Professor Targo Kalamees: tulevane insener ei tohi häbeneda õppejõule rohkete küsimuste esitamist

Eesti vajab arvukalt juurde ehitusinsenere ja ka ehitusvõimsusi, sest ligi kaks kolmandikku meie hoonetest vajab eelseisvail kümnendeil põhjalikku renoveerimist. Selle ala mahud kasvavad kuni viiekordseks, kinnitab ehitusfüüsika professor Kalamees (50), kes töötab Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuriinstituudi liginullenergiahoonete uurimisrühmas.

Kui suur väljakutse Eestile on Euroopa Liidu roheleppe ning Euroopa parlamendi äsjase otsuse – renoveerida kõik hooned aastaks 2030 energiamärgiseni E – elluviimised? Kas tähtajad ja kulutused on meile jõukohased ning suund õige?

Eesti hoonete rekonstrueerimise pikaajaline strateegia kohustab meid juba nagunii ette võtma suured renoveerimistööd. Tehnikaülikooli uuringu põhjal vajab põhjalikku renoveerimist vähemalt 60 protsenti meie hoonetest. Ülejäänud on kas juba uutele nõuetele vastavad või selleks tähtajaks lammutatud. Kuna Eestis kulub praegu hoonete kütmisele tugevalt üle poole meil tarbitavast energiast, siis energiatõhus renoveerimine saab seda kahandada isegi kuni 70 protsendi võrra. Samas, meid ootab väga suur tööde mahu kasv – meie uurimistöö näitas, et vältimatute renoveerimistööde kogumaht kasvab lähikümnenditel vähemalt viiekordseks. See kasv polegi otseselt seotud energiatõhususe normidega, vaid ka hoonete füüsilise amortiseerumise tähtaegade kuhjumisega põhjusel, et renoveerimises on väga kaua olnud suur n-ö renoveerimisvõlg. Koos nõuetekohase energiatõhususe taseme saavutamisega on vajadus kuni 25 miljardi euro suurusele investeeringule. Euroopa Parlamendi hiljutine otsus, et 2030. aastaks peaksid kõik elamud olema vähemalt E-energiamärgistuse tasemel, on meie kliimaoludes, muide, tegelikult ebaotstarbekas ja vähe ambitsioonikas. Nimelt: kogu elukaare kulud tervikrenoveerimisel klassini B või C on väiksemad. Jupi kaupa tehes on kogu renoveerimismaksumus suurem ja võib kaasa tuua ka puudujääke hea elukeskkonna saavutamisel. Keskkonnasäästlik ja energiatõhus renoveerimine vajab muidugi teadmiste laialdast levi ja paljude uute ehitusinseneride, arhitektide ja restauraatorite väljaõpetamist.

Millised on Teie kui aasta ehitusinsener 2022 hinnangul praegu meie ehitusvaldkonna suuremad probleemid?

Suurim väljakutse on ilmselt tasakaalu leidmine uusehituse ja hoonefondi remondi või renoveerimise vahel. See vahekord peab hakkama juba lähitulevikus üha suurema tempoga muutuma renoveerimise suunas, sest pärast Teist maailmasõda ehitatud hooned on jõudnud ikka, kus tuleb nende seisundit parandada. Iga uue maja ruutmeetrihinna eest saab renoveeritavas hoones viis ruutmeetrit, see on tõsiasi. Muidugi, uusi hooneid on vaja ka ehitada, seejuures peaks hoidma suunda, et edasist valglinnastumist piirata, vaja on elurajoone tihendada. See on kõikide ressursside ja ka inimeste aja kokkuhoidmisel otstarbekas. Samas jällegi ei ole meil riigi mastaabis ehitusvõimsust ega ka piisavalt materjale, et näiteks Lasnamäe maha lammutada ja siis uuesti üles ehitada. Laenuintress on praegustel ärevatel aegadel üles läinud. Lisaks on ehitusettevõtjatele kasulik tegeleda ehitusmaksumuse alandamisega (efektiivsemad protsessid ja ehituslahendused), muidu maksab see nendele endile ringiga kurjasti kätte. Kõrge ehitushind kiilub turu kinni, viib ehitusala kidumiseni. Renoveerimise alal on olukord rõõmsam – Eesti Puitmajaliidu ettevõtete tehastes toodetud eesrindliku lahendusega ja renoveerimisel kasutatavad lisasoojustuselemendid on üsna hea ekspordiartikkel. Puitmajade osas on Eesti ju suurim eksportöör Euroopas.

Kas Eestis on eelseisvate suurte tööde jaoks piisvalt ehitusinsenere? Ettevõtted on kogu aeg öelnud, et ehitusala insenere on juurde vaja. Ja seda igas valdkonnas. Samas on hea kinnitada, et ehitusinsener on hea erialavalik, andekaid ja harituid noori insenere ootavad head töökohad. Seda näitab ka asjaolu, et paljud tudengid saavad juba õppimise ajal tööd. Sel on muidugi ka oma varjukülg – nii jääb süvenenult õppimisele vähem aega ja energiat. See on diskuteeritav teema, samas saavad nad ju ka praktikat. Eks tõde on kuskil seal vahepeal. Muidugi, kui kodu toetab, on kõik lihtsam.

Mida ütlete oma üliõpilastele, milleks nad edaspidises valmis peaksid olema?

Peamine, et on huvi ehitusvaldkonna vastu. Kui huvi ei ole, siis on väga raske õpitavat endale meeldivaks teha. Siin ei ole siiski asi keeruline: enamasti on ju kõigil juba olemas mõningane ettekujutus, mis ehitamine on, kõik ju elavad hoonetes, hoone on ehitamise peamine tulemus. Vähem on muidugi teada seda, mida tähendab olla ehitusinsener. Tehnikaülikoolis on stuudiumi esimestel aastatel õppekavas aine, mis tutvustab läbilõiget ehitusest: mis on kandekonstruktsioonid ja tehnosüsteemid, kuidas ehitusfüüsika teadmised võimaldavad piirdetarindeid projekteerida ja nii edasi. Sealsamas tuleb ülikooli astudes valida tulevane eriala – spetsialiseerumine. See erineb 1990. algusega, mil ise inseneriõpinguid alustasin, sest siis tuli spetsialiseerumine pärast kahte-kolme aastat üldisemat ehitusõpet. Siis hargnesime erialale: teedeehitus, küte-ventilatsioon, piirdetarindite kavandamine, kandekonstruktsioonide projekteerimine jne. Ja veel – kes ei tea – meil on viieaastane, mitte 3+2 õpe, ehitusalal on vaja nii palju teadmisi, mille omandamine nõuab pikemat aega ja õppeainete järjepidevust.

Mida ise tudengitele õpetate?

Tudengitele õpetan ehitusfüüsikat, hoonete piirdetarindite projekteerimist ja hoonete renoveerimist. Piirdetarindid on n-ö hoone või ruumi ümbris, see on katus, sein, lagi, vaheseinad, aknad, põrandad. See on, kui piltlikult öelda, kuidas katus ja sein kokku saavad, aken ja sein kokku saavad, sein ja põrand kokku saavad. Sellise projekteerimise aluseks on vaja väga hea ehitusfüüsika tundmist. Õpetan, kuidas soojus ja niiskus levivad läbi piirdetarindite, et me ei ületaks tarindite materjalide jaoks kriitilist piirseisundit mitte ainult kandevõime, vaid ka näiteks materjali kestvuse suhtes. Kolmas aineõpe on mul hoonete renoveerimine. Peab rõhutama, et renoveerimise puhul on vaja eesrindlike ehitusvõtete kõrvalt tunda ka vanade hoonete tarindeid, nii on ka projekteerimine ja ka ehitustööd veidi erinevad päris uute hoonete rajamisest.

Milline on ehitusalal doktoriõpe?

Doktorantide õpe on tegelemine mingi teemaga süvitsi, personaalõpe. See on uute teadmiste tootmine ehk teadustöö, mille käigus doktorant läheb tihtipeale teemasse rohkem süvitsi kui juhendaja ise on selles valdkonnas läinud. Tihti on teadustöö tulemuseks uus avastus, lahendus või uus meetod. See ei ole vanade, läbikäidud teede uuesti läbimine.

Millised on arengud projekteerimises? Kuidas on need ajaga muutunud? Kas rakendatakse ka tehisintellekti elemente?

Üks suur muutus on muidugi arvutite abil integreeritud mudelprojekteerimine, sellest on inseneridel ja arhitektidel palju abi. Veel 10, kindlasti aga 30 aastat tagasi joonestati ehitise jaoks kahemõõtmelisi plaane ning lõikeid ja selle pidi projekteerija oma peas n-ö majaks kokku panema. Nüüd valmib esmalt kolmemõõtmeline mudel, millest saab välja lõigata nii lõiked, plaanid kui vaated. Selles vallas on uutest vahenditest palju abi. Kui aga võtta ehitustegevust laiemalt, näiteks mingi asumi või rajooni ulatuses, siis on võimalik luua kogu piirkonna ja selle ajalise arendamise mudel, millest on abi nii projekteerijatel kui ka näiteks omavalitsusel või kinnisvaraarendajal oma vastutusalas oleva piirkonna pikemaajalisel arendamisel. Üha enam ka vältimatult ees seisvate renoveerimiste planeerimiseks. Näiteks seesama kohustus – tagada aastaks 2050 heitmevaba hoonefond – kuidas seda strateegiat planeerida. Siin on abiks piirkonna digitaalne kaksik: piirkonna topoloogia, hoonete omadused, infrastruktuuri elemendid, energiatarbimine, hoonete vaheline ruum.

Vaja on oma valdkonda hästi tunda, peab olema haritud ning end kogu aeg täiendama, sest maailm, ka ehitusalal, on väga suures muutumises. Baasteadmised muidugi on püsivad, aga kogu aeg tuleb ikkagi juurde õppida. Inseneril peab olema vajadus ja tahtmine areneda.

Millised on Teie kogetud suuremad muutused projekteerimise alal?

Kui alustasin õpingutega tehnikumis, siis kasutasime ehitusprojektide joonestamiseks sulgi, millega sai tušiga joonestada. Mutrit keerates sai joone laiust muuta. Seejärel tulid Saksa Demokraatlikus Vabariigis toodetud rapidograafid. See oli nagu tušiga töötav täitesulepea, ots oli peene toru kujuline. See oli tollal juba moodne värk. Tehnikaülikoolis tuli juba arvutil joonestamise tarkvara AutoCad, selle uusimaid põlvkondi saab mõnes valdkonnas siiani kasutada. Samuti tarkvarad, mis aitasid lahendada erinevaid projekteerimisülesandeid. Need on eriti kasulikud muutuvate ääretingimuste või materjaliomaduste korral. Nüüd lisandub projekteerimisel kolmele mõõtmele veel mitu tahku: rahaline ja ajaline mõõde, täiendav väljund nii rahalises, ehitusmaksumuse mõttes kui ka ajalises arvestuses, tähtaegades. Kui teed mingi muudatuse, näed kohe projekti algstaadiumis, kui palju see maksma läheb või kuidas ajakava muudab. See on väga oluline, et kavandatav hoone ei läheks ülekulusse ega tekiks olukorda, kus osa eelarvest jääb valekalkulatsioonid tõttu rakendamata ning ehitis kavandatakse liialt ebaotstarbekas. Ehitustehnoloogia alal on suuremad arengud seotud ikka protsessi efektiivistamisega, modulaarsusega, tehases valmistatud energiatõhusate ja niiskusturvaliste suurelementidega. Ka tehnoloogilised võtted on väga palju muutunud. Samas on ka vanadest õpikutest märkimisväärselt kasu – näiteks vanu hooneid renoveerima asudes. Kui mõni väidab, et olen 30 aastat samamoodi teinud ning see kõlbab ka praegu, siis alati nii ei ole.

Teeme nüüd äkilise pöörde isiklikumas suunas. Miks Te ise inseneriks hakkasite? Kas saite ehitussuundumuse kodust kaasa?

Kodune taust küll toetas sellist käelist ja mõtlemist nõudvat tegevust. Nii sai ilmselt tehtud esimene valik ehk inseneeria. Sealt edasi – kui läksin Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi (praegu Tallinna Tehnikakõrgkool) geodeesiat õppima, siis selle puhul oli väga kõva mõju minu maamõõtjast tädil. Ma oli jõudnud juba mitu aastat käia temaga koos Põhja-Eesti väljadel krunte mõõtmas, olin n-ö latipoiss. Hinge läksid loodus, suured põllud, metsad. Tagasi mõeldes on raske öelda, kas töö meeldis või oli tore heas seltskonnas looduses olla. Suuna andsid need suved kindlasti kätte. Sealt edasi juba tehnikaülikooli, muidugi ehituserialale. Täpsem spetsialiseerumine toimus juba õppetöö käigus. Ega algul ju ei teadnud, kas hakata õppima piirdetarindite projekteerimist, nagu välja kujunes või näiteks majade ehitamist. Piirdetarindite projekteerimine ühendab endas nii inseneri kui ka arhitekti kutse külgi. Mulle nii meeldis ja meeldib siiamaani. Ja üldse, selle alaga on mul eriliselt vedanud. Mul olid ka suurepärased doktoritöö (teemaks „Niiskus- ja soojuslikud kriteeriumid hoonete projekteerimiseks ja simulatsiooniks“, kaitses aastal 2006) juhendajad – Karl Õiger, Lennart Sasi ja Jarek Kurnitski, kõik väga hinnatud õppejõud ja laialdaselt tunnustatud spetsialistid. Väga oluline on ka pere toetus.

Milline oli tehnikaülikool 1990. aastate algul, kui Teie õppisite? Mis meelde jäi, mis on muutunud?

Õppejõud olid väga toredad, ehitusvaldkond on tehnikaülikoolis kogu aeg väga tugev olnud. Ehituskonstruktsioonide kateedrist räägitakse siiani legende. Meelde on jäänud ehitusvaldkonna gurud, kelle käe all sai õpitud: Enno Soonurm, Jaan-Elmar Just, Kalju Loorits, Karl Õiger, Lennart Sasi, Toomas Laur, Valdo Jaanisoo, Vello Otsmaa, Väino Voltri jpt. Kui tuua välja, mis oleks võinud olla teisiti, siis tuleb isikliku kogemuse pinnalt ka praegustele tudengitele rõhutada: õppejõult tuleb oluliselt rohkem küsida, kui oskaks arvata, sest seda ei pane keegi pahaks. Hiljem inseneriametis töötades on juba raske hakata pärima asju, mis oleks pidanud selgeks saama õppimise ajal. Selle kompenseerimiseks tuleb hiljem paljud asjad üle õppida. Ehitusvaldkond on küllalt keeruline, kõik ei saagi kõigest kõike teada. Ei saa eeldada, et igal inseneril on terve ehitusvaldkonna kohta kõik teadmised olemas. Niisiis: küsi, sest kui häbened ja ei küsi, võib see tegelikus töös viia tõsise möödalasuni, mis võib kõigile kalliks maksma minna. Eesti on väike, siin on inseneril, eriti ehitusinseneril, vaja suuremat universaalsust. Kui enda peale mõtlen, mida oleks tudengipõlves teistmoodi teinud, siis oleksin vist pidanud veelgi rohkem küsimusi esitama.

Olete täiendanud end nii Soomes kui Rootsis. Mida on meie inseneridel sealt õppida?

Doktorantuuri ajal, alates aastast 2000, käisin Soomes Tampere tehnikaülikoolis ja Helsingi tehnikaülikoolis välisõppel. Sealt sain esimesed kogemused uurimistöö tegemiseks. Toona oli meil siin doktorante üsna vähe, kuid seal sain võimaluse olla samas ruumis teiste teaduritega, lahata probleeme, näha teistsuguseid vaatenurki ja töömeetodeid. Kõik see tõstis ka minu uurimistöö kvaliteeti. Rootsis töötasin pool aastat Lundi ülikoolis, kasutasin õppejõuna võimalust võtta töövaba semester. Ka see oli väga kasulik – nägin, milliseid lähenemisi ja meetodeid seal rakendatakse, sain uusi tuttavaid ja kolleege. Välismaa kolleegidega suheldes on hea kogeda, et meie siin Eestis ei pea nendes valdkondades, millega tegelen, teadustööde taseme pärast häbenema. Oleme tegelikult mitmes vallas isegi teistest ees või vähemalt tippudega samal tasemel. Näiteks ehitusfüüsika ja energiatõhususe valdkondades on meie uurimisrühma tase väga hea. Saame juba teistelegi öelda: oleme selle valdkonna läbi töötanud, meil on olemas sellised ja sellised tulemused. Vaadake meie tööd läbi, ehk on midagi, mida kasutada.

Ehitusinseneriks olemine ei takista olla edukas ka muudes valdkondades. Sa võid olla hea koorilaulja või näiteks ka hea sportlane. Ühtlasi on väga tähtsad nii toetav pere kui head sõbrad. Nendega koos saab aega veeta ja koos sportida. Sel talvel osalesin kuuel suusamaratonil. Tänavune Tartu Maraton oli mul järjekorras juba 19. Suvel sõidan rattaga, jooksen ja matkan. Iga pikema pingutuse lõpus on natuke väsimust, aga tuleb seada nii, et kokkuvõttes oleks hea tuju ja jätkuvalt meeldiv olla. Kui võrrelda maratoni meid ees ootava renoveerimislainega, siis Euroopa direktiiv annab tähtaja, annab ette sõidutempo. Meil endil on aga võimalik valida sobiv sõidutehnika ja seda ka edasi arendada, täiustada. Minu vanuses ei pea kindlasti tegelema saavutusspordiga, ka tulemuse kordamine on mõnikord hea tulemus. Peab olema tore ja seda nii kodus, sportides kui tööd tehes. Aga veel – suures skaalas peaksid kõik end rohkem liigutama ja pingutama. Isegi, kui mõnd varitsevad rajal ohud, siis paigal istumine on suurtele hulkadele kordades ja kordades ohtlikum.

Kokkuvõtteks: kas inseneriks olek on mingi eriline olek, eriline elamisvorm, kui oma varasemale elule tagasi vaadata?

Pigem ei. Iga inimene tehku ikka seda, mis talle meeldib, milles end hästi tunneb, ja millest ka teistele, ühiskonnale lõppkokkuvõttes kasu on. Muide, mu poeg on ka inseneriks õppinud. Mittemidagitegemine võib mõnele meeldida, aga ühiskond ei suuda sellist eluviisi väga paljude puhul toetada, üleval pidada. Ikkagi tuleb ühiskonnale üht-teist ka tagasi anda ning pigem on tagasi andmise vajadus suurem kui väiksem. Vahel on tõesti tunne, et peaks rohkem aega pühendama enesele ja perele. Ja eks igal elualal ole oluline, et on pere toetus. Ja head sõbrad, head kolleegid. See on vedamine, kui need kõik on. Minul on pere, sõprade, õppejõudude, juhendajate, kolleegide ja tudengitega väga vedanud. Selliste vedamiste rea pärast võiks isegi hakata juba rahutust tundma, et maailma asjad pidada ju tasakaalus olema. Aga ainult vedamisele ei saa lootma jääda, tuleb ise ka selle nimel pingutada.

Kas on nii, nagu Tammsaarel: pinguta ja pinguta, tööta ja tööta. Mis siis tuleb? Kas tuli armastus?

Tuli küll. Minul küll on tulnud, ka armastus valdkonna vastu.