Sangaste „hull“ krahv Friedrich Georg Magnus Berg

Sangaste punastest tellistest loss on Eesti üks uhkemaid ja omanäolisemaid mõisahooneid, erinedes teistest romantiliste tornide, arvukate akende ning keeruka ruumilahenduse poolest. Erinev oli ka lossi ehitada lasknud krahv Friedrich Georg Magnus Berg, kes hakkas vanamoelise elunautlemise asemel moderniseerima mõisamajandust. Kirjutab ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar. 

Bergi tuntumaks saavutuseks oli kindlasti pikaajaliste rukkiristamiste tulemusel sündinud külmakindlam sort „Sangaste“, mille loomisel lähtus krahv eeskätt siinsetest klimaatilistest oludest. Rohkem teatakse ka, et tori hobuste esiisa Hetmani tõi Poolast Eestisse just Sangaste peremees, soovides tugeva sugutäku geenide abil kohalikke künnimärasid vastupidavamaks muuta. Uuendusmeelse baltlase tegevus ei piirdunud siiski ainult põllukultuuride ja tõuloomade omaduste parendamisega, vaid ulatus palju kaugemale. Avara tulevikuvaatega leidur katsetas paljudes muudeski valdkondades, kus nägi, et senised lahendused olid ajale jalgu jäänud. Ilmselt ka seetõttu, et üle poole oma pikast elust kurdina mööda saatnud krahvil hakkas vaikuses lihtsalt igav. 

Onu pärandus

Friedrich Georg Magnus Berg sündis 1845. aastal Tartus, õppis Prantsusmaal Sorbonne’i ülikoolis ja seejärel täiendas teadmisi praktilise põllumajanduse alal Šotimaal Edinburgh’i lähistel asunud Haddingtoni farmis. Tema sügavam huvi loodusteaduste ja maaviljeluse vastu oli alguse saanud lapsepõlves Sangastes veedetud ajal, kus tema isa Gustav tegutses mõisavalitsejana. Pärast isa surma 1866. aastal, võttis välismaalt naasnud poeg Sangaste juhtimise üle ja asus õpitut ellu rakendama, et maade majandamist efektiivsemaks muuta. 

Mõis kuulus isa vanemale vennale, Vene impeeriumi tuntud riigitegelasele ja sõjaväelasele, kindralfeldmarssal Friedrich Wilhelm Rembert Bergile, kellel aga endal lapsi ei olnud ja kes seetõttu pärandas 1873. aastal oma valdused aktiivsele vennapojale. Lisaks Sangastele kuulusid pärandisse ka mõisad Soomes, Lätis ja Poolas, kalakasvatus Kamtšatkal ning krahvi tiitel, mis kõik kokku moodustasid aukartusäratava varanduse ja tagasid ühiskonnas soliidse staatuse.

Onu ei valinud oma järeltulijat siiski kaalutlemata, vaid eeskätt isikuomadustest lähtudes. Juba tema elu viimastel aastatel alguse saanud maaparandustööd ja uue mõisahoone ehitus, ei jätnud kahtlustki, et noore Bergiga oli Sangastesse saabunud uus ajastu.

Suurejooneline loss ja liigirohke park

Suuremad ümberkorraldused Sangastes algasid 1874. aastal esindusliku elumaja ehitamisega, sest olmetingimused 18. sajandist pärit mõisahoones ei vastanud enam perekonna vajadustele. Arhitektiks palgati oma eriala tippspetsialist Otto Pius Hippius (projekteeris nt Tallinna Kaarli kiriku – autor), kes hoone välisilme ja ruumilahenduse kujunduses lähtus omaniku soovil Inglismaa historitsistlikest lossidest. Vastandumaks kitsukestele ja raskepärastele vanadele kindluselamutele, oli sopilisel kahekorruselisel hoonel palju aknaid, avatud rõdud ja uhked ehisportaalid. Lisaks fassaadil kõrguvale neljakorruselisele peatornile, kaunistas hoone erinevaid külgi arvukalt romantilisi dekoratiivtorne ning katuseserva rõhutas sakiline tellisvöö. 

Maja esimesel korrusel paiknes suur peasaal, mille kujunduses domineerisid suurejoonelised gooti stiilis tähtvõlvid ja salapärased idamaised seinanišid, hämarust peletasid aga lisavalgust andvad katuseaknad. Pilkupüüdvad olid ka tumedate seinapaneelide ja tumeda kassettlaega söögi- ehk jahisaal, kasvuhoonelaadne klaasist välisseinte ja katusega talveaed ning kahhelahjude ja seinakappidega raamatukogu peatornis. Erinevatel korrustel paiknenud elu- ja olmeruume ning teenijate ja külaliste tube oli majas kokku 99, sellest enam võis neid tollaste seaduste kohaselt olla vaid valitseja palees. 

Lossi planeering oli tervikuna läbimõeldud ja lähtus eeskätt mugavusest, olemise tegi õdusamaks kindlasti ka tsentraalne soojaõhuküttesüsteem ja veevärk. Krahvi kodu ühendas alates 1896. aastast välismaailmaga telefoniliin ja sinna rajati 1907. aastal piirkonna esimene elektrivõrk. Paljud mõisakompleksi kõrvalhoonetest kujundati peahoonega ühtses stiilis, neist õnnestunuma planeeringuga olid keskaegset kastell-linnust meenutav ristkülikukujuline hobusetall ja sihvakas veetorn. 

Lossiansambli hoonestusega samavõrd tähelepanuväärne oli selle ümber rajatud inglise stiilis metsapark ja keerukas tiikide võrgustik. Puid, põõsaid ja taimi valis paljureisinud krahv parki maailma erinevatest piirkondadest, katsetades võõrliikide kasvuvõimekust uutes klimaatilistes tingimustes ning üritades neid ka kodumaistega ristata. Oma eluajal jõudis ta katseid läbi viia enam kui saja erineva puuliigiga, teiste seas ka pajudega, millest aretas välja spetsiaalselt korvmööbli punumiseks sobiliku versiooni. Vabakujundusega parkmetsa prooviti asustada ka võõramaiste linnu- ja loomaliikidega, kellest vastupidavaimaks osutusid faasanid. Vääriskaladele sobiva elukeskkonna loomiseks puhastati oja vesi kanalite süsteemi abil liigsetest rauaühenditest ning kaevati tiigid, milles hakati edukalt kasvatama forelle ja karpkalu. Ümbruskonna talupoegadele jäid lossiomaniku loodus- ja loomkatsed siiski küllalt mõistetamatuks ning seetõttu hakati teda rahva seas üsna pea Sangaste hulluks krahvihärraks kutsuma. 

Sookultuur

Krahv Bergi uuendused aga ei piirdunud vaid moodsa eluaseme ehituse ja seda ümbritseva pargiala kujundamisega, vaid olid seotud kogu mõisamajapidamise efektiivsemaks muutmisega. Põldude viljakuse suurendamiseks alustas ta oma maadel ulatuslikke maaparandustöid. Ülemäärase niiskuse vähendamiseks laskis ta külvipindade vahele kaevata haokubudega vooderdatud kraavid, mille kaudu juhiti liigne vesi lähedalasuvatesse jõgedesse. Veerežiimi terviklikumaks reguleerimiseks tellis Berg Taani melioratsiooniinsener Peder Rosenstand Wöldikelt spetsiaalse loodimisprojekti ja hakkas soostunud maade kuivendamist saksa keele eeskujul nimetama sookultuuriks. Sangaste lossis seati sisse eraldi laboratoorium, kus ta ise ja mitmed tuntud teadlased viisid läbi sootaimedega seotud botaanilisi uuringuid. 

Koos kuivendustöödega katsetas Sangaste mõisahärra ka maade väetamist ja püüdis taimede viljakuse tõstmiseks kasutada uudseid mineraalväetisi, nt superfosfaati, toomasjahu ja Tšiili salpeetrit. Ta jõudis pärast aastatepikkusi katsetusi siiski järeldusele, et põllukultuuride saagikuse suurendamiseks on nende omaduste parandamine oluliselt tõhusam, kui kunstlike väetiste kasutamine.

Kuulus rukis

Kõige enam tõi krahv Bergile tuntust taimekasvatuse intensiivistamiseks ettevõetud sordiaretus. Ta võrdles erinevate teraviljade ning puu- ja juurviljade omadusi, et leida söögisortideks enim sobivad. Ühtlasi katsetas ta ka olemasolevate sortide saagikuse tõstmiseks parimaid tulemusi andnud liikide omavahelist ristamist. Oma Sangaste põldudel ja aedades proovis uudishimulik mõisahärra järjekindlalt luua nii suuremate viljade kui uute maitseomadustega kartuli-, õuna-, sibula- ning muude kultuuride sorte, kuid suurimat edu saavutas ta siiski rukkiaretusega.

Teravilja saagikust olid siinsed mõisnikud üritanud juba varasemaltki tõsta, külvates oma maadele Kesk- ja Lõuna-Euroopast toodud seemneid, lootuses, et need annavad suuremat tulu, kui kohalikud sordid. Erilist huvi tunti rukki omaduste parandamise vastu, kuna seda kasvatati kõige rohkem. Välismaa seemnete külvamisest aga kasu ei olnud, sest soojema kliimaga harjunud võõrad liigid Eestis ei kohanenud. See viis krahv Bergi mõttele hakata välismaiseid seemneid kohalikega ristama. Murranguliseks kujunesid 1875. aastal alanud katsed, mille tulemusel õnnestus tal Saksamaalt, Probstei maakonnast pärit seemneid Eesti rukkiga risttolmlema pannes aretada jämeda kõrre ja raske viljapeaga sordi, mis oli kasvutingimuste suhtes küllaltki vähenõudlik, taimehaiguste suhtes resistentne ja kannatas hästi külma. Oma mõisa järgi pani Berg rukkisordile nimeks „Sangaste“ ja see levis kiiresti nii Liivi- kui Eestimaa kubermangus. 

Tähelepanu äratas Sangaste vastupidav ja saagirohke rukis aga kaugemalgi. Eriliste omaduste eest pälvis Bergi aretatud sort 1898. aastal suure kuldmedali Pariisi ja 1893. aastal esimese auhinna Chicago maailmanäitusel. Rahvusvahelisele edule lisaks tunnustati seda ka mitmetel Vene impeeriumis aset leidnud põllumajandusnäitustel. 

„Sangaste“ oli kuni 1960. aastateni enim kasvatatud rukkisort Eestis, siis hakkas selle populaarsus põllumajandustööde mehhaniseerimise ja mineraalväetiste kasutuse tõttu vähenema. Pika kõrre pärast oli kombainidel Bergi rukist raske lõigata ja suurte lämmastikuannuste tõttu kippus see kergesti lamanduma. Pärast Teist maailmasõda Kanadasse elama asunud krahv Bergi pojapoeg Magnus aga tegeles vanaisa eeskujul rukkiaretusega edasi, luues „Sangaste“ seemnete baasil 1971. aastal uue sordi „Kodiak“. Kanada kliimale sobiv sort on oma kuulsast eelkäijast oluliselt lühema kõrrega ja sellest valmistatakse maailma üht tuntuimat viskimarki „Canadian Gold“. 

Artikkel jätkub detsembrikuu Inseneerias