Raul Lättemägi: hulludest ideedest reaalsete lahendusteni

Veerand sajandit spordirajatiste ehitamist ei tähenda üksnes kunstmuruväljakuid, vaid on pigem justkui elufilosoofia. Firma Advanced Sports Installations Europe (ASIE) omanik Raul Lättemägi tunnistab, et tal on palju hulle ideid ja just need annavadki elule vürtsi. Ettevõtjaga vestles Inseneeria peatoimetaja Mari Kamps.

„Minu maailm ei ole ainult spordiväljakud ja Kosmopark. Tegelikult on minu maailm arendus ehk R & D (Research and Development) mõttemaailm ning selle grupi inimesed,“ tunnistab ta. „Minu kinnisideed on inimvabad tehasesüsteemid ja tootmisliinid, kuhu inimene ei sekku. Selles vallas olen saanud päris hästi katsetada ja prototüüpe ehitada.“

„Minu jaoks on maailm täna see, homme võib-olla on teine. Kui tuleb aga mingi kolmas projekt, siis… Jalgpalli vallas on meil tipptasemel tegevjuhtkond ja kas mina seal olen või mitte, ei ole üldse tähtis. Kosmopargil on samuti väga hea meeskond, kuid kindlasti tahab see paar aastat väga tihedalt lükkamist. Mina pole aga pärast seda üldse kindel, kas pean sellega igapäevaselt tegelema. Vahepeal võivad tulla uued mõtted.“

Alustame algusest

Raul Lättemägi sai oma esimese suurema juhikogemuse kätte 13-aastaselt, kui teda valiti juhtima ühte kardiklubi Kesk-Eestis. Kokku vedas ta seda 3,5 aastat, kusjuures ise samal ajal võisteldes.

„Meil oli ca 40 sõitjat-harrastajat ja pärast kasvasid sealt välja päris profid. Enne iga lähenevat võistlust tuli mul minna koolidirektori juurde ja paluda, et need, need ja need tuleks võistluste tõttu õppetööst vabastada. Sama nimekirjaga läksin arsti juurde, et hankida tõendid, siis lisaks veregruppide määramine jne. Mina tegelesin administratiivse poolega ja lisaks suutsin sõita ka.“

Tol ajal ei olnud nii, et istud masinasse ja sõidad. Siis tähendas sõitmine seda, et kogu masin tuli endal valmis ehitada. „Olen 15-aastaselt treinud oma kardile väntvõlli ja kolvirõnga ning tulnud sellise masinaga Lõuna-Eesti regioonis ühel võistlusel teiseks. Keevitamine, treimine, freesimine oli 15-aastaselt selge nagu vesi.“

Sealt läks teekond kindlalt Tallinna Polütehnilisse Instituuti (praegu TTÜ), kuhu ta astus 1991. aastal, kuid alles pärast kaheaastast sõjaväeteenistust Põhja-Kaukaasias, sh Dagestani ANSV-s ja Tšetšeenias. „Alguses plaanisin EPA-sse (Eesti Põllumajanduse Akadeemia, praegu Eesti Maaülikool) minna, kuid õnneks ei saanud sisse. Siis otsustasin sõjaväes ära käia, kuna ma ei tahtnud minna pärast esimest ülikooliaastat, sest see oleks hariduse omandamise väga ära hakkinud.“

Ta asus TPI-s õppima süsteemitehnikat ja automaatikat. „Masinaehitust ma siiski ei valinud, kuna olin seda liiga palju näinud. Minu isa oli eluaegne masinaehitaja, konstruktor, katsetaja – seda ma ei pidanud vajalikuks enam õppima mina ,“ ütleb Lättemägi naerdes.

TPI-s õpitul on täna oluline mõju. „Meie ettevõtete grupiga on liitunud ettevõtted, mis on Eestis ajalooliselt ühed vanimad automaatika ja hüdraulika maaletoojad. Hüdraulik OÜ on sisuliselt meie tütar ja liitunud ASI Europe Grupiga.“

Saatuslik telefoniraamat

„Kui esimene kursus TPI-s sai läbi ja kõik läksid suvevaheajale, tegi igaüks, mida tahtis. Mina läksin Rootsi maasikaid korjama. See oli 1992, Eesti kroon oli just tulnud. Läksin laevale teisel päeval pärast krooni tulekut nii, et polnud krooni isegi veel näinud. Kaks nädalat korjasime, siis sai kõrini ja põgenesime sealt kolme poisiga ära,“ meenutab ta.

Noormehed läksid telefoniputkasse, kus oli virn telefonikatalooge ja hakkasid otsima eesti nimesid. Eest ei leitud midagi, kuid tagant jäi neile silma perekonnanimi Tarve, mis tundus piisavalt eestipärane. Selle kõne tegemiseks läksid käiku Lättemägi viimased viis Rootsi krooni. „Nii tekkis Kesk-Rootsis kontakt väliseesti härrasmehega, kellega tehti tihedat koostööd viis aastat. Pool aastat hiljem tegime Eestis ka ettevõtte, ja minul jäigi siis TPI pooleli, kuna meil oli kaks ettevõtet ja kolm põhitegevust ning kooli jaoks ei jäänud aega.“

Sporditeema sisenes Lättemägi tegemistesse 1993. aastal, kui ta külastas koos mõttekaaslastega ehitusmesse Rootsis. „Valisime välja kolm suunda. Neist üks oli spordisaalide põrandate ehitamine – põrandatel olid elastsed kummikihid, need vetrusid, liikusid – meie ainult unistasime sellest. Sealt tuli sidusus spordiga ning sellega on meil algusest peale hästi läinud. Sport on meil pidevalt käivet hoidnud.“

„Vaid üks kord selle ligi 25 aasta jooksul ehk aastal 2000 tekkis mõte, et võiks midagi muud teha. Pärast aastavahetust ja nädalast kodusistumist tuli esimene kõne, et meil on spordiväljak, oleks vaja teha, kas saate aidata,“ jutustab ta. „Ma pole rongi pealt maha saanud.“

Laserid tekitasid pöörde

Pöördeliseks sai aastal 1993 toimunud kohtumine laserite müüjatega. „Juhuslikult sattusime maailma kõige suurema laseritootja peale (Spectra-Physics, mis hiljem liitus USA n-ö satelliidipioneeri Trimble’iga). Meie olime aastani 2000 nende esindajad Baltikumis. Olen müünud Eestis 800 laserühikut.“

Kui Teede REV-2 ja Maanteeamet ehitasid esimest Tallinn-Tartu maantee kiirteelõiku, siis tegime presentatsioone, kuhu kutsusime inimesi Rootsist, lisaks Läti ja Leedu maanteeametist. Kokku tuli ligi 200 inimest. „Ennenägematu asi oli, et teehöövel sõidab ja keegi masinat ei juhi, rooli küll hoitakse, kuid tera kalle, nurk, oli täisautomaatika. Aasta siis oli 1996. Seal lõi välja minu kirg lülitada inimene süsteemist välja.“

Mängu tulevad jalgpallväljakud

„Olime Inglismaal teinud aastatel 2006–2007 kokku 40 väljakut. Pärast kahte aastat olime nii tugevad, et läksime Inglismaa firmana Saksa messile, kus meid palkas Skandinaavia suuruselt kolmas kunstmurupaigaldaja. Seejärel tulimegi Inglismaalt ära Skandinaaviasse. Tänase seisuga oleme paigaldanud 1000 täismõõdus jalgpalliväljakut üle maailma. Kaugemad on Saudi Araabias, Omaanis, peaaegu kõigis Euroopa riikides. Austraaliasse ja Ameerikasse pole läinud, kuna tehnika vedu on keeruline,“ räägib Lättemägi.

Esimese jalgpalliväljakuga alustati Norras 2008. „Olime ostnud omale esimese täisautomaatse liiva- ja kummipaigalduskombaini – see oli ülikallis, sama raha eest oleks saanud 4 pereautot. Sellest oli aga vähe, panime sellele kahe auto hinna eest laserisüsteemi, sest laserit ma ju tundsin. Lasersüsteem koos masinaga andis selle, et masin sõitis tõepoolet üle väljaku ilma ühegi inimese sekkumiseta,“ meenutab ta. Kui laser sai peale, siis otsustas firma riskida ja osta korraga kuus masinat. „Kokku ligi pool miljonit eurot, mis aastal 2008 oli ulmeline summa. Lisaks panime 150 000 euro eest laserikomplektid peale.“

Siis juhtus nii, et eestlaste ettevõtmist näitasid kohalikud telekanalid nii Rootsis kui Norras. „Panime neli masinat kõrvuti sõitma (kahe laseri juhtimisel). Need katsid korraga 6-meetrise liini ja nii panime ühe päevaga ära 100 tonni liiva ja teisega 100 tonni kummi ning seda kõike juhtis üks operaator, kes seisis väljaku kõrval. Pärast seda tuli palju tellimusi, tegime peaaegu 40 väljakut ühe aastaga.“

„Sealt oleme pidevate hüpetega edasi läinud, igal aastal oleme kosunud keskmiselt 25 protsenti.  Oleme olnud stabiilsed, sest 25 aasta jooksul pole ühtegi kahanevat aastat olnud. See ei tähenda, et oleks olnud igav või et oleks olnud kogu aeg põhjust rahulolekuks.“

Oma arendustiim ehk R & D

„Hetkel on R & D (teadus- ja arendustegevus, Research and Development) peale palgatud mõned inimesed, kuna meil jookseb ka Horisont 2020 projekt. Aastal 2015 võitsime esimese etapi, 2016 teise etapi. Sellega seoses on meil kaks inimest, kes tegelevad paberimajandusega. Lisaks on meil inseneritaustaga inimesed. Nad ütlevad justkui muuseas lahenduse, millele ise ei oska tulla.“

„Täna tunnen meie meeskonnas puudust ühest heast leiutajast. Praegu pean ise liiga palju hulle ideid välja otsima ja välja käima ning neid ka läbi suruma. Arvan, et varsti leiame ka – praegu on otsingufaas. Kui n-ö tavaliste murupaigaldajate puhul on meil konkurss 100 inimest ühele kohale, siis leiutaja kohale on see veelgi suurem.“

Hooajalisus ja logistika

Üliintensiivne paigaldusperiood on juuli-august, tehniliselt saaks väljakuid tegema hakata aprillist ja sealt edasi tehaksegi tavaliselt jõuludeni. „Täiesti välistatud on jaanuar, veebruar, märts,“ lisab Lättemägi.

Mida mehed siis teevad? „Need, kes täna töötavad, ei taha talvel kolm kuud tööst midagi kuulda. Kes on Tais, kes Austraalias jne. Meil on inimesi, kes töötavad pea kümnendat aastat meeskonnas ja nad on öelnud, et nii head tasuta reisimise võimalust ei paku ükski teine firma kui meie. Kes on käinud näiteks Norras 50 korda fjordides? Tavaliselt ei jõua sinna rahaliselt ju minna. Aga me elame seal sisuliselt kuude viisi. Kui reisikirg on veidikegi sees ja kui ei pea just koduses Eestis olema, siis sobib töökoht ideaalselt.“

Kuidas logistika toimib? „Logistika on tegelikult lihtne. Meil on neli üleskerimise ehk rasketehnikatiimi ja tavaliselt kaheksa uue muru paigaldustiimi ehk et 12 tiimi, igaühes kolm inimest, igas tiimis kolm tehnikaühikut – veoauto, traktor, mingi laadur. Rasketehnika liigub veoautodega. Tiimide jälgimiseks kasutame Navireci kaarti ja seda juba alates 2011. aastast. Üks täpp on kas laadur, auto, traktor, reka – ühesõnaga auto, mis liigub mootoriga. Lisaks näeb ära, kas tehnika töötab või on ootel,“ räägib Lättemägi.

Võtmesõnaks ringmajandus

„Täna teeme natuke üle miljoni ruutmeetri aastas väljakuid, mille järgi peaksime olema Euroopas esikolmikus. Meie tehnoloogia on täisringne. Võtmesõna, mis levima hakkab, on ringmajandus. Me oleme Eestis üks paremaid näited ringmajandusest,“ kinnitab Lättemägi.

Äsja tuli teade, et Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) otsustas toetada kahte jäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu projekti kokku 1,2 miljoni euroga. Toetuse saajateks olid Advanced Sports Installations ja Eesti Pandipakend. ASI Europe’i projekti maksumus on 260 000 eurot, millest toetus moodustab 137 000 eurot.

„Kuna kaks firmat üldse said toetust, siis see räägib juba ise enda eest. Üks asi on end sellest bürokraatiast läbi närida, aga lisaks ka kontseptsioon. Järelikult midagi meie loogikas ikkagi on. Meil on hea idee!“ tunneb Lättemägi heameelt.

Suurim uudis ehk 5G kontseptsioon

Kõige suurem uudis on 5G kontseptsiooni (http://5gsport.ee/). „See on ülimalt pioneerilik nähtus, mida tahame testida Eestis ning propageerida ka mujal maailmas. See tähendab spordiväljakute pakkumist kasutusrendi põhimõttel. Mitte seda, et kohalik omavalitsus või klubi peaks omale väljaku ostma, nagu see on siiani olnud. Kümne aastaga muutub kunstmuru väljak halva hoolduse tõttu prügiks, millest on vaja lahti saada, kuid siis ei taheta kvaliteetseks ümbertöötluseks raha leida – keskkonnahoid on ju nõrkadele,“ räägib Lättemägi.

5GSPORT kontseptsiooni kasutades ei pea omavalitsus väljakut omama, vaid võib operaatorilt rentida. „Operaatori näitena toome välja ennast, aga see pole piirang. Klient saab vabamad käed – vähem maksta, vastutada ja muretseda. Probleem on selles, et omavalitsus peab vastutama nii muru kui jäätme eest 10–15 aasta pärast, kuid reaalsus on, et nad ütlevad, et raha pole ja tuleb keskenduda pigem valimistele ning seega pole võimalik ümbertöötlemist teha,“ nendib Lättemägi.

5GSPORT kontseptsiooni järgi on väljaku materjalide omanikuks alati operaator – tema vastutab kuni väljakud on ümbertöödeldud või taaspaigaldatd mujale. Sellist kontseptsiooni pole täna Euroopas veel keegi pakkunud.

„Ühe katte eluiga on maksimaalselt kümme aastat. Tippklubid vahetavad juba neljandal aastal, aga neil on selleks oma põhjused. Neil on sertifikaadid, ja kui FIFA sertifikaati ei anna, siis seal kõrgliiga võistlusi pidada ei tohi. Meie oleme kõige varem väljakut vahetanud kolmanda aasta alguses (kaks aastat kasutuses).“

Kolm on parem kui neli

Tulevik liigub sinnapoole, et inimesed saavad järjest vähem teha. „Meil läks töö oluliselt intensiivsemaks, kui lisasime tehnoloogiat ja võtsime neljasest tiimist ühe inimese ära. Neljas inimene segab kolme inimest, aga see läheb juba psühholoogia valdkonda. Kui suudad neljase meeskonna leida, siis see on ime. Palju lihtsam on leida kolme või kahte, kes sobivad. Need kaks peavad aga olema väga vastupidavad nii füüsiliselt kui vaimselt, sest kui nad tülli lähevad, siis pole kolmandat, kes lepitab. Tiimid paneb kokku meie tegevjuht, kes on hea suhtleja ja kes oskab hästi analüüsida. Tema on tugevam personali ja logistika osas, mina vaatan rohkem tehnoloogiat ja inseneeria poolt,“ kirjeldab Lättemägi tiimide loomise loogikat.