse, kuid piima on müüdud ka Leetu. Eestis toodetakse umbes 2200 tonni piima päevas, millest 600 tonni läheb Läti ja Leedu kombinaatidele.

Eurotoetustega tegeleb Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA), mis loodi 2000. aasta suvel. PRIA on Euroopa Liidu akrediteeritud makseagentuur, mille ülesandeks on riiklike toetuste ning Euroopa Liidu põllumajanduse ja maaelu arengu toetuste, Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi toetuste ning turukorralduslike toetuste andmise korraldamine.

 „PRIA on keeruline organisatsioon, millel on palju meetmeid. Põllumajandusettevõtte investeeringutoetusest saab loomakasvatushoone ehitamiseks kuni 500 000 eurot toetust programmperioodil 5 aasta jooksul. Ja kui see on kätte saadud, tuleb oodata uut jagamise perioodi. Eelmisel perioodil õnnestus meil toetust saada, uuel perioodil ei ole õnnestunud,“ selgitab ta.

Samuti ei ole plaanis ka piimatootmist ja loomade arvu suurendada, sest see vastab hetkel söödatootmise võimekusele. „Meie strateegia on jääda pidama 1000 lüpsilehma juurde, mis on meie rohumaade pindala juures optimaalne. Meie kasutuses olevast 2200 hektarist maast on 600 hektarit Pajusi Mahetootmise OÜ käes.

Talu või farm

Farmid, kus elab alla 100 lüpsilehma, saavad eraldi toetust, kuid see ei laiene suurematele. „Meie 1000 lehma on ühes kohas uues laudakompleksis, mille rajas Mapri Ehitus. Oleme nendega koostööd teinud seitse aastat. Aastatel 2012–2014 pigem renoveerisime ja nüüd ehitame uusi objekte.

Mullu valmis noorkarjalaut ja tänavu koresöödahoidla ning unistame lihaveisefarmist,“ jutustab ta ja rõhutab, et kui juba ehitada, siis optimaalse suurusega objekte.

„Tahame panustada loomade heaolusse, sest siis on ka piimatoodangu näitajad paremad. Mapri Ehitusega koos töötades oleme saanud palju uudseid ja toimivaid ideid. Nad on väga paindlikud ehitusetapis ettetulevate probleemide lahendamisel. Neid iseloomustab sõbralikkus ja lugupidav suhtumine tellijasse,“ ei ole Paal kiitusega kitsi.

„Ma ei taha hakata siin arutama, kas peaks olema talud, mõis või farm. On talusid, mis on kasvanud. Eilne väiketalu võib olla tänane suurfarm. Eilne suur võib olla tänaseks pihustunud osadeks. Ma ei näe maal rindejoont ja see on tarbetu lahterdamine, mis on talu, mis on farm. Igal organisatsioonil on oma strateegia, mõni tahab kasvada, mõnele on tähtis elustiili hoidmine.“ Tegelikult on küsimus ka selles, kas piirkonnas on piisavalt tublit tööjõudu.

Tööjõust ja tehnikast

Põllumajandustootmise tehnoloogiline tasand on pidevalt kasvanud. „Ükskõik kui kõrgele tehnoloogilisele tasandile minna, vajame ikka inimest. Asendame lüpsja oluliselt taibukama inimesega, kes jälgib lüpsiroboti tööd, kuid inimest on ikka vaja,“ arutleb Paal. „Loomulikult on demograafiline probleem saabunud ka Jõgevamaale. Konkureerime tööjõu pärast Põltsamaa Orkla (endine Felix) konservitehasega, Imavere puidutööstusega, E-Piima Põltsamaa tootmisüksusega, Lemeksi puitmajade tööstusega ja nii edasi. Meil on vaja kokku umbes 45 töötajat ja kui puudu jääb viis inimest, siis on hea, kui saame neid väljast juurde tuua. Kui saame näiteks Ukrainast tuua hooajalist tööjõudu, siis on see hea. Seetõttu, et meil on tööl mõned ukrainlased, ei jää ükski tubli kohalik inimene ilma tööta. Vastupidi. Tänu viiele ukrainlasele on ka 40 eestlasel tööd. Hullem oleks, kui pean võtma tööle olematu tööharjumusega inimesi.“

Paali kinnitusel ei saa silmi sulgeda ja probleeme soovunelmatega lahendada. „Tööränne on inimkonnale loomulik. Eestlane läheb Soome, soomlane Rootsi, rootslane Norrasse. Ma ei jaga optimismi, et Soomest tuleb piisavalt inimesi tagasi. Tööjõupuudus on igivana probleem. Eestimaa mõisnikud tõid omale tööjõudu Saksamaalt, Pätsu ajal toodi tööjõudu Poolast, Pajusi kolhoos tõi tagasi Siberi eestlasi. Põllumajanduslik töö on jätkuvalt füüsiliselt kurnav ja ei ole nii atraktiivne kui modellindus või digiturundus. Basseinipidusid on meil harva. Lähim ööklubi on Tartus. Tähtis on, et ettevõte on mehitatud, sest miski ei asenda inimest.“

„Põllumajandus on selline valdkond, kus ühes otsas on äri ja teises elustiil. Kümme ratsahobust raha sisse ei too, küll aga kohalikele inimestele rõõmu ja see aitab elu maal hoida,“ usub põllumees Paal.

Pajusi ABF AS 2018

Müügitulu 3 386 779 eurot

Toetused 309 425 eurot

Toetuste osakaal käibest 9,1%

41 töötajat