Lennunduses on kõige parem uudis see, et uudiseid pole!

No news is good news – see ütlus iseloomustab Eesti lennuohutust, mis on juba aastakümneid väga heal tasemel. See pole aga juhuslik, vaid põhineb järjepideval ja teadlikul ennetustööl, mille põhimõttest räägib Directorile Lennuliiklusteeninduse ASi juhatuse esimees Tanel Rautits. Kirja pani Eva Pärtel.

Varasemalt kippus maailma lennunduses olema nii, et lennuohutuse reegleid täiendati alles õnnetuste toimumise järel. Tänaseks on aga aru saadud, et reaktiivse käitumismalli asemel tuleb olla ennetav, ütleb Rautits ettevõttes valitseva õiglase suhtumise ehk just culture juhtimispõhimõtte kohta.

Lennuliiklusteeninduse lennujuhid näevad oma igapäevast tööd tehes olukordi, mis oleksid võinud lõppeda halvasti. Kui kunagi valitses mentaliteet, et nendest asjadest ei peaks rääkima, siis nüüd julgustatakse töötajaid selliseid anomaaliaid ja vigasid ausalt ja avatult jagama. Eesti lennujuhid on selle malli järgi käitunud juba kümmekond aastat: kõik sellised juhtumid, ka kõige tühisemad ja väiksemad, tuleb ette kanda.

Rautits toob mõned näited, millest raporteeritakse. Näiteks lennuki väravast väljalükkamisel tekib kommunikatsiooni ebakõla. Või siis lennujuht ütleb piloodile, et ta vahetaks kõrgust; piloot ütleb, et ta sai aru, kuid tegelikkuses teeb midagi muud. Lennuintsidenti võib Rautitsi sõnul piltlikult võrrelda Šveitsi juustuga: lennuohutuses on alati auke, aga kui kohakuti satub mitu tükki, juhtub õnnetus. Just culture eesmärk on selliste juustuaukude vähendamine, et selliste kokkusattumiste tõenäosus oleks väiksem. „Kui lennuõnnetuste raporteid uurida, koosnevad need väikestest asjadest, mis on kulmineerunud suureks õnnetuseks. Üritame väikeseid asju paremaks teha, lootuses, et siis suurt asja ei tulegi,” räägib Rautits.

Kuidas luua olukord, et inimesed räägiksid

Lennuliiklusteenindus on just culture põhimõtte edukalt toimima saanud. Algusaastad ei läinud mõistagi lihtsalt ning inimestele tuli selgitada, miks seda vaja on. Alguses väga ei kiputud valesti olevatest asjadest rääkima. Positiivne surve tekkis aga näiteks lennujaama ja lennufirmade poolt. „Kui selliseid raporteid hakkas tulema teistelt osapooltelt, tekkis inimestel teatav surve, et kui mina olen selles juhtumis osaline ja ei raporteeri, siis jääb mulje, nagu ma varjaksin midagi,” meenutab Rautits. Kiiremini läksid uue põhimõttega kaasa nooremad inimesed, sest neile on avatus omasem. Pisut raskem oli vanema põlvkonnaga, kes ettevõttes kauem töötanud. Selleks et uus põhimõte tööle saada, tuli lisaks ka ise natuke survestada: kui potentsiaalselt ohtlikest asjadest ei räägitud, oli juhtkond pahane ja ei suhtunud asjasse hästi. Uute töötajatega on nüüd Rautitsi sõnul ses mõttes lihtne, et nad näevad, et see toimib ja on loomulik osa töökultuurist.

Rautits on märganud, et töötajaid motiveerib anomaaliatest ja vigadest raporteerima see, kui midagi selles osas ka ette võetakse. „Kui räägid asjadest, mis võiks paremini või teisiti olla, ja midagi võetakse selle alusel ka ette, siis on see väga motiveeriv.” Preemia või raha andmine sellises olukorras ei toimi nii hästi, sest tekitab teistsuguseid ootusi.

Mis edasi saab?

Vigade raporteerimiseks on loodud standardne süsteem, sest kui info on laekunud, peab ettevõte sellega midagi ette võtma. Raportid jõuavad uurimismeeskondade juurde, kus need liigitatakse teemadeks. Kõigepealt võetakse ette ohtlikumad juhtumid, teised vaadatakse läbi rahulikumas tempos. Koostatakse soovituste ja tegevuste nimekiri ning nii koorubki välja rida protseduurilisi ettepanekuid selleks, mida edaspidi teisiti teha. Uurimise käigus suheldakse lennufirmade ja lennuväljadega ja koos üritatakse asja paremaks teha.

Raportite infot kasutatakse palju ka koolitustel. Aastas koguneb töötajatelt kokku ca 300 anomaaliat, paljud teemad on korduvad. Tänapäeval tuleb ette ka ebatraditsioonilisi teemasid, näiteks Vene sõjaväelennukite ülelendude, aga ka Ämari lennuväljaga seonduvat. Viimaseid juhtumeid arutatakse välisministeeriumiga ja EL tasemel, mis muudab protsessi väga aeglaseks.

Tähtis osa just culture süsteemist on see, et infot edastanud töötaja saab oma raporteeritud juhtumi kohta tagasisidet. Isegi kui teema lahendamine jääb venima või sellega midagi ei toimu, tuleb seda selgitada. „Tuleb pingutada, et usaldus toimiks. Töötajal peab jääma arusaam, et tema raportist on kasu; et asjad lähevad liikuma,” räägib Rautits. Päriselus ei ole kõik nii täiuslik ning on teemasid, mis jäävad venima, näiteks seesama Vene sõjaväelennukite ülelendude teema. Rautits on aga optimistlik: „Nüüd teab juba valitsus ka, mis on transponder – see teema ei ole enam varjatud. Usun, et ükspäev leiab seegi asi lahenduse.”

Tahtlikud vead ei ole okei

Kõigist oma vigadest ja kahtlastest juhtumitest tuleb töötajatel aru anda tõemeelselt, mitte esitada ohutumat või ilustatud versiooni. Tal peab olema teadmine, et ta ei saa selle eest karistada. Samas tuleb ka see arusaadavaks teha, et tahtlik viga on karistatav. See on mõneti piiri otsimise küsimus, aga Rautits seletab: „Kui inimene on kõik teinud nii nagu talle õpetatud, siis on see okei. Kui ta on midagi tahtlikult valesti teinud või teinud teisiti kui talle õpetatud, siis see ei ole okei.” See ongi õiglase suhtumise põhimõte ehk just culture.

Just culture sobib ka mujale

 aastast alates järgivad just culture reegleid paljud lennundusettevõtted üle maailma, sh lennujaamad ja -firmad. Õiglase suhtumise juhtimispõhimõte pärineb tegelikult meditsiinivaldkonnast, kus on ammu aru saadud sellest, et parema ravi huvides tuleb ka n-ö kahtlasi olukordi uurida.

Rautits arvab, et just culture põhimõte töötab mingil määral pea igas avatud õhkkonnaga ettevõttes, näiteks ehituses või tootmises, kuigi kõige suurem efekt on sellel ehk lennunduses ja meditsiinis. Selleks et töötajad oleksid nõus sellistest juhtumitest ise avatult rääkima, peab ettevõttes valitsema avatud ja usalduslik õhkkond.

Võib öelda, et lennuühenduse olemasolu on riigi majanduse üks mootoreid. Igavust Rautits, kes on ise olnud ettevõtte juht juba 10 aastat, ei tunne. Aastaks 2020–2030 on lennuliiklus tõenäoliselt kahekordistunud ning see puudutab otseselt ka Eestit, sest meie kohalt lendab üle palju lennukeid. See omakorda tekitab nõudlust tööjõu järele, mis on näiteks lennujuhtide puhul juba praegu kriitiline teema. Igaühest lennujuhti ei saa: sellesse ametisse sobivad vaid teatud isikuomadustega inimesed. „Ruumiline ettekujutusvõime, väga hea lühimälu, arvutusvõime, kiire otsustusvõime….“ loetleb Rautits. Lennujuhtide värbamise teema on ettevõttele sedavõrd oluline, et selleks on avatud lausa eraldi veebileht www.lennujuht.ee, kus iga inimene saab ise virtuaalselt lennujuhi töö ära proovida. Ettevõte tõesti pingutab, et töötajatel oleks seal hea, ning Rautits usub, et just culture on loonud ka töövõtja jaoks usaldusväärse ja hea töökeskkonna. 2017. aasta andis sotsiaalministeerium neile pere- ja töötajasõbraliku ettevõtte märgise.

Mis on Lennuliiklusteeninduse AS?

See on riigile kuuluv ettevõte, mis tagab ohutu ja sujuva lennuliikluse nii Tallinna jt Eesti lennuväljadel kui ka kogu Eesti õhuruumis. Ettevõte teenib endale ise tulu ülelennutasudest. Valdav osa ehk 80% juhitavatest lendudest ongi ida- ja läänesuunalised ülelennud. Lähitulevikus tuleb hakata haldama aina tihenevat drooniliiklust – lennujuhid peavad tagama, et lennukoridor on droonidest puhas. Sellele, kuidas seda tegema hakatakse, praegu veel vastust ei ole.

Töötajaid kokku: 200

2016. aasta käive: 27 miljonit eurot