Mikk Marran: peame oma töös olema maailma parimad

Mikk Marran on paari aastaga teinud välisluureametis palju muudatusi, ametkonna tegevuse laiemast teavitamisest kuni töö sisu uuendamiseni. Välisluureameti peadirektorit intervjueeris Erik Samel.

Kuidas Eestil läheb teie ametipostilt vaadatuna?

Arvan, et väga hästi. Kõik asutused töötavad täistuuridel, fookus on paigas. Kui rääkida luure- või julgeolekumaailmast, siis meie eelis on alati olnud see, et oleme kogu aeg olnud fokuseeritud ühes suunas. Kui võrdleme ennast mõne luureteenistusega Lääne-Euroopas või isegi veel kaugemal, siis seal on vahepeal tehtud tööd teistes suundades ja nüüd hakatakse uuesti n-ö suuri laevu pöörama Venemaa poole. Oleme oma partneritele viimase 3–5 aasta jooksul päris palju saanud abiks olla.

Lääne jaoks hakkas julgeolekukeskkond drastiliselt muutuma 2014. aastal seoses Ukraina sündmustega. Siis tajusid kõik riigid, et midagi on mäda. Pärast Gruusia sündmusi 2008. aastal arvati, et see läheb üle; et see oli ühekordne ehmatus; et saame hakkama, aga 2014. aastal tajusid kõik, et pigem on see selline olukord, mis jääb. Loomulikult mõned riigid vahepeal loodavad, et tullakse mõistuse juurde tagasi, aga Venemaa viimaste aastate käitumine näitab, et ega sealt mingit olulist paranemist loota ei ole.

Kas või kuivõrd on see kaasa toonud muudatusi Eesti tegutsemises või ajame n-ö oma rida edasi?

Meie kindlasti ajame oma rida edasi. Kui räägime Venemaast ja eelhoiatusest, mis on NATO piiril vastu Venemaa piiri, siis kui me ise ei luura ja kui me ei ole selles parimad, siis ega keegi teine seda meie eest ei tee. Muidugi vaatavad ka suurte riikide luureteenistused, mis Venemaal toimub, aga geograafiline asukoht määrab meie rolli. Meie ja minu väljakutse on see, kuidas luure selles keskkonnas kõige paremini töötaks. Milliseid luureliike on vaja rohkem arendada ja kuhu on vaja jõudu juurde panna? Kuidas luurevaldkonnad omavahel töötavad, kellega peaksime koostööd süvendama?

Suhted teiste riikide luureteenistustega on ilmselt tihenenud?

Ühelgi riigil ei ole kogu infot, pilt pannakse kokku koostöös. Luuremaailmas põhineb kõik usaldusel. Kui teenistuste vahel on usaldus tekkinud ja on ühised huvid, siis saab ka koos tegutseda. Olen olnud teiste riikide luureteenistustele nõudlik ja isegi ebamugav koostööpartner, püüdes nii seista Eesti huvide eest – pean seda oma missiooniks. Tavaliselt on väikeste riikide häda selles, et antakse väga palju, sest tahetakse olla väga head sõbrad, aga millegipärast ei julgeta vastu küsida. Mina arvan, et luuremaailmas ei loe nii palju organisatsiooni ega riigi suurus, kuivõrd tema panus ja julgus. Kui julgelt küsida, siis ka vastatakse ausalt. Luures on üldiselt nii, et kui juba käivad koostööprojektid ühes valdkonnas, siis see loob usalduse, et partner tuleb sulle ka mõnes teises valdkonnas vastu.

Mida te kogutud infoga peale hakkate?

Välisluureamet annab töödeldud ja analüüsitud luureinfo meie n-ö klientidele, kelleks on vabariigi valitsus eesotsas peaministriga, president, teiste julgeolekuasutuste juhid, kõrgemad ametnikud. Välisluureamet briifib riigi juhtkonda regulaarselt – meie asi on anda neile eelis. Nii et kui nad langetavad otsuseid, mis puudutavad Eesti julgeolekut, siis nad teavad, mis meid ees ootab, enne teisi ja rohkem, kui avalikus ruumis räägitakse. See puudutab ka rahvusvahelist suhtlust: kui Eesti juhid lähevad kohtumistele, on need siis lähiregioonis või kaugemal, siis on tavaks kujunenud, et nad saavad meilt kaasa taustainfo või julgeolekuülevaate. Eesmärk on tagada juhtidele kohtumise eel hea informeeritus, üllatusi ei tohiks olla.

Mida ütlete asutuse struktuuri kohta?

Välisluureteenistus koosneb laias laastus kolmest osast. Esimene on luureinfo kogumine, kus rakendame mitmeid luureliike, sh avalike allikate luuret. Teine on analüüs, mis samuti jaguneb teemavaldkondadeks. Seal pannakse pilt kokku ja nemad on meie kliendile kõige nähtavam osa. Kolmas osa on toetus- ja julgeolekuüksused.

Luurestruktuuri eristab erasektori ettevõtetest see, et üsna suur osa otsustest peab asutuse spetsiifikast tulenevalt jõudma tippjuhini. Ma olen küll püüdnud oma koormust hajutada, et keskastmejuhid ja mu asetäitjad saaksid ise otsuseid vastu võtta, aga teatud olukordades, näiteks suurte riskide aktsepteerimisel, peab info lihtsalt liikuma kõige kõrgemale, et otsustada järgmiste sammude üle. Oleme tsiviilorganisatsioon mõningate sõjaväelise organisatsiooni mõjutustega.

Teie teavitustegevus on nüüd senisest laiem.

Võtsime selle suuna 2016. aasta alguses, kui andsime välja esimese avaliku raporti Eestit ümbritsevast julgeolekukeskkonnast. Mõte oligi rääkida sellest, kes me oleme ja mida me teeme. Kui sa ise oma lugu ei räägi, siis tihti räägib seda keegi teine. Ja kui keegi teine seda teeb, siis ei pruugi see olla adekvaatne. Avalikus raportis ei ole loomulikult mingit salajast informatsiooni, aga see annab üldpildi sellest, millega me tegeleme, millist infot hangime ja millised hinnangud selle info põhjal tekivad.

 

Veel ühe suure muudatusena on nüüd fikseeritud organisatsiooni missioon, visioon ja väärtused.

Need olid ka varem olemas, aga pigem iga töötaja peas ja mitmes variatsioonis. Kui me töötasime välja asutuse missiooni, visiooni ja tegime tööd väärtustega, siis oli väga palju selliseid hetki, kus inimesed arvasid, et „aga me oleme ju kogu aeg seda teinud“. Esimest korda pandi nüüd need asjad aga kirja. Majas olid eri töögrupid, toimusid arutelud. Info liikus nii altpoolt üles kui ka ülevalt alla. Sellise mõnusa koostööga me need asjad kirja panime ja ma arvan, et see protsess iseenesest oli juba väärtus. Inimesed said kaasa rääkida ja olid protsessi osa, mitte nii, et „hakkame ülalt tulnud juhiseid täitma“. Missiooni sõnastasime järgmiselt: oleme Eesti riigikaitse eesliin. Me tagame Eesti riigi kaitse väliste julgeolekuohtude eest läbi õigeaegse luureinfo.

Väga huvitav oli ka väärtuste sõnastamise protsess. Ühe väärtusena valisime näiteks välja omavahelise koostöö. Ma nägin varem, et majas oli väga palju nn silotorne – iga allüksus toimetas oma kitsas rööpas. Tänaseks on nende tornide seinad juba üsna madalaks jäänud ja neist on kerge üle astuda. Olen püüdnud tekitada töögruppe, kus näiteks mõne probleemi lahendamiseks või uute lahenduste leidmiseks on mitme allüksuse esindajad algusest peale ühe laua taga. Kõik on ühes infoväljas, kus tekivad uued mõtted.

Töötasite enne kaitseministeeriumi kantslerina, nii et teil oli ilmselt üsna selge ettekujutus, mis uues ametis ees ootab.

Tegelikult arvasin, et tean sellest tööst enam-vähem kõike, sest kaitseministeeriumi kantsleri ülesanne oli koordineerida kogu valitsemisala, sh ka toonase teabeameti tööd. Aga pean tunnistama, et kui ma laua taha istusin, siis pilt mõnevõrra erines eeldatust. Luureasutuses jääb suur osa tööst väljaspool olijaile alati nähtamatuks. Ühel hetkel olin ma aga kõige selle keskel ja avastasin asju, nii positiivseid kui ka negatiivseid, millest ma polnud varem kuulnudki. See oli minu jaoks väga värskendav elamus. Kõige rohkem üllatas mind võib-olla see, et see asutus oli harjunud tegutsema müüri taga põhimõttel „ärge segage mind“ ja „ärme lase ennast kõigutada väljaspool toimuvast“.

Mina arvan, et luureasutuse põhieesmärk on luureinfo kogumine lähtuvalt riigi juhtkonna vajadustest. Me peame võtma konkreetseid riske, et hankida infot nendest allikatest, kust näiteks ajakirjandus ei suuda või ei saa. Loomulikult on see palju raskem, kui lugeda analüüse ja neist midagi sünteesida. Tegutseda tuleb üsna agressiivselt ja päris suuri riske võttes.

Kas meeskond oli selleks valmis?

Välisluureameti meeskond on väga võimekas ja suuteline tegema suuri asju. Meie töötajatel on kõrge motivatsioon, sest neil on ikkagi tugev tahe kaitsta riiki. Selles mõttes on nad valmis kõigeks, mis aitab seda missiooni täita, ka muudatustega kaasa tulema.

Näen üha rohkem, et ollakse valmis riskima ja ka eksima. See on üks aspekt, mida ma olen majas rõhutanud, et minu meelest on täiesti okei, kui midagi läheb nässu. Oluline on, et me pärast vea tegemist mööname, et midagi läks valesti; et me saame kokku ja arutame läbi, mis läks valesti, et järgmisel korral seda vältida.

Loomulikult oli majas ka sellist mõtlemist, et peaksime olema traditsioonilised ja kitsalt oma rida ajada, aga kui vaadata rahulolu-uuringuid, siis selgub, et maja on nende muudatustega rahul. Meil on nüüd selge strateegia ning et me liigume selle täitmise poole. Ka minule juhina on strateegia ja visiooni olemasolu väga tähtis, sest nende abil on palju lihtsam otsuseid selgitada. Näiteks seda, miks me värbame ühte valdkonda rohkem inimesi ja võib-olla mõnes teises valdkonnas vähendame nende arvu.

Kas või mille poolest erineb kantsleri töö praegusest?

Kantsleri töö tähendab väga-väga palju koordineerimist, sest ta peab tagama, et kogu valitsemisala töötaks. See tähendab, et ta ei saa ühessegi teemasse väga sügavalt sisse minna – tal on helikopterivaade. Kantsleri töös on ka väga palju reageerimist päevasündmustele. Välisluureametis on selles mõttes mõnevõrra lihtsam – me saame oma suuna hoidmisele keskenduda. Me teame, mida peame tegema. Praeguses rollis naudingi seda, et minu vastutusala piirneb ühe konkreetse asutusega. Mingil määral on mul jõudu ja vahendeid nüüd isegi rohkem, et asju kiiresti liikuma panna.

Milline on teie roll juhina praegu?

Minu roll ongi strateegia kujundamine, kommunikeerimine ja ressursi tagamine. Mina olen see, kes räägib läbi eelarve kaitseministeeriumiga. Loomulikult on minu ülesandeks ka tagada, et asutus töötaks õlitatult. Kui näen tõrkeid, siis pean vaatama, et asjad uuesti sujuma hakkaksid.

Kas mikrojuhtimist tuleb ka ette?

Ma püüan seda vältida. Minu juhtimisstiil on selline, et tahan olla pigem tagaplaanil, aga vajadusel olen valmis ka käised üles käärima ja appi minema, pisiasjadeni protsessi sukelduma, deep dive’i tegema. Aga ma valin neid sukeldumise kohti väga hoolikalt. Pigem püüan nõu anda, oma tiimi jaoks olemas olla. Kui saab rääkida, siis jõutakse ka lahendusteni.

Hindan väga ühte soovitust, mille andis mulle Priit Põldoja: rohkem tuleks inimestega rääkida üks-ühele. Võtan nädalas alati pool tundi iga asetäitja jaoks ja me teame, et see aeg on paigas. Loomulikult saame nädala jooksul kerkinud kiired küsimused ka üle ukse aetud. Kui Põldoja mulle selle soovituse andis, siis algul tundus mulle, et nendele kohtumistele kulub ikka väga palju aega, aga praegu tajun, et see on väga hea investeering, ning soovitan seda ka oma alluvatele.

Milliseid juhtimispõhimõtteid veel järgite?

Töö peab olema huvitav ja fun peab ka olema. Kõiki asju ei tasu väga tõsiselt võtta. Kui töö pole enam tore, siis peab hakkama mõtlema uute väljakutsete peale.

Iga päev tuleb võtta vähemalt viis minutit aega, panna kabineti uks kinni, vaadata korraks lakke ja mõelda, mida ma teen ja mis on selle tegevuse eesmärk. Inglise keeles on see reflective thinking ehk kas ma jooksen üldse õiges suunas. Olengi endale seina peale pannud asutuse missiooni ja visiooni, et korraks vaadata, kas see, mida ma täna tegin või plaanin teha, läheb kokku sellega, mis seal kirjas on. Tihti tuleb ette teises suunas siblimist, aga need tegevused tuleb kõrvale lükata.

Hästi oluline on ka enda ja asutuse töötajate arendamine. Minu põhiliseks käivitavaks mootoriks on see, et ma ei tea kunagi piisavalt palju. Ma ei ole õnneks kunagi jõudnud sellesse faasi, kus ma mõtleks, et „jube mugav, ma tean kõike“. Soovitan ka oma inimestele võtta päevas kas või 10–15 minutit ja lugeda võõrkeelset erialast kirjandust, et olla kursis sellega, mis maailmas toimub. Seda võib muidugi teha ka tööajal – mul endal on mitu raamatut laua peal, mida ma siis aeg-ajalt loen. Täitsa värskendav.

Samuti meeldib mulle õppida teiste kogemustest. Kui võtame ette uue suuna arendamise, siis on minu eeltingimuseks alati see, et küsime kogenumatelt partneritelt nõu, laseme neil rääkida. Oleme tänu sellele väga palju aastaid ja raha kokku hoidnud. Kuna mul ei ole ei endises ega praeguses ametis kunagi olnud aukartuse probleemi – et meie nii väikesed, nemad nii suured –, siis mul on õnnestunud saavutada väga hea isiklik klapp mitmete luureteenistuste juhtidega üle kogu maailma. Ja nende isiklike kontaktide kaudu on juhtunud suured asjad.

Mida te juhina teisiti teete kui algusaastatel?

Ma arvan, et ma rabistan nüüd vähem. Mitte et ma üldse oleks rabistaja tüüp, aga see on üks printsiipidest, mida ma kasutan. Kui tullakse minu kabinetti ja öeldakse, et „jube kiire asi, nüüd on vaja sinu otsust“, siis tegelikult ei ole 99-l korral 100-st sellega nii kiire, et poleks võimalik võtta tund-paar ja asjad läbi arutada.

Püüan üha vähem emotsiooni pealt otsuseid teha. Vahetevahel ma eksin selle vastu ning saadan pärast tööaja lõppu emotsioonidest nõretava e-kirja. Õigem oleks aga öö ära magada ja kui hommikul kell 9 tööl olles on sama tunne kui eelmisel õhtul, siis see e-kiri saata.

Mis on teie töös kõige paremini õnnestunud?

Ma loeksin praeguses ametis ja võib-olla ka kaitseministeeriumi kantslerina töötades oma edusammuks asutuse nn energiseerimist. Mulle tundub, et suutsin tuua mõlemasse asutusse positiivset hingamist; seda tunnet, et me oleme vägevad organisatsioonid ja teeme suuri asju. Tulime välja väikse riigi, väikse asutuse rollist, näeme asju suuremalt ja tegutseme julgemalt.

Mida selleks tuli teha?

Arvan, et juhi üheks põhiomaduseks on asjade lihtsustamine. On võimalik tundide kaupa kogu majale strateegiadokumente ette lugeda, aga pigem peaks tippjuht tooma välja põhisuunad ning neid võimalikult lihtsalt inimestele kirjeldama. Siis tulevad nad kaasa, sest saavad aru, mida tippjuhtkond mõtleb ühe või teise otsusega. Ülitähtis on ka pidev kommunikatsioon: tuleb kasutada iga võimalust, et inimestele selgitada, miks me midagi teeme.

On teil juhina eeskujusid?

Jättes tema poliitika täiesti kõrvale, olen kõrvalt imetlusega vaadanud Barack Obamat. Mulle väga meeldis tema stiil juhtida superriiki naeratus suunurgas. See kaasab inimesi. Mulle väga meeldib ka tema vahetu olek inimestega suhtlemisel.

Olen huviga vaadanud ka sporditreenereid. See on minu arvates üks kõige keerulisemaid töid: kuidas panna kogu see staaridest ja mittestaaridest koosnev pallimängijate kamp ühe meeskonnana tööle. Vaatan suure austusega näiteks Andres Sõbra tööd. Arvan, et Eesti tippjuhid võiksid rohkem õppida treenerite kogemustest.

Mõned aastad tagasi sain tuttavaks Priit Põldojaga, kes on minu coach. Need olid hästi arendavad sessioonid. Olen ise õppinud coach’imist ja püüdnud sellist juhtimisstiili arendada. Juhtidest on mulle eeskujuks näiteks veel ka Kadri Land Tallinkist – hästi sirgjooneline, positiivsust täis ning energiast pakatav juht. Margus Ringi juhtimispõhimõtted on mulle ka sümpaatsed.

Luuretöö kõlab ilmselt paljudele põnevana. Kas välisluureamet otsib ka uusi töötajaid?

Jah. Me arendame oma organisatsiooni, luure läheb järjest tehnoloogilisemaks ja see omakorda tähendab, et kui me räägime big data lahendustest või tehnoloogilise luure arendamisest, siis sinna on vaja juurde väga spetsiifiliste teadmistega inimesi. Me töötame tehnoloogiatega, mis on kas meie majas välja arendatud või müüakse neid väga vähestele luureasutustele maailmas – nendega ei ole väljaspool luurevaldkonda võimalik kokku puutuda. Kui kellelgi on sellise töö vastu huvi, siis saab meiega kontakti võtta meie kodulehe kaudu.

Kas või kui palju suudate töö- ja eraelu lahus hoida? Selles ametis ju vist ei pääse tööst mitte kunagi.

Ega ei pääse küll jah. Töölt koju tulles olen töölainel ja on väga oluline sellest kas paariks tunniks või vähemalt loetud minutiteks vabaneda. Olen endale kodus vabatahtlikult võtnud kohustuse perele süüa teha. Arvan, et teengi seda puhtalt omakasupüüdlikult, sest selles protsessis on vaja tähelepanu säilitada. Kui ikka hakid, siis pead vaatama, et sõrmed vahele ei jää, ning kui supp keeb üle, siis tuleb kohe reageerida. Nii saan ennast tööasjadest korraks välja lülitada. Aitab ka sporditegemine – jooksurajale tuleb end küll sundida, aga juba esimeste meetrite järel tunnen ennast hästi. Eriti talvisel perioodil, aga ka muidu näiteks pühapäevaõhtuti on minu suurim energiaallikas sõudeergomeeter.

CV

Mikk Marran

2016 – välisluureameti peadirektor

Varasemad ametkohad (kõik kaitseministeeriumis): kantsler, kaitseinvesteeringute asekantsler, nõunik, kaitsetalituse direktor (Eesti vabariigi alalises esinduses NATO juures), rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja, Balti koostöö büroo spetsialist, nõunik ja juhataja.

Rahvusliku ressursi strateegia magistrikraad (National Defense University, Industrial College of the Armed Forces, Washington), Tallinna ülikooli haldusjuhtimise bakalaureusekraad, Budapesti Peter Pazmany ülikooli diplom rahvusvahelistes suhetes ja diplomaatias.

Aumärgid: Valgetähe III klassi teenetemärk (2015), kaitseministeeriumi I klassi teeneterist (2015) ja II klassi teeneterist (2008), siseministeeriumi hõbeteenetemärk (2016) jt. Abielus, kolm last.