Pannkoogid kontoris – esimene märk lähenevast jamast

Käisin mitu aastat tagasi Tallinnas ühes suurepärases kontoris külas. Disainer oli põrandate ja seinte värvitooonide kokkuajamisega kõvasti ponnistanud. Modernsed tugitoolid ja sohva ilustasid puhketuba ning köök, mida kroonis edev auruahi, kõlbaks juba väiksemasse restorani. Ühesõnaga – kontor, mis on iga personalijuhi unistus. Jutustab Taivo Paju.

Kontoris töötanud seltskond kasutas seda luksust hoolega, igal nädalal olid ühised söömad-joomad ning koogiküpsetamised. Paraku läks nii, et täna ei mäleta seda firmat õieti enam keegi – umbes aasta pärast mu külastust saabus pankrot.

Sellest ajast alates teeb mind magus koogilõhn kontoris ettevaatlikuks. Kui on tegemist ühekordse aktsiooniga, pole hullu. Aga kui see on süsteemne tegevus, on see ohtlik märk kahel põhjusel.

Esiteks on juhi fookus töiselt tegevuselt kõrvale kaldunud. Töötajad tunnevad seda ninaga õhust ning kasutavad ära. Nii et mida aeg edasi, seda rohkem kulub aega „hea õhkkonna“ loomisele. Ja lõpuks ei jõua enam keegi neid tunde kokku lugeda, mis põhitööle ei kulu. Džinni pudelisse tagasi ajada on päris raske.

„Me oleme siin kõik üks suur pere“ jutlustamine tööl ei ole mõistlik veel ühel põhjusel. Nagu kirjutab HBR-i blogis LinkedIni juht Reid Hoffmann koos kaasautoritega, on see mõtteviis juhi jaoks ahvatlev. Selle all mõeldakse ju enamasti töösuhet, mis on eluaegne ning kus töötaja on üdini lojaalne. Kahjuks on aga tegelikul töösuhtel sellega üsna vähe pistmist. Sest näiteks perekonnast ei hakka sa ju kulude kokkuhoidmiseks inimesi vallandama.

Märksa õigem on võrrelda tööpaika ühe korraliku jalgpallitiimiga, kus on väga selgelt paigas eesmärk ning tiimi liikmed vahetuvad pidevalt. Põhjus sama nagu ettevõtteski – inimesed lähevad kas konkureerivasse tiimi või siis ütleb treener, et sorry, sa mängid viletsalt ja aeg on kohvrid pakkida. Perekonna-juttu väga ei puhuta, aga omavaheline usaldus ja koostöö on seda olulisemad.

Nii et kui see nunnutamise mõtteviis hakkab firma peale vajuma nagu öine udu, peaks keegi juhile ütlema: kuule, see ei ole suguvõsa kokkutulek, vaid profimeeskonna treening.