Raivo Põldmaa: Linnateatri hall kardinal

Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa juhib juba 25 aastat teatrit, mille piletid lähevad iga kuu alguses loetud minutitega ning sedasi juba kakskümmend aastat järjest. Ütlematagi selge, et Linnateater on Eestis omaette fenomen, millele turundust ei ole justkui vaja tehagi. Teatri edust ja direktori rollist selle juures vestles Põldmaaga Eva Pärtel.

Põldmaa välismaised kolleegid on Eesti teatrikülastuse statistikast lausa šokeeritud. Eesti Teatri Agentuuri andmetel külastati siinseid teatreid 2015. aastal kokku 1,1 miljonit korda, mis on meie pisikest rahvaarvu arvestades muljetavaldav. Isegi masu ajal ei hoidnud inimesed piletiraha pealt kokku. Eesti teatrikülastaja on teatrile lojaalne. „Oleme publikuga olnud kaasteelised juba 1990. aastatest saati. Palju on ka neid, kes vaatavad kõiki tükke, mida teeme,” räägib Põldmaa. Vabatahtlik (mitte pealesurutud!) lojaalsus on väga tähtis ja seda peab hoidma, teab teatrijuht.

Isehakanud teatriagendid

Linnateatri tõus Eesti kultuurimaastikul algas teatrikriitikute hinnangul 1990. aastate keskel, mil lavale tulid Elmo Nüganeni, Madis Kalmeti ja Jaanus Rohumaa lavastused. Linnateater tegi taas algust ka palavalt armastatud suveetendustega – musketärid kogusid lavaaugus kolme suvega lausa 26 000 vaatajat.

Kuid vaid mõned aastad enne seda ehk Eesti vabariigi taassünni päevil, tuli teatritel piletimüügiga kõvasti vaeva näha. Üheks oluliseks talaks olid tollal 50.–60. eluaastates teatrihuvilised daamid, kes ostsid teatrist suure portsu pileteid ning läksid neid siis asutustesse ja ettevõtetesse müüma. Süsteem, kus keegi astub kontoriuksest sisse ja pakub Linnateatri pileteid müüa, oleks praegu publiku unistus. Sest Linnateatri etendustele piletite hankimine on tõeline katsumus. Paljud teavad, et sinna lihtsalt ei saagi pileteid!

Saab ikka. Piletimüügi süsteem toimib nii, et iga kuu esimesel kalendripäeval tulevad need kell 11 Piletilevi.ee vahendusel müüki. Kuid jah, need ostetakse ära viie minutiga ja mõistagi jäävad väga paljud nendest ilma. Põldmaa tunnistab, et ega ta praeguse müügisüsteemiga päris rahul ei ole. Teater on ka mitmeid variante katsetanud, ent ikka ja alati on jõutud tagasi kes-ees-see-mees süsteemini, mis on kõige ausam.

Linnateatrile öeldakse: pange siis rohkem pileteid müüki või tõstke pileti hinda, sest nõudlus ületab pakkumist. Aga ei saa, sest saalid rohkem ei võimalda. 80 000 piletit aastas on praeguste võimaluste juures maksimum. Pealegi ei saaks siis näiteks õpetajad endale teatris käimist lubada. „Meile on see tähtis, kelle jaoks me teatrit teeme.

Müüksime kallima hinnaga piletid küll ka ära, kuid saalis oleks teine publik. Tunneme oma publikut ning teame, kelle me ära lõikame, kui pileti hinda duubeldame,” räägib Põldmaa. Muide, praegune 20-eurone teatripileti hind oleks ilma riigi ja linna toetuseta umbes 60 eurot.

Nali naljaks, aga turundusosakonda on siiski vaja

Põldmaa arvab, et teatrietendused peavad endas kandma sõnumit. „Kui teatrikülastaja ei mõtle etenduse lõppedes, et ta on kaks tundi elust ära raisanud või 20 eurot tuulde visanud, on kõik hästi! Järelikult on ta meilt midagi saanud.“ Tema meelest on tähtis müüa ausat kaupa ehk mitte luua inimestes kõrgendatud ootusi. „Püüame vaatajat enne pileti ostmist harida, suuname teda kavalehtedelt infot lugema.” Kõrgendatud ootused tekivad näiteks sellest, et turundusosakond peab müüma veel mitte lavastunud näitemängu. „See on tohutu vastutus ja kui tegu on etenduse ülereklaamimisega, saab lavastaja justkui liigse kohustuse kaela. On väga tähtis, et lavastuse kvaliteet ja reklaam oleksid balansis.” Põldmaa meelest kõlab see küll suurustamisena, ent Linnateatrile tõesti ei ole vaja sellist turundusosakonda, mis klassikalises mõttes piletimüüki edendaks. Nii näeb näiteks ETV teatrietenduste klippides neid väga vähe, sest milleks toota uusi rahulolematuid kliente. „Ei ole mõtet reklaamida seda, mis nädala pärast toimub, kui kõik on välja müüdud,” räägib teatrijuht.

Teisalt on teatrile tähtis, et Linnateatri nimi oleks olulistes kohtades esindatud. Teatri turundamine pole aga ainult piletite müük, lisaks on avalikud suhted, dialoog sponsoritega, näitlejate intervjuud ehk kogu tervik ja Linnateatri renomee. Ja mitte ainult Linnateatri renomee – teatrirahvas teab ja hoiab kogu Eesti teatrivaldkonna head mainet. 1991. aastast alates käib koos 20 teatri juhti ühendav laudkond, mis kujundab teatri kui institutsiooni mainet Eesti ühiskonnas. „Kui märkate, siis teatriteemalistmusta pesu pesemist on väga vähe. See valdkond on Eestis üldiselt hea mainega ning selle eest kannavad vastutust nii iga teater eraldi kui ka laudkond ühiselt,” räägib Põldmaa. Ta lisab, et seljad on neil kogu aeg koos – nii talitades on palju ebamugavat ära hoitud.

Lavameistrist direktoriks

Kui teha Eesti teatrites läbi aegade töötanud lavameeste kokkutulek, tuleks vist Saku Suurhall kinni panna, naerab Põldmaa, kelle teatrikarjäär algas samuti lavamehena. Ta oli äsja Nõukogude armeeteenistusest vabanenud, kui tuttav kutsus teda 1984. aastal Linnateatrisse (tollasesse Noorsooteatrisse) lavameheks. Lavamontöör Põldmaast sai peagi administraator ning aastal 1992 teatrijuht. Lavamontööri ametis ei ole midagi erakordset, kuid 25-aastane teatrijuhi staaž teeb Põldmaad ennastki vahel mõtlikuks. „Kõrgliigasse on lihtne saada, aga seal püsima jääda on keerulisem,” arvab ta. Nüüd tagasi vaadates arvab ta, et juhiks kandideerimine oli tal tookord ikka paras hullumeelsus, kuigi 90. aastad oligi kõigi võimaluste aeg. Noor teatrijuht pandi proovile kohe esimestel päevadel, kui ta kutsuti Toompeale, et järjekordselt toppama jäänud teatri peamaja ehitust arutada. „Pidin peaministrile adekvaatset juttu rääkima, aga sellega jäin vist küll hätta,” muigab Põldmaa. Muuseas, mis puudutab uue teatrimaja ehitust, on Põldmaa endiselt lootusrikas – ehk ikka õnnestub praegust poliitilist meelsust muuta.

Iga viie aasta tagant on teatridirektoril ametis jätkamise teemal pealesurutud mõtlemispausid. Tavaliselt läheb nii, et neljanda aasta lõpuks arvab Põldmaa ise, et see ametiaeg jääb küll viimaseks; et rohkem ta ei kandideeri. Siis tuleb uus motivatsioonipuhang või räägib keegi ta lihtsalt ära. Viimati kandideeris Põldmaa edukalt direktoriks mullu kevadel, seega on tal ees taas viieaastane ametiaeg.

Miks see ametikoht teda siiamaani köidab? „Sest kogu aeg on huvitav: uued olukorrad, uus põlvkond näitlejaid ja uued loomingulised plaanid.“ Põldmaa ise arvab, et stabiilne juhtimine on teatrile hea – administratiivse poole eest vastutav Põldmaa ja loominguline juht Elmo Nüganen on tandem, kes Linnateatrit juba aastakümneid vedanud. Suurepärane kollektiiv, andekad näitlejad ja stabiilne juhtimine ongi Põldmaa sõnul see tervik, miks teatril nii hästi läheb.

Juhina pigem pehmo

Põldmaa praktiseerib pigem demokraatlikku juhtimisstiili ja kutsub ennast kui juhti naljatledes pehmoks. Tema juhitavatel koosolekutel saavad kõik sõna, kuigi see võtab tohutult palju aega. Põldmaa sõnul saaks otsuseid palju kiiremini ja ratsionaalsemalt vastu võtta, kuid tema põhimõte on, et kõik peavad tee otsuseni ise läbima. „Inimesed on erineva tausta ja reageerimiskiirusega. Neile tuleb aega anda, et nad vastumeelselt seda asja ei teeks.” Teatrikoosolekutel osalemine on nende majas vabatahtlik. Direktor eeldab, et kes oma töö vastu huvi tunneb, see tuleb ka kohale. „Kui inimene kohal ei käi ja mõtteid ei avalda, kuid hakkab pärast vastu töötama või arutama, siis sorry – kui pole õigel ajal kohal olnud, siis pole ka õigust sõna võtta,” on Põldmaa resoluutne ega paista enam üldsegi nii pehmo välja.

Põldmaa meelest on väga oluline, et sõnumid saaksid edastatud kõigile koos. „Sa võid kutsuda inimesi vestlusele küll ühekaupa ja rääkida neile sõna-sõnalt sama juttu, kuid tõenäoliselt saavad nad siis asjadest erinevalt aru. Ühes ruumis viibides saavad inimesed asjadest jällegi pigem ühtemoodi aru.” Sedasi tekib tema sõnulühismõtlemine: mõned küsimused ei pruugi inimestel muidu pähegi karata.

Antikvariaatides teatriteemalist kirjandust otsimas

Põldmaa sõnul on teatril nagu ka igal bioloogilisel olendil oma immuunsüsteem. Tark on see juht, kes selle korras hoiab ja seda parandab ning ei lase rikki minna. Teatril on palju võimalusi haigeks jääda ning tervenemise protsess võib võtta palju aega. Seetõttu on tähtis märgata ka kõige pisemaid asju, räägib Põldmaa, kes on sedasorti juht, kes oma kabinetis suurt ei istu. Ta käib maja peal palju ringi ja mitte ainult selleks, et koristamata asju leida (kuigi ka neid ta märkab). Teater on tema sõnul suhtlemine, pisiasjade märkamine. „Teatris on alati mitmesuguseid teemasid üleval ning kui keegi hakkab näpuga järge ajama, et see pole minu rida, siis see ei lähe mitte.“ Teater on kollektiivne töö ning õhtuseks etenduseks peavad kõik olema oma osa hästi ära teinud, alates koristajast, riidehoiust, näitlejatest kuni direktorini välja. Ja nii päevast päeva. „Ära ei tohi vajuda. Kui sa ei ole teatrilainel, siis ära parem tööle tule,“ arvab Põldmaa.

Millega motiveerida töötajaid, kui palk seda ei võimalda? Uue inimesega töölepingut sõlmides ütleb Põldmaa alati sissejuhatuseks, et kogu tasu teatris töötamise eest ei avaldu rahas. Teater pakub lisaks ka muid väärtusi, kuigi nende eest ei õnnestu poes maksta. „See sõltub palju töötajast endast, kas ta tahab seda, mida teater talle pakub, vastu võtta. Näiteks on väga suureks tasuks teatris aplaus – see kostab igale poole, ka tagaruumidesse.“ Aplausil on tema sõnul värvid ning on kohe kuulda, kas etendus läks korda või mitte. Lisaks toimub palju teatrirahva ühisüritusi jpm.

Põldmaa on pigem jah-tüüpi juht. Kui teater on uue teatritüki kohta otsuse teinud, on tema eesmärk selle loojale võimalikult roheline tee luua, et idee saaks teoks.

„Kui näen, et lavastus kujuneb kallimaks kui teatri võimalused, siis ei ütle ma kohe ei. Alati on võimalus otsida lisaraha, näiteks sponsoritelt.“ Ebarealistlikke eelarveid reeglina aga ei esine, sest „ka loomeinimesed elavad Eestimaal”, naerab Põldmaa, kes igapäevaselt tegeleb küll pigem administratiivse poolega, kuid hoiab end ka loomingulise küljega hästi kursis. Ta käib aastas vaatamas umbes 100 etendust ja mitte ainult Eestis. Põldmaa loeb teatriteemalist kirjandust, mida ta otsib ka antikvariaatidest. Viimaseks heaks leiuks osutus näiteks sõjaeelse Eesti vabariigi aegne ajakiri Teater.

Kui ise ei sigatse, ei sigatse ka klient

Aastal 2010 vähendas riik teatritele makstavaid toetusi 25%, lisaks võttis linn oma toetust Linnateatrile poole võrra maha. Neil tuli end seega palju väiksema eelarvega ära majandada. „Tulime kõik sellest olukorrast välja. Oleks võinud minna ka nii, et mõni teater oleks kinni pandud, kuid seda ei juhtunud,” meenutab Põldmaa. Kuidas kitsastes oludes hakkama saada? Põldmaa arvab, et kui õnnestub müük säilitada, saab keerulisest ajast targa juhtimise abil üle. Mõistagi peab ka ise vähemaga leppima. „Kui oled ka headel aegadel oma vaatajatest lugu pidanud, ei jäta publik sind rasketelgi maha. Pigem vastupidi, paneb õla alla, sest ta saab aru, et ajad on keerulised. Kui ise ei sigatse, siis ei sigatse ka klient.”

25-aastane juhistaaž on toonud ka teadmise, et intuitsioon on juhile vajalik. „Intuitsiooni on võimalik aastatega arendada, sest elu kipub korduma. Kui oskad õigeid järeldusi teha, käitud järgmisel ringil adekvaatsemalt ning jõuad üha paremate tulemusteni, sest ei eksi enam olulistes asjades.” Põldmaa arvab, et juhi staaž ja kogemus on isegi olulisemad kui haridus. Veerandsada aastat direktori kogemust annab teadmise, et ka teater taastoodab ennast, seega on uued ideed ja noored näitlejad alati teretulnud. „Alateadlikult käib praegu teatri üleandmine kolmandale põlvkonnale. Arvan, et tuumik, kes võiks selle teatri üle võtta, on siin majas juba olemas.”

Põldmaa püüab teatrit vaadata ka väljastpoolt ja tahab teada saada, mida teised tema koduteatrist arvavad. „Kui satun näiteks bussis kuulma, kuidas Linnateatrist räägitakse, siis astun alati võimalusel sammu lähemale. Õnneks mind ei tunta väga,” muigab Põldmaa. Intervjuu lõppedes küsib ta ka minult, mida ma Linnateatrist arvan. Põldmaa on teatrijuht, kes tajub oma teatri vastutust ühiskonnas.

„Selleks et aru saada, milline see roll on, tuleks kõik teatrid aastaks kinni panna ja vaadata, mis ühiskonnas juhtub. Ma loodan, et seda keegi siiski ei tee, sest teater on nii oluline osa eestlaste elust.”