Loominguline juhtimine – sõnakõlksust katsetusteni

Uusi juhtimisteooriaid ja -käsitlusi sünnib aina juurde. Ikka tahetakse jõuda inimeste eduka (mida iganes selle all mõeldakse) juhtimise saladuse jälile. Teaduslikke uuringuid on sel teemal tehtud juba tublisti üle 100 aasta, kuid vaatamata sellele pole ikka leitud ühtki teooriat, mis kindla peale edu tagaks, kirjutab Ivari Ilja (Eesti Muusikanõukogu president).

Tänapäeval räägitakse palju loovast juhtimisest, eriti koolitustel-konverentsidel, aga ka juhtimisteemalistes kirjutistes, magistri- ning doktoritöödes. Aga kui palju sellest tegelikult reaalsesse ellu jõuab? Kuidas toimub üleminek uuele organisatsiooni ja juhtimise paradigmale? Kas muutustega tahetakse ja osatakse kaasa minna? Küllap juurdleb iga juht pidevalt nende küsimuste üle, otsides kõige sobivamat teed oma organisatsiooni jaoks.

Kuna loovus ja loomingulisus on individuaalsed isiksuseomadused, loob nende rakendamine lõputu hulga arenguvõimalusi ja uusi probleemilahendamise viise, muutes samas eriti oluliseks juhi isikuomadused ja karisma. Loovust on hakatud nimetama lausa lähituleviku kõige olulisemaks omaduseks. Kuid siingi on oma ohud. Cornelli ülikooli teadlased jõudsid mõne aasta eest oma uuringus järeldusele, et inimesed seostavad sõnadega liider ja loovus vastandlikke omadusi. Efektiivselt juhilt oodatakse määramatuse vähendamist, kindluse sisendamist ja ühiste eesmärkide selget püstitamist. Uusi lahendusi ja arenguvõimalusi pakkuv loov inimene ei pruugi alati veenev olla ning tema ideedega ei minda kaasa, nendesse ei usuta.

Suurepärane näide loova juhi olulisusest ja ülikeerulisest organisatsioonist on dirigent sümfooniaorkestriga. Iga orkestrant on kunstnikuna isiksus, kes on oma eriala pikalt õppinud ja saavutanud kõrge meisterlikkuse, arendades harjutades ennast samas üha edasi. Dirigent pakub samas kindlustunnet, loob ühismeele, jättes siiski ruumi iga orkestrandi isiklikule eneseväljendusele ja tagades nõnda ülima eesmärgi, kõrge kunstilise tulemuse. Kas see alati nii läheb, pole kindel, aga nagu organisatsiooni juhtki, peab dirigent suutma inimesed endaga kaasa haarata, vallandama nende loomingulisuse ja suunama seda.

Kuidas seda saavutada? Saladus peitub vast selles, et salavalemit polegi. Rutiinne loomingulisuse tagaajamine iga hinna eest võibki osutuda just selleks – rutiiniks. Loovus aga seisneb ka harjumuspäraste asjade teistmoodi tegemises. Muusikanõukogu kompab loomingulise juhtimise ambitsioonikat külge muu hulgas näiteks muusikapäeva kontserdiprogrammi abil. Rahvusvahelisel muusikapäeval 1. oktoobril organiseerib nõukogu meie muusikud esinema paikadesse, kus neid tavaliselt kuulda-näha ei saa. Ühe päeva jooksul antakse enam kui 100 kontserti üle kogu Eesti.

Rohkete kildude kokkuklapitamine eeldab just seda dirigendilikku juhtimist, mis annab vabadust julgelt katsetusteks, aga ei mineta ühtset eesmärki. Nii võib enesele ootamatult käivitada hoopis uusi ahelaid. Katsetuste tulemusena on muusikapäev aasta-aastalt kultuurimaailma koostööd ettevõtjatega tihedamaks teinud, rikastanud vastastikku loominguliste ideedega ning aidanud vabaneda harjumuspärastest mõttemallidest.