Rohelise mõtlemisega mehhatroonik Eva Raigo

Ideede genereerimisest rõõmu tundva Eva Raigo igapäevatööks asjade internetile keskendunud COMODULE’is on aidata tooted turgudele. Mullu majandusajakirja Forbes tulevikutähtede hulka valitud Eva (tollal Aasmäe) peab lugu rohelisest mõtlemisest, fännab elektrilisi liiklusvahendeid ja on veendunud, et insenerierialad sobivad tütarlastele väga hästi. Kirjutab Mari Kamps.

Eva (27) on pärit Võsult, kus käis koolis esimesed üheksa aastat. Sealt edasi läks ta Rakvere Reaalgümnaasiumi, mille lõpetas 2011. aastal. „Esimesed üheksa aastat käisin Võsu Koolis. Mul tegelikult väga vedas, sest kool ja klass olid väiksed ning õpilased asjalikud. Kui mõtlen tagasi, siis motiveerisime kõik üksteist pingutama.“

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks ta Tallinna Tehnikaülikooli. „Kooliajal meeldisid mulle nii reaal- kui humanitaarained, aga reaalained olid kuidagi põnevamad. Ütleks nii, et reaalained olid sellised, et isegi kui tekkis probleeme, siis oli huvi neid lahendada suurem. Õige vastuseni jõudmise protsess on alati väga köitev.„

Kui saabus aeg mõelda tulevikule, oli selge, et valik tuleb langetada tehniliste erialade hulgast. „Võtsin tehnikaülikooli kodulehe lahti ja vaatasin, mis mulle huvi pakuks. Kuna lapsepõlves oli mul soov õppida arhitektuuri või muud veidi loomingulisemat ala, siis tundsin, et ka minu tulevane eriala võiks sarnane olla. Tootearendus kirjeldas ennast kui ka tootedisaini ala ja nii mõtlesin, et see oleks kaks ühes. Ja eks ta seda oli ka. See oli mul väga õige valik.“

Nii läkski ta õppima tootearenduse ja tootmistehnika eriala. „Kohe esimesel või teisel aastal olid väga põnevad esimesed eriala õppeained, kus õppisime CAD-e ja projekteerimist. Pidime ATV tegema. Saime nimekirja, mis detailid peab joonistama ja seejärel projekti esitama. See kõik oli väga põnev ja arendav ning lõi juba parema ettekujutluse enda valitud erialast.“

Koolis õpitust peab Eva väga kasulikeks ka igasuguseid materjalitehnika aineid. „Materjaliteadus ja tootmise tehnikad arenevad väga kiiresti, nii et iga kord, kui hakkad mingit materjali valima, tuleb Google’i kaudu üle kontrollida, millised on arengud ja kas on juba ka paremaid alternatiive välja mõeldud.“

Väga kuumaks teemaks muutus tollal 3D-printimine. „Tagantjärele on ülimalt huvitav mõelda, et meile üksnes räägiti sellest kui tulevikutehnoloogiast ja nüüd on see juba igapäevane. Ajavahemik pole ju üldse suur. Ka TTÜ-s olid printerid olemas ja käisime neid vaatamas, kuid see oli väga uus teema. Praegu on aga täiesti tavaline, et tellid sealt prototüüpe. Kontrast on väga tugev.“

Eva kaitses bakalaureusetöö aastal 2014, astudes seejärel magistriõppesse mehhatroonikasse, mille lõpetas 2017. „Bakalaureuseõppe ajal olin ABB-s praktikal sagendusmuundurite liini peal ja protsessiinseneri juures. Saadud kogemus tõenäoliselt lükkas mind ka mehhatroonika poole, sest õppisin tootmises asju, millest polnud varem õrna aimugi. Näha lähedalt niisugust elektroonikatootmist ja tootmisprotsesse kinnitas ka ülikoolis õpitut.“

Mehhatroonikat õppides meeldisid talle erinevad automaatikaained, loogikakontrollerite (PLC) programmeerimised. Kuna õppekava oli ingliskeelne, oli kursusel palju välistudengeid, kelle jaoks oli Eestisse õppimatulek väga suur asi. „Nad olid väga nutikad ja püüdlikud, andes eestlastele pingutamiseks motivatsiooni. See, kust keegi oli pärit ja mis lugusid nad rääkisid, andis seltskonnale palju juurde.“

Lisaks Evale oli kursusel veel kaks neidu, mõlemad Indiast. Kokku oli tudengeid ligi 40. „Tüdrukute jaoks oli eriala vist hirmutav. Tihtipeale ka alahinnatakse ennast. Kui mina läksin tootmistehnikasse, siis mehhaatroonika oli ju samas kõrval, aga mul ei tekkinud mõtet sinna minna. Võib-olla ei ole need alad nii kutsuvaks tehtud,“ jutustab Eva. „Ma ei ütleks, et see on tütarlaste esimene valik, kui kõrval on näiteks IT-erialad või loodusteadused ja majandus.“

NAS ja COMODULE

Kui soov õppida tehnilist ala oli Eva jaoks kindel juba enne ülikooli astumist, siis võimaliku tulevase töökoha osas oli kõik veidi segasem. „Alguses ei teadnud, kuhu tahaksin tööle minna või kes minust võiks saada. Pilt läks veidi selgemaks pärast praktikat ABB-s. Püsivalt läksin tööle magistrantuuri esimesel kursusel, alustades  Nordic Automation Systemsis (NAS) joonestajana, hiljem juhtisin veidi tootearendustiime ja üldist tootearendust. Ala oli väga põnev! Kui olin ligi kaks aastat töötanud, vahetas ettevõte suunda. See läks üle LoRa tehnoloogiale ning seda toetavatele seadmetele, hakates tegema kaugmõõdikuid, mis selle tehnoloogia kaudu datat saatsid,“ jutustab ta. „Oli väga põnev aeg, pidin juurde õppima ja arenema.“

Aasta 2018 oli Eva elus sündmusterohke, sest lisaks nimevahetusele ja Forbesi tulevikutähtede TOP30-sse jõudmisele vahetas ta töökohta, minnes NAS-st COMODULE’i. „Tundsin, et olen veel noor inimene ja et on vaja saada uusi kogemusi ja areneda. Siinne meeskond tundus väga äge. Eriti meeldib mulle, et jätkusuutlik tulevik on võetud endale missiooniks. Arvan, et elektrilised liiklusvahendid on selleks õige tee ja et sellest on vaja rohkem rääkida. Tähtis on, et õhu saastet oleks vähem, sest see on metropolides suur probleem. Võib-olla meie siin Eestis ei mõtle sellele nii palju, sest meil seda muret pole. Aasias ja mujal maailmas on asi teisiti.“

COMODULE’is on Eva ülesandeks aidata tooteid turgudele, st et need vastaks erinevates riikides kehtivatele nõuetele. „Uurin, mis nõudeid esitatakse eelkõige meie seadmele. Mida peaksime veel testima, et toode kindlasti sobiks. Lisaks tegelen administratiivsete küsimustega, mis nendega kaasnevad.“

Elektriliste liiklusvahendite turul on ruumi lahedalt. „Arvan, et turg alles tekib. Ka elektriautod on populaarsust kogunud ja teedele tekkinud alles viimastel aastatel. Mis elektrilisi kergliiklusvahendeid puudutab, siis eelmisel suvel nägin linnapildis aina rohkem elektrilisi tõukerattaid. See on väga tore ja tervitatav.“

Ka COMODULE’i inimesed käivad, kui ilmad vähegi lubavad, elektriratastega tööl. „Sõidetakse palju juba sellepärast, et oma tooteid testida. Aga see sõidurõõm on äge! Ka ise käisin suvel mitmel korral elektrilise tõukerattaga tööl. Tunne on nii teistsugune. Ma arvan, et see on tulevikuteema. Siin ei ole oluline üksnes keskkonnasääst, vaid ka see, et inimesed rohkem värskes õhus liiguks.“

Sellele, kuidas oma karjääri edasi kujundada, Eva praegu ei mõtle. „Mulle meeldib siin väga. Tahan näha, kuidas elektriliste liiklusvahendite areng liigub. Arvan, et olen selline samm-sammult edasiliikuja. Enne, kui ma ei tunne, et oleks vaja vaheldust või mingit uut oskust arendada, ei lähe ma kuhugi.“

Eva peab end pigem ideede genereerijaks kui teostajaks. „Mulle meeldib, kui lahendust välja mõeldes saan olla protsessi juures. Hiljem, kui saabub mitu erinevat lahendust, siis on neid katsetada muidugi samuti lahe.“

Talle meeldib suunata, aga meeldib ka ise nokitseda ja süveneda. „Ma tunnen, et arenen eelkõige siis, kui võtan aega ise asjadega tegeleda. Samas tiimi juhtimine, kui on head inimesed, on mõnus. Kui on hea suhtlus ja insenerid, on kõik sujuv protsess.“

Vabal ajal unustab Eva reaalained ning tunneb mõnu näiteks matkamisest ja lugemisest. „Maandab see, kui saab perega loodusesse matkama minna. See on väga kihvt. Tegelikult tahaks, et oleks rohkem aega niisuguseid asju teha.“

Ka lugemisele ei jagu niipalju aega kui tahaks. „Mu vend loeb palju ja soovitab tihti midagi uut. Kokkuvõttes on nii, et läbilugemata raamatute virn üha kasvab.“

Eelmisel aastal võttis Eva kätte ja läks sommeljeede erakooli, sest soovis arendada maitsemeeli ja muid restoranimaailma baasteadmisi. Lisaks armastab ta reisida. Peagi ootab teda koos abikaasaga ees pikem puhkusereis Ameerikasse, et kogeda uusi elamusi ja n-ö akusid laadida.

Mis aga puutub inseneeriasse ja insenerierialadesse, siis on Eva kindel, et tütarlastel tasub neid alati proovida, kui tahtmist vähegi on. „Võid endas avastada mõne oskuse või huvi tehnilisema suuna poole, millest võib saada alguse sinu karjäär, aga ühiskonna survel ning läbikukkumise hirmus valid natuke pehmema tee. Ei tasu seda teha, sest inseneril ei hakka kunagi igav.“