Miks Eestis maa väriseb?

Hiljuti tekitas Nii Läänemaal kui Eestis sensatsiooni öine maavärin, mille magnituudiks mõõdeti peaaegu 2 ja mida tundsid Haapsalu, Vormsi ja Hiiumaa elanikud. Selgitusi sellest, miks Eestis taoline maavärin juhtus ja mida see meie maapõuele geoloogia mõttes tähendab, jagab TTÜ geoloogia instituudi vanemlektor ja Eesti Geoloogiateenistuse vanemteadur Heidi Elisabet Soosalu.

Kui vaadata vanu ürikuid, võib sealt välja lugeda vihjeid möödunud sajanditel Eestis aset leidnud maavärinate kohta. Just Eesti loodeosa – Haapsalu, Vormsi, Hiiumaa ja Osmussaare piirkonda – võib lugeda Eesti oludes seismiliseks piirkonnaks, kus võib vahel väiksemaid maavärinaid esineda. „Kui ühelt poolt eristub oma aktiivsusega just Loode-Eesti, kus ka märtsi alguses mõõdeti maavärin magnituudiga 1,7, siis teiseks n-ö aktiivseks piirkonnaks võib lugeda Võrtsjärve ümbruse, kus toimus magnituudiga 1,8 maavärin 2016. aastal,“ räägib Soosalu.

Jääaeg vs laamade liikumine

Selle üle, miks Eesti ja lähialade pinnal vahel väiksemaid maavärinaid võib tunda, on Põhjamaade seismoloogid erinevaid põhjuseid välja toonud. Nad peatusid mõnikümmend aastat tagasi hinnangul, et värinate põhjuseks on jääajast tingitud maatõus. Praeguseks on see ümber lükatud ning pidama on jäänud hoopis seisukoht, et Baltikumi maavärinaid põhjustab eeskätt globaalne laamade liikumine.

„Kui Atlandi ookeani keskosas, Islandi juures, eralduvad laamad üksteisest keskmiselt paar sentimeetrit aastas, siis just selle tegevuse mõjul avalduvadki meil Eestis väiksemad maavärinad. Põhjus peitub selles, et laamade liikumine tekitab pingeid ka meie piirkonna kivimitesse, mis mingil hetkel järgi annavad ja nihkuvad maavärina kujul,” kirjeldab Soosalu. Meie piirkonna kristalliinne kivim – nagu graniit ja gneiss – on geoloogiliselt väga vana ja rahulik, kuigi ka pika geoloogilise ajaloo käigus rikutud. Neid sügaval asuvaid murranguid võib kaardipildis vaid mõningal määral aimata ning on raske prognoosida, millistes riketes võiksid tulevased maavärinad vallanduda.

Sagedasemad maavärinad või parem tehnoloogia

Kui vaatleme seismiliselt aktiivseimat piirkonda Eestis ehk Läänemaad, siis esimene kindlaks peetav maavärin täheldati seal 1827. aastal ja selle hinnanguliseks magnituudiks oli 2,4. Teadaolevalt senine kõige võimsam maavärin Eestis on 1976. aastal Osmussaare lähedal toimunud maavärin magnituudiga 4,5. Aga näiteks 2004. aasta jaanuaris võnkus maa Lääne-Eestis Kirblas 1,6-se maavärina näol, 2013. aasta veebruaris täheldati Haapsalu lähedal maavärinat magnituudiga 1, 2016. aastal toimus Võrtsjärve läheduses 1,8-ne maavärin, 2017. aasta juulis küündisid maavõnked Hiiumaa ja Vormsi vahel magnituudini 2,0 ning nüüd taas täheldati Läänemaal sündmust magnituudiga 1,7. Siit tekib omakorda õigustatud küsimus, et kuidas siis nüüd ikkagi on – kas maa väriseb Eestis üha sagedamini või suudame neid värinaid lihtsalt paremini tuvastada?

„Tegelikult peitub tõde ikkagi selles, et meil on võrreldes varasemaga oluliselt paremad ja täpsemad mõõtevahendid, millega maavärinaid tuvastada,” summutab Soosalu võimalikke lootusi ja nägemusi Eestist kui tulevasest sagedaste maavärinatega riigist.

Eesti geoloogidel on maapõue uurimiseks tipptasemel seadmed – lisaks maavärinatele uurivad TTÜ teadlased näiteks vulkaane ja mineviku kliima kujunemist. Kaasaegsel aparatuuril ja andmetel on tähtis koht nii maapõueressursside uurimisel kui ka tudengite õpetamisel.

„Täna on meil Eestis kokku 3 seismojaama ja koostöös Helsingi Ülikooliga tekib meil koos ajutiste jaamadega 10-st jaamast koosnev võrk, mille abil saame täpsemaid tulemusi maa muutuste kohta,“ räägib Soosalu. Muide, Läti peab leppima vaid ühe ja Leedu kahe seismojaamaga oma riigis!

Kuigi võib tunduda, et viimasel ajal väriseb maa Eestis eriti aktiivselt, leidub tõendeid ja andmeid ka varasemast. Nii näiteks võib leida palju kasulikku infot 100 aastat tagasi Riia Polütehnikumis töötanud geoloog Bruno Dossi uurimustöödest, kus on põhjalikult analüüsitud ajaloolisi märkusi maavärinate esinemise kohta Baltikumis. Paraku on vanad ülesmärgitud täheldused hägusamad ja ebatäpsemad – kasvõi seetõttu, et mõõteseadmete puudumisel väiksemaid maavärinaid teada ei ole ja suuremad värisemised on pandud kirja hinnanguliselt. Siiski võib seismojaamades mõõdetud andmete põhjal oletada, et väiksemaid maavärinaid võiks olla Eestis esinenud orienteeruvalt iga kahe aasta tagant.

Maavärinate lained riigi piiril ei peatu

Kuna maavärina lained riigipiiril ei peatu, avaldub ühe sündmuse mõju sageli laiemalt ja on seiratav erinevatelt jaamadelt. „Näiteks selleks, et Eestis toimuvaid maavärinaid võimalikult täpselt kaardistada, püüame sättida Eesti erinevate mõõtejaamade punktide vahele, et moodustada võrgustik, mis lained kinni püüab. Seetõttu kasutame lisaks Eestis olevatele jaamadele ka andmeid Soome, Läti, Ahvenamaa ja vahel ka Leedu seismojaamadest,” kirjeldab Soosalu mitmepoolset rahvusvahelist koostööd ning lisab, et ka meie jaamade andmed on naabritel vabalt kasutada.

Põnev fakt on seegi, kuidas maapõues toimuvad muudatused üles märgitakse – nimelt täheldasid mitmed läänlased, et maavärin leidis aset just öösel kell 3.21, kuid samas näitab Helsingi Ülikooli avalikult kättesaadav andmebaas maavärina toimumise ajaks Läänemaal kell 1.21. Kuidas nii?

„Kõik on õige – värin toimus meie aja järgi öösel enne poolt nelja, aga rahvusvahelise koostöö mõttes on see üles märgitud mitte meie ajavööndi järgi, mis on n-ö UTC-st ehk rahvusvahelise lepetega kehtestatud ühtsest ajast kaks tundi ees, vaid UTC nulli järgi. Ja sealt edasi saab iga riik ise arvutada, kui palju oli kell kohaliku aja järgi, kui maavärin aset leidis,” kirjeldab Soosalu kokkulepitud loogikat. „Muidu lihtsalt juhtub nii, et igaüks märgib maha oma kohaliku kellaaja ja lõpuks ei saa teised piirkonnad midagi aru, millal maavärin aset leidis ning ka kuupäev võib sel moel nihkesse minna ja erinevate maavärinate salvestised segi minna.”