„Mu inimesed, minu inspiratsioon …“

Juhi ümber, lähemal või kaugemal orbiidil on alati inimesed. „Nad on minu inimesed. Ja mina olen nende oma,“ ümisen ikka aeg-ajalt Jarek Kasari laulusõnu. Kui inimesi ei paista, siis on midagi kahtlast lahti, kas juhi enda või ettevõttega. Samas, kui paljude inimeste oma peab juht olema ja kuidas see olemas olemine toimiks nii, et inimesed on hoitud, aga iseseisvad, ning juht on olemas, kuid mitte uppunud igasse detaili ja suhtesse?

Kasvataja, õpetaja, vanem, sõber, terapeut, mentor, coach, teejuht, päästja, politseinik – juhi praktiline reaalsus on olla killuke igast vajalikust rollist. Vahel mahub mõne pooltunni sisse uskumatult palju. Isegi kui juht soovib keskenduda vaid pragmaatiliselt tööst lähtuvalt kõige olulisemale, siis inimesed vajavad teda kui inimest just siis, kui neil on mure või vajadus, hea ettepanek või tähtis küsimus, tähelepanek või kuri kahtlus, mis vajab jagamist. Ja mis seal salata, enamasti ka ootus, et juht mõistaks, leiaks aja, võtaks seisukoha, teeks otsuse või asuks tegudele. No vähemalt mõistev noogutus võiks olla – pilk ja mõte suunatud rääkijale!

Tean juhina, et hea kolleeg ja töötaja on jumala kingitus ning selle üle tuleb igal hetkel rõõmu tunda. Praktikas nõuab see järjekindlat enesetreeningut. Silmside, naeratus, kehakeel – kui oled juba sisse seadnud avatud uste poliitikat, siis ära tee seda töötajale ebamugavaks. Juhi kättesaadavus läheb inimestele korda. Eks ikka tekib hetki, kus mõtled „kaua võib“ ja tahaks ukse sulgeda… Pidevad katkestused mõjutavad nii töövoogu kui ka meeleolu. Uuringudki viitavad sellele, et pidevalt katkestatud tegevus nõuab lõivu. Näiteks 2008. aastal California Ülikooli ja Berliini Humboldti Ülikooli teadlaste koostöös tehtud uuring „The Cost of Interrupted Work: More Speed and Stress“ näitas, et kui töötajat on tegevuses katkestatud, siis püüab ta sama töö hiljem kiiremini ära teha. Iseenesest positiivne tõdemus. Ent asjal on oma tumedam pool – inimesed kogesid suuremat töökoormust, rohkem stressi ja pettumust, suuremat ajasurvet ja pingutust. Nii et ehkki katkestustega töö võib olla üsna kenasti vajalikuks hetkeks tehtud, on selle hind kõrge.

Vahel tuleb uks sulgeda. Hästi töötavad ka lühikesed, selgelt piiritletud „sulgumised“. Ettekujutus, et ma jõuan korraga olla nii elegantselt empaatiline kuulaja ja samas muu tegevuse lõpetada või järgmist alustada, on illusioon. Emb-kumb asi kannatab. Kui aga oled kogu tööpäeva või -nädala inimeste jaoks olemas ja jõuad alles hilistel tundidel asjadeni, mis vajavad ka tegemist, siis võib juhtuda, et ühel hetkel inimesed sulle enam ei meeldi. Ja kui see peaks juhtuma, siis oled hiljaks jäänud, sest oled stressi- või ignorantsustasemel, mis hakkab mõjutama sinu tööd juhina. Eriti tähelepanelik tasub selles suhtes olla keskastmejuhtidel!

Juhi tugevus on tema meeskond, mistõttu tal ei tohi kunagi inimestest küllalt saada. „Mu inimesed, minu inspiratsioon. Mu inimesed, üks seis siht ja suund …, “ laulab Chalice ja see kõnetab nii perekonna, organisatsiooni kui riigi tasandil.

Head Eesti sünnipäevakuud soovides

Merike Jürilo