Lubasin ja luban veel korra…

Kohanemine ja kohastumine on ürgne viis ellu jääda muutuvates tingimustes. Loodus on meile siin heaks näiteks: lindude ränne soojemasse piirkonda või kaelkirjaku pikk kael, et paremini toitu kätte saada. Organismi ehitus või käitumine kujuneb nii, et teatud elutingimustes oleks kõige paremini tagatud isendi säilimine. Kohastumine on pikk protsess ja selle alguses on tõenäoliselt kohanemise etapid. Millegagi sobima hakkamine, harjumine, millegi või kellegi omaksvõtt, millegi uue õppimine ei pruugi veel anda pikaajalist kindlustunnet liigi säilimise suhtes, sest kohanemise ja kohastumise vahepeal võib see lihtsalt kaduda, välja surra.

Organisatsioonides oleme harjunud nägema seda kui paindlikkust või valmisolekut, mis võimaldab olude kiuste või olusid ära kasutades kohaneda, muuta käitumist, jääda ellu. Avatud silmadega kogemine, faktide tunnistamine ja trendide märkamine on paindlikkuse, aga ka valmisoleku eelduseks. Eelmiste ja selle aasta sündmused on meid selles veel enam veennud: kindel ei saa olla milleski ja valmis tuleb olla kõigeks ning kõigeks ei saa valmistuda, sest kõike me ei tea. Seda mantrat kuuleme ühiskonnas ja organisatsioonis igal tasandil ning see teadmine on pesa teinud paljude üksikindiviidide peas.

Paindlikkus, agiilsus, elastsus, kerksus – heal lapsel mitu nime. Juhtidele teada mõisted kõik ning kahtlemata asutustes-ettevõtetes kommunikeeritud; inimesi on koolitatud teemal, miks kiiresti muutuvas maailmas tuleb valida mõni neist neljast nn ellujäämise vahendist. Neil mõistetel on ühisosa, mida võiks nimetada kohanemisvõimeks, teisalt aga võib välja tuua väikesed nüansierinevused. Kui paindlikkus on võime olukorra ja tingimustega kohaneda, probleemide labürindis nõtkelt vangerdada, siis agiilsus lisab kiiruse ja muutuste ära kasutamise mõõtme. Elastsus ja kerksus viitavad võimele muuta välise jõu toimel oma kuju ning selle lakkamisel taastada endine kuju, seega rõhuasetus on ühiskonna või süsteemi võimel kohaneda, toimida ja taastuda ka rasketes või ootamatutes oludes.

Paindlikkuse ja pideva muutumisvajaduse kattevarjus kipuvad siiski kohati liiglihtsalt „ununema“ kokkulepped. „Jaa, me rääkisime, aga vahepeal on siin mitu asja muutunud, seega…“ Lihtne vabandus, sest ei saa seada kahtluse alla asjaolu, et tõesti iga päev midagi muutub. Kuidas olla valvas, et juhid ja töötajad ei läheks lihtsama vastupanu teed? Et meist ei saaks tuulelipud, mis lehvivad heitlikult, või laiskvorstid või näpuga näitajad, kellel olude muutus vabandusena alati varnast võtta. Kokkulepete täitmise või tulemi nimel on alati pidanud pingutama, sõltumata keskkonna muutumise kiirusest. Loeb see, mida me lubame, miks lubame ja kuivõrd oleme läbi kaalunud organisatsiooni võimekuse neid lubadusi täita. Ei tohiks liiga kergelt tuua keskkonna muutust ettekäändeks lubatust taganemiseks, vaid tuleb mõelda ja otsida lahendusi, kuidas leppeid täita muutunud oludes. Seegi on innovatsioon. Kokkulepetest kinnipidamine on usalduse aluseks, seega neist taganemine hammustab alati tükikese usaldusest. Isegi kui leiame endale kõikvõimalikud argumendid, mis väliselt teiselt osapoolelt ka vastu võetakse.

Pidev muutumisvajadus ei pea tähendama lakkamatut ebamugavustunnet ja rikutud kokkuleppeid. Pigem tasuks valida uudseid teid ja eri osapoolte jaoks lahendusi pakkuv kohanemine ning kohastumine.