Noored juhid: kuidas rasketel hetkedel käitud, kellelt nõu küsid?

ERKO KARING (33)
TBWA/Guvatrak

Erko juhib Guvatraki reklaamibürood. Reklaamialal on ta toimetanud kogu oma teadliku elu, küll aga väga erineva nurga alt. Esimesed kümmekond aastat on ta vaadanud maailma kliendi silmade läbi, pärast reklaami- ja meediaõpinguid Tallinna ülikoolis töötas aga turunduse alal Tallinna Kaubamajas ja Dunkri hulgifirmas.

On oma valdkonnaga väga rahul ja tänu TBWA rahvusvahelisele ketile on tal palju võimalusi teha teiste riikidega koostööd. Nagu ta ise ütleb – Eesti on liiga väike selle valdkonnaga tegelemiseks.

Mis puutub vaba aja veetmisse, siis see on ilmaga seotud. Kui on lund, siis on päevakorral nii murdmaa- kui mäevarustus. Kui ilmad soojaks lähevad, tuleb mängu kõik, millega õues saab tegeleda.

Kümmekond aastat tagasi oli ta Eesti tipptegijate seas sulgpallis, olles mõnda aega ka lõbusate noorte sulgpalluriklubi „Seitse Munka“ president. Erko peab väga lugu heast veinist ning on Tallinna veiniklubi asutajaliige. Hea veini ja toidu nautimist koos sõpradega peab ta väga oluliseks.

Firma osaniku ja samas tegevjuhina olen ühelt poolt omanike ringis ja samal ajal pean ka seisma tiimi eest. Mõnikord tunnen, et olen justkui lõhestunud isiksus.

Olen võtnud endale eesmärgiks korraldada asjad nii, et tööjutud jääksid üldiselt tööle. Muidugi tulevad paratamatult tööasjad abikaasaga ka mõnikord jutuks, aga sõpradega räägin tõsistest tööasjadest harva. Hea meelega hoian oma töö- ja eraelu lahus – niigi on kokkusaamised sõpradega harvad ja sul pole nii palju aega, et räägid sõpradega või vanematega veel tööst ka.

Olen mõelnud, et iga otsus on selle tegemisel õige. Aga kui päev, nädal või kuu on möödas, siis kipud ikka mõtlema, et pagan, oleks võinud ju teistmoodi teha. Siis ütlen alati endale, et pole põhjust muretseda – tol hetkel oli see õige otsus.

* * *

MONIKA PEETSON (33)
Deloitte

Monika on Deloitte’i vandeaudiitor, kel on sel alal kümneaastane praktika. „Mu töö on peamiselt arvestus ja finants,“ ütleb ta ise. See on üheselt arusaadav ja samas laiaulatuslik. Tema tööks on klienditeenindus ja inimeste juhtimine, konsultatsioonid ja koolitused, uute teenuste ja strateegiate arendamine ning koostöö rahandusministeeriumiga ning Audiitorkogus kutsetegevuse arendamisel. Tema tegevused pakuvad pidevat intellektuaalset pinget ja võimalust õppida oma ala parimatelt.

Monika on suutnud end hästi tasakaalus hoida suuresti tänu spordile, eriti tennisele. Viimased kaks aastat koguni nii põhjalikult, et veab eest Rocca al Mare tennisekeskuse täiskasvanute tennisekooli. Ütleb ise, et huvitav on vaadata inimeste käitumist, eriti nende puhul, kelle ego trennis korralikult mõranema lööb või vastupidi, tunnustust leiab. See on eluline õppetund sellest, milles seisneb inimeste teine mina ehk mis tegelikult nende sees on (fassaadi taga võib olla malbe ja soe või hoopis rahuldamata ambitsioonidega isik – tennis toob selle hästi välja).

Ma vaataks seda teemat laiemalt – juht peab ise leidma inspiratsiooni ja motivatsiooni ning tegema otsused ja võtma vastu tagajärjed. Siiski ei pea nendes asjades olema üksi. Inspiratsiooni pakub elu ise oma erinevates vormides ja keerdkäikudes – tuleb vaid tähele panna. Motivatsiooni annavad inimesed, nii pere, sõbrad, kolleegid kui kliendid, nende ideed ja tunnustus. Seda annavad eelkõige inimesed, kellega on võrdväärne energia- ja uskumuste tase – ning see ei oma tähtsust, kui kaua see tutvus, sõprus või kokkupuude on kestnud.

Otsustamisel püüan abi, mõtteid ja kogemuslikkust leida professionaalselt endast edumeelsematelt ja targematelt. Mul on õnn omada enda ümber just selliseid inimesi nii siin kui mujal maailmas, kellega mõtteid, ideid ja elutarkust jagada.

Otsustused võivad keerukates olukordades olla äärmiselt lihtsad, ehkki me esmapilgul seda ei näe. Tänapäeva spetsialistid kalduvad ametialaste probleemide ja dilemmade lahendamisel asju keerulisemaks mõtlema, kui see mõnikord väärt on. Kahtlused ja kõhklused, mis paratamatult otsuste langetamisega kaasnevad, jäävad reeglina minusse või väga piiratud isikute ringi – neid ma kaastöötajatega ei jaga.

Viimase pooleteise aasta jooksul olen sageli mõelnud sellele, kui kerge on tegelikult olla juhi järgija. Järgijal on võimalus tegutseda suure vabadusega defineeritud raamides ja see vabadus hõlmab ka õigust eesminejat kritiseerida, mis sageli taandub küll mõistmatusele suuremate eesmärkide suhtes. Aga eks see jää igaveseks dilemmaks.

* * *

HELEN SILDNA (31)
MusicCase

Helen on kuuma muusikapeo Tallinn Music Weeki peakorraldaja. Artistide Eestisse toomisega on ta tegelenud juba 10 aastat, neist üheksa vendade Rebaste juures BDGs, nüüd aga siis oma firmas nimega MusicCase. Lisaks sellele tutvustab ta noori andekaid artiste Eestist väljapool.

Helen ütleb ise, et on suur õnn tegutseda alal, mis on nii töö kui hobi, ning ta kavatseb jääda sellesse valdkonda elu lõpuni. Muusikaga puutus ta kokku juba väga väiksest peale, ta on pärit muusikute perest ning läbinud muusikakooli kohustuslikud klaveritunnid. Aga ülikoolist väljus ta hoopis inglise filoloogina.

Firmas on praegu ülestöötamise aeg, nii et vabast ajast ei saa väga rääkida. Õigemini on kõik segunenud – hobi on töö ja töö on hobi. Ka reisid koos heade sõpradega teistesse riikidesse on seotud ennekõike kontserdikülastustega.

Oma firmas oled ikkagi see viimane lüli, kellel pole raskete küsimuste puhul mujale vaadata kui peeglisse. Ja siis on kena, kui su ümber on inimesed, kellega nõu pidada. Oma töös olen ma kokku puutunud kolme liiki lähenemisega. Esiteks kõik see, mida ütled avalikkusele, meediale. Teisena info tiimi jaoks ja kolmas on see, mida ise salajas mõtled. Mitte et need kolm vastuollu läheksid. Aga mõnikord lihtsalt pead olema 100% enesekindel ja deklareerima veendunult midagi, mille edust sul pole veel tegelikult õrna aimugi. See on silla loomine tulevikuga – sõna jõud on nii suur, et kui oled midagi välja öelnud, siis pead asjad ka korda saama.

Kui mul on mõni projekt käsil, siis ma ei olegi võimeline mingil muul teemal suhtlema. Iga tund on siis arvel. Aga kuna muusikaäri süsteem on Eestis paljuski veel välja arenemata, siis ei olegi siin võimalik eriti kellegagi nõu pidada. Õnneks on aastatega tekkinud kontaktvõrgustik välismaal, kust saab väga väärtuslikku tagasisidet. Mul on igas valdkonnas kümmekond usaldusisikut, nt Austraalias, Ameerikas jne ja ma olen teinud palju selliseid otsuseid, mida ma ilma nendeta poleks suutnud teha.

Vahel mõni ütleb, et peab aja maha võtma ja aastaks ära sõitma. Mina jälle usun sellesse, et ainult protsessis osaledes saad teha järgmisi samme. Ehkki vahel tahaks tõesti väga kõik seisma panna – oodake, las ma olen ka natuke! Kuid ainus variant lahendus leida on ikkagi pidevalt ise kohal olla ja protsessis osaleda.

* * *

KRISTA MULENOK (32)
ETL-Baltic Group

Krista on üks Raamatupidaja.ee portaali ja ettevõtte loojatest. 2006. aastal asutas ta ajakirja RP raamatupidajatele ning oli selle esimene peatoimetaja. See on sama ajakiri, mille tänaseks päevaks on Äripäeva Kirjastus ära ostnud.

Nagu Krista ise ütleb, tuleb tal varsti iga lapse kohta üks magistrikraad. Tal on kaks last ja peagi ka kaks magistrikraadi, lisaks ärikorralduse teadusmagistrikraadile TTÜson jäänud juuramagistri tiitli saamiseks veel TÜs magistritöö kaitsta.

Tänaseks on Krista raamatupidamise juures tagasi, aga hoopis teise nurga alt – ta on ETL-Baltic Groupi juhatuse esimees ja üks loojatest, pakkudes raamatupidamisteenust ja maksunõustamist ning esindades Baltimaades Saksa kontserni ETL.

Vaba aega veedab ta rõõmuga koos laste ja abikaasaga, lisaks on Krista avastanud enda jaoks viimasel ajal ashtanga jooga, mida soovitab kõigile. Ehkki ta on tegelenud enam kui 15 aastat võistlustantsu ning aeroobikaga (teinud ära ka treenerieksami), mõistab ta nüüd, et alati ei olegi vaja väga aktiivselt vehkida. Hea vormi säilitamiseks piisab ka süvalihaste liigutamisest ja hingamisest.

Krista on veendunud, et korra kvartalis tuleks tempo maha võtta, lubada endale nädal puhkust reisimiseks või tõmmata lihtsalt hinge. See aitab tippvormis olla.

Kui ma ajakirja RP ning Pärnu Raamatupidamiskonverentsi käivitasin, siis olin tihti Radissoni hotelli katusel kohvikus, vaatasin kaugusse, kogusin energiat ja mõtlesin tulevikule. Seal tulid mulle alati kõige paremad ideed pähe.

Küsimus, kellega võiks tõsiseid tööprobleeme arutada, on tegelikult raske teema. Mul on õnneks kõrval abikaasa, kes on töötanud kümme aastat rahvusvahelises firmas Baltikumi esindajana. Temaga arutangi ehk kõige rohkem – ta on mulle kõige lähedasem inimene.

Kui nüüd järele mõelda, siis sõpradega ma tõsistest tööprobleemidest ei räägi. Nad küsivad minu käest pigem raamatupidamisalast nõu! Strateegilisi äriasju ei saa ju kellelegi rääkida – Eesti on väike. Mul on hästi palju toredaid sõpru, kes puutuvad sarnaste probleemidega kokku, aga kõigil on sama kogemus: mida kõrgemale ametiredelil jõuad, seda vähemaks jääb inimesi, kellega asju arutada, nii erialaseid kui firma juhtimisega seotut.

Mul on alati uusi ideid ja ma tahan neid kiiresti ellu viia, aga siis ühel hetkel hakkan põdema, ehkki väljastpoolt võin positiivne välja paista. Tekib mingi kartus ebaõnnestuda ja sellega kaasneb pinge, siis aga olen enda jaoks avastanud, et kasuks tuleb, kui kõige negatiivsem situatsioon läbi mõelda.

* * *

MARIUS ARRAS (29)
eArvekeskus

Marius on poolteist aastat juhtinud uut Eesti Posti e-arvete operaatorit eArvekeskus (www.arvekeskus.ee). eArvekeskus võimaldab muuta ettevõtetel ning asutustel paberivabaks kogu arvemajanduse, nii arvete saatmise, vastuvõtmise, kinnitamise, raamatupidajani ning majandustarkvarasse toimetamise kui ka arhiveerimise.

Ta on õppinud IT-juhtimist EBSis ning Tallinna ülikooli magistrantuuris. Marius on juhtinud IT-projekte Eesti Energias, äriprotsesside arendust Eesti Postis ning elanud ja töötanud aasta Rumeenias, käivitades sealset Webmedia kontorit. Ütleb, et teda paelub just uute ettevõtmiste käivitamine.

Tema üheks põhimõtteks on mitte süüa lõunat üksinda või ühtede ja samade inimestega, vaid kasutada lõunat selleks, et pidevalt kohtuda klientide, koostööpartnerite, kunagiste kolleegide või tuttavatega eri elualadelt.

Kui juhtimisest ja muredest rääkida, siis parim lause, mis antud teemat ilmestab, on pärit ühe hindu suust, kes hiljuti alustavatele ettevõtetele suunatud ettekandes ütles: „Business is problems!“.

Ehk mis viga oleks juhtida ettevõtet täiuslikus maailmas, kus uued A-kategooria kliendid võtavad ise ühendust sooviga tasuda ettemaksuarveid; kus ei oleks personaliprobleeme, möödarääkimisi, tähtaega ületavaid projekte, viimasel hetkel tellimuste äraütlemisi, kliendikaebusi, arvestatavaid konkurente, ebaõnnestunud turunduskampaaniaid, muutuvat seadusandlust jne ning kus juhil on oluliste otsuste langetamiseks vajalik info alati käepärast olemas.

Paratamatult pillub reaalne elu pidevalt proovikive juhi ette. Selleks et need kogunedes ei hakkaks oluliselt väljavaadet piirama, tuleks nende muredega tegeleda. Leian, et parim viis on mured reastada ning jagada valdkondade kaupa (personal, juhtimisarvestus, IT, turundus, tootearendus etc).

Seejärel võib vastavalt mure iseloomule talitada järgmiselt:püüa küsimusele vastus leida, rakenda selleks kollektiivset aju ehk teostaCrowdSourcing’ut, või postita oma küsimus erialasele suhtluskeskkonna lehele (ntLinkedIn Groups Discussions).

Teine ning ilmselt oluliselt parema tulemusega variant on võtta lahti oma kontaktide nimekiri ning valida sealt inimese number, kes võiks head nõu anda (või kedagi soovitada) ning probleemiga tegeleda.

* * *
JAANUS TAMME (36)
Sailinvest

Jaanus on hariduselt arhitekt, kes asus sel alal tööle juba enne ülikooli lõppu ühe Soome väikelinna peaarhitekti assistendina. Seejärel oli mitmeid aastaid reklaamiagentuuri Tank üks osanik ning alustaladest. Paari aasta eest tegi ta aga kannapöörde, asutas oma firma Sailinvest ning rentis BLRTlt lennusadama kõrval hea tüki maad ja akvatooriumi. Nüüd arendab ta ajaloolise Noblessneri laevatehase maadel, kus asub ka mulluse Nargeni festivaliga tuntuks saanud Noblessneri Valukoda, kaasaegset sadamakvartalit. Nii et tänu Jaanusele on Tallinna südalinna tekkimas täisteenust pakkuv sadam 150le avamerejahile.

Marketingi alal on siiski töötatud 15 aastat, nii et ega sellest naljalt lahti ei saa. Ühelt poolt lükkab ta tagant Eesti kui mereriigi tutvustamist maailmas, teisalt nõustab enda jaoks põnevaid kliente. Samuti tegeleb ta Eesti jaoks uue nähtusega, nagu City Marketing, mis on segu marketingist, linnaplaneeringust ning sündmustest, mille keskmeks on alati inimene.

Tema hobiks on soolo-ookeanipurjetamine, kus merel tuleb üksi viibida mitmeid nädalaid peatuseta, nii et suviti on ta enamik aega Prantsusmaal või Hispaanias. Aga mine tea, järgmisel aastal jõuab ta ehk prantslased ja hispaanlased oma sadamasse kutsuda

Kõva kooli ettevõtte juhtimiseks on andnudki just soolopurjetamine. Ookeanil ei ole rääkida kellegagi peale sisemise mina. Koorid end seal sisemiselt täiesti paljaks ja näed ennast nii, nagu sa pole eales varem näinud, oled üks kõigega ning lihtsalt kulged.

Ookeanil võisteldes on sul miljon võimalust, kuhu sõita – ise pead otsustama ja iga otsuse taga on vastutus. Sedasama mudelit kasutangi igapäevaselt. Ma ei tee hulle arvutusi, ei nuputa, ei kalkuleeri müstilisi skeeme, ega tee suuri sõnu, vaid usaldan kõhutunnet. Seda saab hästi kontrollida: kui kõhus kõditab, siis on õige suund. Minu mudel põhineb orgaanikal, mis võib tunduda küll kaootiline, aga sellel on alati kindel struktuur ja eesmärk.

Juhtimine on minu jaoks üks pidev otsuste tegemine, mille õigsust saab kontrollida kas või oma lapse või naise käest küsides. Seejärel tuleb teine ring ehk sõbrad ja kolmas ring – head semud ja mõttekaaslased, kes on tekkinud maailmas ringi rännates. Vahel tundub mõni mõte nii hull, et hakkan ise ka kartma. Siis võtan ühendust näiteks sõbraga Uus-Meremaal ja kui see tüüp ütleb, et idee läheb, siis lähebki.

See on nagu merel, kus olen pidevas liikumises ja seisma jääda ei saa. Tõmbaks küll vahel pidurit, aga pole võimalik. Ka juhtimises on kõik alati dünaamiline ja muutuv. Iga otsus viib edasi, ka vale, sest otsus on iseenesest juba ajalugu, mida muuta ei saa.

Mõni ütleb, et juht ei tohi olla nõrk. Arvan, et võib küll. Vahel, kui töötaja tuleb ja küsib, olengi vastanud ausalt: „Ei tea… Paku ise lahendus välja, võta initsiatiiv. Tõsi, sa ei saa olla nagu jobu, kes kunagi midagi ei tea, aga sa ei ole ka jumal – kõik on inimesed, ka juhid. Olen mõelnud, et kui juhid firmat üksi, siis päris nii see tegelikult ei ole. Ettevõtte veebilehel peaks tegelikult kõik nõuandjad ära nimetama alates perest kuni sõpradeni teiselpool maakera – ka nemad on oluline osa sinu otsuste tegemisel ettevõtte juhtimisel.

See on justkui vaimne süsteem: kui tunned, et vaimne ainevahetus on nii kiire, et teised ei tule järele, siis pead leidma sama ainevahetusega tegelase, et temaga teemat arutada. Kui vahel juhe kokku jookseb, kasutan oma tädi õpetussõnu: kui oled oma mõtetega puntras, siis pane need paberile kirja ja hävita ära, see rituaal aitab alati!