Raha nagu raba. Turbatööstuse lugu

Neis vesistes piirkondades taimejäänuste lagunemisel tekkinud turvas on aga väärtuslik maapõuevara, mille varude poolest kuulub Eesti maailma kümne kõige rikkama riigi hulka. Eesti turbalademed on sedavõrd ulatuslikud, et vaatamata viimase saja aasta vältel aset leidnud intensiivsele, pahatihti ka hoolimatule kaevandamisele, on sellest kasutatud ainult ligikaudu kolm protsenti.

Alternatiivne samblakütus

Turvast hakati kütteainena kasutama varakeskajal Flandrias asunud kloostrites, sest suurte hoonete kütmiseks vajalikku puidukogust oli metsavaesest piirkonnast raske hankida. Madalmaadest levis see tava hiljem teistessegi Lääne-Euroopa piirkondadesse, kus metsade hävitamisega kaasnes alternatiivsete kütuste puudus. Tööstusettevõtetes tuli turvas laialdasemalt kasutusele 17. sajandil, selle võidukäik jäi aga suhteliselt lühikeseks ja lõppes 1880. aastatel, kui konkurendina ilmus turule oluliselt võimsama kütteväärtusega nafta.

Ka Eestis prooviti turvast katseliselt põletada juba 17. sajandil, kuid algselt tehti seda rohkem huvist välismaiste uuenduste vastu kui objektiivsest vajadusest, sest tihedate metsamassiivide ja vähese tööstustegevuse tõttu oli puitu kütteks piisavalt. Teravam vajadus kütuse järele tekkis siin alles 18. sajandi viimasel veerandil, kui algas hoogne mõisamajanduse kasv. Soodesse ja rabadesse rajati mõnekümne aastaga arvukalt karjääre ning turbaga hakati kütma suuri viinakööke ja reheahje. Lisaks leidis turvas sõnnikuga segatult rakendust ka väetisena, et tõsta aia- ja põllumaade viljakust. Esimese Eesti tööstusettevõttena läks 1861. aastal turbakütusele üle Sindi kalevivabrik.

Labidaturvas

Vanimaks turbatöötlemisviisiks oli nn labidaturvas ehk spetsiaalsete lõikelabidatega soo- või rabapinnast välja kaevatud ja õhu kätte tuulduma jäetud turbapätsid. Ajalehes Postimees 1902. aastal ilmunud ajaloolises tagasivaates kirjeldati turbakaevamise ränkrasket protsessi nii: „Turbalõikaja seisab hommikust õhtuni põlwini mudases wees. Tema särgikäised on küünarnukini üles kääritud ja halja labidaga tõstab ta turba turba järele kaldale, kust naesed ja tüdrukud neid kuiwale maale kärutawad ja kikki kuiwama seawad. See on märg, must ja raske töö. Igaüks on rõõmus, kui turbahauale selga tohib pöörda.“

Kuna õhk turbatükke siiski korralikult kuivatada ei suutnud, jäi veesisaldus neis kõrgeks ja seetõttu kannatas oluliselt kütuse hilisem põlemisvõimekus. Vihmaste ilmade korral kippusid pätsid ka kergesti lagunema ja nende transport oli keerukas.

Labidaturbast oluliselt kuivem ja suurema kütteväärtusega oli pressturvas, millest üleliigne vesi erinevate purustamis- või survevõtetega eemaldati. Alates 19. sajandi keskpaigast laiemalt levima hakanud meetodi puhul kaevandati suurem osa turbast jätkuvalt käsitsi, kuid pressimine toimus juba masinate abil. See muutis tootmistsükli lühemaks ja tõhusamaks ning korraga sai valmistada suurema koguse kütteainet. 

Bagerid ja freesid

Uuele tasemele jõudis siinne turbatootmine pärast Eesti iseseisvumist, kui maapõuevara kasutamiseks asutati 1922. aastal riiklik aktsiaselts Riigi Turbatööstus (alates 1936. aastast riiklik aktsiaselts Eesti Turbatööstused). Turba efektiivsemaks töötlemiseks võeti kasutusele bager-tüüpi kompleksmasinad, mis suutsid turvast nii lõigata, pressida kui vormida. Bagerite lintidel liikuvad kopad lõikasid turba kolme kuni nelja meetri sügavusest pinnasest lahti, siis suunati turbamass edasi pressimisseadmesse ja vormiti pätsideks. Uut tüüpi masinatel, mis küll vähendasid oluliselt rasket ja musta käsitööd, olid ka nõrgad küljed, sest neid sai kasutada ainult kändudest puhastatud maastikel ja kitsastes karjäärides ning seetõttu venisid kaevealad hooaja lõpuks väga pikaks. Vaatamata nõrkustele võeti bagerid 1930. aastate keskel kasutusele Ulila ja Ellamaa elektrijaamu kütusega varustavates turbarabades.

Suurimad muutused tubakaevandamises toimusid aga seoses briketitootmisega, kus toorainena vajati kuiva ja peent turbapuru, mida seniseid tehnoloogiaid kaasates ei olnud võimalik valmistada. Sobiliku tooraine saamiseks tuli kasutusele võtta freesimismeetod, mille puhul turvast enam ei kaevatud, vaid see n-ö hööveldati õhukeste kihtidena eelnevalt puhastatud ja kuivatatud pinnasest lahti. Selleks kasutati teravate hammasratastega rull-lõikureid, mida vedasid traktorid. Lahti lõigatud puru, mis tollases ajakirjanduses ilmunud artiklite kohaselt sarnanes püssirohuga, koguti pärast paaripäevast tahenemist kokku ventilaatori põhimõttel töötavate imuritega ja pressiti seejärel tugevateks, siledate külgedega ristkülikukujulisteks pätsideks. Freesimist katsetati esmalt Ellamaa rabas, kuna sealsed turbavarud olid aga juba ammendumas, otsustati kasutusele võtta Pärnumaal Tootsi lähistel asuv Pööravere raba.

Tootsi briketitööstuse, mis sai oma nime piirkonnas varasemalt asunud Tootsi karjamõisa järgi, rajamist Pööravere rabas alustati 1937. aastal. Uue ettevõtte loomise peapõhjus oli vabariigi valitsuse otsus suurendada kodumaisel toorainel – põlevkivi, turvas – põhinevat energiatootmist. Strateegiliselt olulise ja kalli objekti, mille eelarve oli 3 035 000 krooni, ehitustöid juhtisid aktsiaseltsi Eesti Turbatööstused insener Orest Kärm (1902–1944) ja tulevase ettevõtte esimene direktor Vladimir Tõnisberg (1900–1972), kes mõlemad olid varasemalt tegutsenud Ellamaa elektrijaama kütusega varustanud turbakaevanduses. Baltimaade esimene briketivabrik ja üks moodsamaid kogu Euroopas lasti käiku kaks aastat hiljem ning selle võimekusest piisas nii kohalike kodutarbijate kui suuremate ettevõtete küttevajaduse rahuldamiseks. Mahukatele tööprotsessidele palgati 230 inimest, kelle majutamiseks ehitati kaevanduse lähistel kuivendatud alale eraldi linnak. Turbatöötlemine jätkus Tootsis ka nõukogude okupatsiooni perioodil ja taasiseseisvumise järel. 2007. aastal pressiti ettevõttes 5 000 000 tonni briketti.

Kaasajal lubab maapõueseadus Eestis kaevandada maksimaalselt 2,6 miljonit tonni turvast aastas ja kuigi reaalsuses kaevatakse enam kui poole võrra vähem – umbes miljon – moodustab see siiski ligikaudu kümnendiku maailma kogutoodangust. Kuna turvas on taastuv loodusvara – selle aastane juurdekasv on umbes üks millimeeter – võimaldab säästlik ja innovatiivne tehnoloogia keskkonda kahjustamata toota sellest kütteainet, väetisi ja paljusid teisigi kaupu niikaua kui selleks on vajadust.