Professor Targo Kalamees: me ei pääse eesootavast renoveerimislainest

Viimati tõi teema esile Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu otsus, mis kohustab viima kõik hooned E-taseme energiamärgistuseni aastaks 2030, kolm aastat hiljem aga juba D-tasemeni. Muide, kogu euroliidus puudutab uus projekt 35 miljonit elamut, ehitussektorisse lisandub samas 160 000 töökohta. Kliimaeesmärgid kohustavad kogu Euroopas, sealhulgas suhteliselt karmi ning muutliku kliimaga Eestis, parandama hoonete energiatõhusust. See on Euroopa Liidu roheleppe suurim väljakutse. Süsinikneutraalseks tuleb muuta aastaks 2050 aga kõik selleks ajaks püsti olevad hooned. „Eelolev suur renoveerimislaine tuleneb vajadusest vabaneda aastatega tekkinud renoveerimisvõlast: hooneid, eriti elumaju, iseäranis aga eramuid, on küll aastate jooksul palju püstitatud, kuid nende energiatõhusus on praeguste nõuete valguses pigem tagasihoidlik. Hoonete kasutamine saastab liiga palju keskkonda. Lisaks on enamik hooneist jõudnud füüsiliselt vananeda, mistõttu tuleks neid hakata tervikuna renoveerima ka siis, kui meid selleks ei kohustaks uued arusaamad heast elukeskkonnast ja loodushoiust ega ka uued, karmimad normatiivid,“ rõhutab tehnikaülikoolis liginullenergiahoonete uurimisrühmas töötav professor Kalamees. Tehnikaülikoolis mõni aasta tagasi tehtud uurimus näitas, et ligi 60 protsenti meie tänastest hoonetest vajab energiatõhusaks renoveerimist. Ülejäänud 40 protsendi hulka mahuvad juba praeguseks piisavalt hea energiatõhususega hooned ja lisaks ka need, mis eeloleva 27 aasta jooksul lammutatakse. Mahukas töö nõuab väga suuri kulutusi: 25 miljardit eurot (praegustes hindades), hulka ehitusmaterjale, arhitektide, restauraatorite ja inseneride koolitust ja – vältimatult ka uusi, tööstuslikke meetodeid nii hoonete soojustamiseks kui nende ventilatsiooni parandamiseks, märgib professor Kalamees. Renoveerimise mahud kasvavad tulevikus sedamööda, kuidas majad vananevad ja energiatõhususe nõuded karmistuvad. Tööde tippaeg jääb vahemikku 2040-2045, sest selleks ajaks on renoveerimisvajadus kasvanud praegusega võrreldes kuni viis korda mahukamaks. Sealjuures on eramute puhul arvutatud renoveerimismaht praegusest 10, kohati isegi 20 korda suurem, kui oli 2020.  Selle töö jaoks on vaja nii uusi tööstuslikke tehnoloogiaid, täiendavaid ehitus- ja renoveerimisvõimsusi, uusi tehnilisi lahendusi, ka uusi ehitusmaterjale ja väga palju uusi ehitusinsenere. „Kõige suurem renoveerimisalane mahajäämus on meil maakohtades ja kahanevates väikelinnades,“ tõdeb professor.

Nagu paar lisaelektrijaama

Hoonete massilisel energiatõhususe tõstmisel mängivad lisaks inimeste elutingimuste parandamisele olulist rolli ka kliimaeesmärgid ja  energiajulgeolek. „Energiatõhusate majade hulga suurenemisel kahanevad samas taktis ka nende kasutatavad energiahulgad. Meil kulub praegu Eestis tarbitavast energiast hoonetele üle poole. Hoonete soojustarbimist on võimalik vähendada isegi kuni 70 protsendi võrra,“ kinnitab ta. See tähendab, et hoonete energiatõhususe suurendamisega on võimalik kahandada üldist energiakulu riigis tuntavalt üle 30 protsendi ehk samas suurusjärgus, kui suur on taastuvenergia osa kogu tarbitavast energiast (38 protsenti). See asjaolu kahandab edaspidi survet energeetika vallas  lisavõimsuste väljaehitamiseks, eriti aga vajadust energiaimpordi kasvuks. Loomulikult vajavad kiirelt kasvavad renoveerimismahud täiendavat energiakulu materjalide ja tööstuslike elementide tootmisel, kulutusi nende tööde tegemiseks. „Mõnel juhul kompenseerivad omanikele selle kulu hoonete pika elukaare lõikes tehtud kulutused. Samas ei saa kogu renoveerimisvajadust panna energiatõhususe õlule. Peab märkima, et Euroopa Parlamendi otsusest tulenev kohustus on tegelikult isegi väheambitsioonikas – meie kliimas on otstarbekas renoveerida majad nõutava D-märgistuse asemel kohe kas C- või B- veel parem A-tasemeni. Tehtavate tööde maht on enam-vähem sama, lisanduvad kulud pole eriti suured, küll aga on saavutatav energiatõhusus ning küttekulude kahanemine hoopis teisest suurusjärgust,“ toob professor Kalamees esile. Probleemide lahendamisel tuleb eristada kaht peamist valdkonda: rahaline ja tootmisvõimsuste osa. Rahaliselt on kortermajade osas juba aastaid olemas toetusmeetmete võrgustik, eramute jaoks see aga praktiliselt puudub. Selles osas oleks kohalikel omavalitsustel vaja rohkem toetavat tegutsemist. Praktiliste tööde osas on samuti olukord kaldu suurte hoonete poole: praeguseks on kortermajadele välja töötatud ning juba kasutuseski tööstuslikult toodetavad lisasoojustuselemendid. Eramute jaoks napib standardseid lahenduspakette, mille alusel eelseisvaid töid saaks efektiivselt planeerida ja nii seisab nende arendustöö alles ees.

Majad vananevad

„Majad tuleb korda teha igal juhul, ka ilma direktiivideta. Mis puutub kortermajadesse, kus elab ligikaudu 70 protsenti Eesti inimestest, siis need on ehitatud aastatel 1960-1990. Nende kasutusiga hakkab lähenema staadiumile, kus neid tuleb põhjalikult remontida. Kohati on majade elemendid isegi ohtlikud – varikatused ja rõdud võivad hakata koguni varisema. Seda on ka juba mõnel korral juhtunud. Põhikonstruktsioonid on samas veel üsna pikka aega püsivaks hinnatud,“ räägib Kalamees. „Paneelmajad võivad olla ikka väga püsivad – vaadakem kasvõi Ukrainas pommitabamusi saanud raudbetoonelamuid. Kindlasti peame ka põhikonstruktsioonide kandevõimega tegelema.“ „Ja teine külg – hoonetes tuleb tagada kvaliteetne sisekliima ja vähendada nende kütmise kulusid. Selleks on vaja nii soojustagastusega ventilatsiooni, paremat soojustust kui ka tõhusamaid ning ühtlasi  keskkonnasõbralikumaid kütteviise. Näiteks võiks kaaluda eramupiirkondade üleviimist ahiküttelt tõhusale ja atmosfääri säästvale kaugküttele. Kaugküttejaamas on filtrite abil võimalik heitmed tunduvalt paremini välja puhastada. Selline üleminek oleks muidugi võimalik ainult koostöös kohalike omavalitsustega.“

Soojustamine on kütmise vähendamise alus

„Kütte tõhustamise kõrval ongi teine suund soojustamine. Meil Eestis pole kombeks seinu seestpoolt soojustada, nii on suunatud need projektid välispiirdele: aknad välja vahetada, tõsta need seina soojustuse välistasapinnale, soojustada katus, teha maja ventilatsioon ja küttesüsteem korda. Kui teeme  need vajalikud tööd ära, siis jõuame kaugemale kui oodatav D-klass. Meil oli varem ka D-klassi nõue, seda aga elamufondi keskmise näitajana. Euroopa siht oli saavutada see igale hoonele. Samas – osa ajaloolisi hooneid näiteks on võimatu viia selle klassini, mistõttu oleks mõistlik rakendada kasvõi piirkondliku keskmise nõuet. Aga meie suund oleks: teeme enamiku ära A- või B-klassini, siis ongi üldine keskmine C või D. Selles osas on europarlamendil ilmselt liikmesriikidega nõupidamised veel ees,“ räägib Kalamees. „Eestile sobib meie karmis kliimas A- või B-klass, sest hooneid tuleb kasvõi hea sisekliima hoidmiseks ventileerida ja kütta. Samuti on vaja soojendada ventilatsiooniõhku ja tarbevett. Samuti tuleb teha vajalikud varjustused, et ei tekiks liigset vajadust hakata maju suvel jahutama.“ „Eelolevail aastail läheb küllalt palju hooneid kasutusest välja, osa lammutamisel tekkivast materjalist saab aga taaskasutada, kuid selleks on vaja luua toimiv süsteem. Selles suunas peab tegema arendustööd. Kõige halvem oleks teha majadest killustikku, millest saaks vaid lastele liumäe. Edasi, me peame uusi maju ehitades mõtlema sellele, kuidas neid 50-70-100 aasta pärast saaks lihtsalt demonteerida. Rõivatööstuses on taaskasutamise põhimõte ositi juba toimiv, edukas näide,“ ütleb professor. „Eestis on tehtud uuringuid ja katseid, et kui näiteks tellishoone ära lammutada, et siis mida oleks selle materjaliga võimalik ette võtta.“

Inimeste ja ühiskonna ühine probleem

„Korterelamuis elab meil väga palju inimesi, see on enamasti nagu läbilõige ühiskonnast: osa inimesi tahab maja korda teha, teistel aga napib selleks huvi, teadmisi ja raha. Selles faasis peaks asi saama ka riigi ja kohaliku omavalitsuse teemaks, sest kui maksujõulisemad inimesed kolivad renoveerimist ootavast elamust ära, tekib majas täielik seisak. Sellist sotsiaalset olukorda tuleb ennetada, andes renoveerimisplaanidele hoogu ja tuge. Korteriühistuid on meil 30 000 ringis, probleem puudutab väga suuri inimhulki. Kohaliku omavalitsuse seaduse järgi on kohaliku omavalitsuse ülesanne tegeleda elamu- ja kommunaalteemadega, kusjuures hoonete renoveerimine on otseselt elamuvaldkonnaga tegelemine.“ Professori sõnul ei tohi paneelelamute kõrval unustada arvukaid eramuid, sest seal on probleem veelgi tõsisem. Kortermajade renoveerimise toetamiseks on süsteemid olemas juba 15 aastat, on olemas ka tüüplahendused. „Ühepereelamutes on renoveerimisvariante rohkem ja renoveerimise suhteline maksumus on kõrgem, kuna hooned ise on väiksemad. Ka on raskem leida väiksemamahuliste tööde jaoks ehitusettevõtteid, turg on meil väga killustunud. Probleem on suur ja üha kasvav – tipuaastatel on mahud praegusega võrreldes kuni 20 korda suuremad.“

Tööstuslik lähenemine päästab

On ilmselge, et eelseisvate suurte väljakutsetega toimetulekuks tuleb renoveerimisele läheneda tööstuslikult ja piirkonnapõhiselt. Praegused, tegelikkuses järeleproovitud tehnoloogiad võimaldavad tehases toota terveid välisseina tükke, isegi mitme ruumi ulatuses. Ka valmistatakse tehastes terveid tubasid, mille saab korraga paika tõsta. Neid saab toota parema järelevalve all, seega parema kvaliteediga ning tunduvalt kiiremini ja odavamalt. Lisaks on paigaldamise jõudlus nii suur, et keskmise kortermaja saaks täielikult soojustada ka elanikke majast välja kolimata. „Samas tuleb senisest rohkem mõelda eramajadele: eri tüüpi eramute jaoks on vaja töötada välja standardlahendused koos tüüpeelarvega, siis on omanikul, millest alustada ja mida tööde planeerimisel aluseks võtta,“ toob Kalamees esile.

Kokkuvõtteks

„Kogu teema kokkuvõtteks saab öelda, et hooneid on vaja hea elukeskkonna ja nende kestvuse tagamiseks igal juhul renoveerida. Kui seda teha mõistlikult, eelkõige kvaliteetselt, on tegu igati kasuliku kapitalimahutusega – kasutusaeg on kindlasti pikem tasuvusajast, mis sisaldab nii laenu tagasimakseid kui ka saavutatud energiakokkuhoidu. Kvaliteedi osas, et poleks vaja näiteks 10 aasta pärast kõike ümber tegema, on suur koostöövaldkond ehitusinseneridel ja materjaliteadlastel. Paraku näeme isegi uusehitustel, et viie-seitsme aasta pärast tuleb hakata juba remondi peale mõtlema. Arenguruumi on kõvasti,“ nendib professor Targo Kalamees.