Õnnelik juhus CERN-is: Suur Hadronite Põrguti oma silmaga üle vaadatud 

Kui tudengil avaneb võimalus veeta nädal CERN-is, Euroopa Tuumauuringute Keskuses Genfi äärelinnas, Šveitsi ja Prantsusmaa piiril, siis on raske leida põhjust keeldumiseks. Kirjutas Paavo Pääkkönen, EBS-is õppiv soomlane.

Kui lisaks pakutakse võimalust oma silmaga näha ja käega katsuda Suurt Hadronite Põrgutit, mis on 27-kilomeetrise pikkusega maailma suurim ja võimsaim kiirendi ning üks suuremaid ja kalleimaid inimese loodud rajatisi, siis tuleb ju lennukisse hüpata. Isegi juhul, kui sina ja su kaastudengid ei õpi tuumafüüsikat, vaid hoopis ärijuhtimist.

Mõtlete kindlasti, miks äritudengid läksid CERN-i reisile? Seal ei ole midagi sellist, millest nad aru saaks ning nad oskavad vaid küsida, kui palju sellega teenida võib. Aga me käisime seal siiski õppimas. Ja mitte ainult põhikooli füüsikat, vaid ka seda, kuidas saaksime teid, insenerid, aidata.

Koolitust, millel osalesime, teatakse nime all Paberbot Challenge. Seekord oli nädalase ürituse nimeks öBot. Ülesanne on lihtne: 5–7 päeva jooksul peavad õpilased ehitama Arduino miniarvutipõhise prototüübi, mis täidab mõned ettemääratud kriteeriumid.

Alustasime viiepäevast koolitust väikse loenguga Arduino kohta. Kui küsiti, kes teab, mis on Arduino ja mida tähendab programmeerimine, siis tõstis käe enamus 30 õpilasest. Kui aga küsiti, kes teab, mis on compiler, kerkis ainult neli kätt.

Mälestustahvel interneti sünnipaigas

Esimese päeva tipphetkeks oli teekond lõunasöögile, kus peatusime ühes räsitud tavalises koridoris, mille seinal oli väga ebatavaline mälestustahvel: „Siin sündis Internet.” Pärast lõunat jagati osalejad gruppidesse ja seejärel läbisime väikse sissejuhatava koolituse, kus panime põlema LED-tule Arduino ja ühe lüliti abil. Koolitajad suurendasid seejärel raskusastet ja pidime ehitama mängu. Kõik grupid said sellega napilt hakkama ja üldine mõte oligi, et kuidas me küll terve roboti ehitame. Olime tänulikud, kui kuulsime, et esimese prototüübi saab teha elektrilisi komponente kasutamata. Ehitasime esimesed prototüübid veel sama päeva jooksul valmis ja kõige tähtsam oligi prototüübi puhul see, kuidas meie robot suhtleb inimestega, mis on need neli tunnet, mida ta väljendada oskab ja milline on tema lugu.

Teisel päev ootasid meid uued loengud ja ülesanded. Selle päeva teema oli CFP ehk Critical Functional Prototype. Pidime ehitama ja programmeerima need osad meie robotidest, mis olid kõige tähtsamad ning milleta edasi ei saa liikuda. Robotite struktuurid muutusid selle päeva jooksul palju ja grupid hakkasid aru saama, mida erinevate komponentidega teha saab.

Õhtul esitles iga grupp oma CFP-prototüüpi ja plaane. Paljud mõtlesid, et kas insenerid üldse oma tööd tehes stressavad, sest meile tundus reedese tähtajani olevat veel tohutult aega.

Tipphetk põrguti juures

Meie jaoks oli päeva tipphetk ilmselt siiski Hadronite Põrguti külastamine. Tänu juhusele olime õigel ajal õiges kohas. Alla põrguti juurde pääseb vaid hooldustööde ajal – muul ajal oleks inimesed kahe minutiga surnud, kui nad peaksid sinna sattuma. Ka nüüd olid ohutusmeetmed tipus – grupijuht käis ringi kahe radiatsioonimõõdikuga ja kui üks hädaabitelefon aetaks kogemata lingilt maha, siis saabuksid minuti jooksul tuletõrje ja kiirabi. Õnneks ei olnud kumbagi vaja.

Siis hakkasime eksperimenteerima. Kolmanda päeva hommikul õppisime, kui tähtis on hinnata kasutajakogemust.

Selle päeva jooksul arenesid robotid taas, aga kõige tähtsam oli paluda teisi inimesi neid proovima. Dokumenteerisime inimeste reaktsioonid ja peaaegu iga grupp nägi, et teised saavad robotite toimimisest hoopis erinevalt aru. Mõistsime, et neljapäev tõotab tulla pikk päev, et reede keskpäevaks robotid valmis jõuda.

Hiljemalt neljapäeval oli igast grupist leitud peaprogrammeerija ning teised tegelesid rohkem robotite disaini ja mehhanismidega. Alati, kui compiler ́isse ilmus punast värvi või käe mehhanism ei pidanud vastu, teadsime, et jälle on vaja uut tassi kohvi. Hakkasime siis tasapisi mõistma ka inseneride elu. Ükski grupp ei väljunud majast enne keskööd ja viimased olid kohal ka veel kell seitse hommikul.

Mitmed grupid tegid veel reede hommikulgi viimaseid väikseid parandusi, aga põhimõtteliselt olime kõik valmis. Pintsakud sätiti korda, robotid ilusti laudadele ja kate peale. Siis ootasime, et külalised, erinevad CERN-i töötajad, jõuaksid kohale. Pärast esitlusi saime showroomis ringi jalutada ja robotitega tutvuda. Huvitav oli näha, et hoolimata komponentide ja materjalide sarnasusest olid meie robotid väga erinevad.

See, et pidime kõike väga piiratud ajaga tegema ning et igas grupis oli nii Põhja- kui Lõuna-Euroopa tudengeid, tegi selle kogemuse harukordseks ja hindamatuks. Saime aru, et tootearendus polegi ainult tehniline protsess. CERN-is liigutakse nii palju üle piiride, riikide, kultuuride ja teaduste, et CERN-i sees neid piire polegi. Iga kord, kui midagi uut ja suurt ilmub, siis varisevad need samad piirid kogu maailmas taas natuke kokku. Olen kindel, et ka meie suutsime selle efekti tekitada.

* Pääkkönen on 24-aastane ja õpib EBS-is bakalauruse tasemel rahvusvahelist ärijuhtimist. Suure Hadronite Põrgutiga tutvunud grupis oli ta ainus soomlane. Kokku käis Eestist CERN-is neli tudengit.