Stoppkaader. Metroomuusik ei saa ju tähelepanuväärne olla

Üks pesapallimütsiga noormees võttis 2007. aasta 12. jaanuaril kell 7.51 Washingtoni metroojaamas viiuli ja hakkas mängima. 

Pealtnäha on see juhusliku tänavamuusiku etteaste. Tegelikult aga ei olnud seal midagi juhuslikku. Metroojaam oli valitud hoolikalt – sel kellaajal möödusid sealt peamiselt haritumad inimesed, tööle ruttavad valitsusasutuste keskastmejuhid ja spetsialistid, analüütikud ja projektijuhid. Ka nokkmütsi taha varjunud noormees ei olnud suvaline tüüp, vaid Grammy võitja Joshua Bell – üks tänapäeva väljapaistvamaid USA viiuldajaid, kes oli kolm päeva varem Bostoni kontserdimajja toonud täismaja. Repertuaargi oli hoolega valitud – see sisaldas Bachi tippteoseid. Ja pill oli maailma tipp, Stradivarius.

Juhuslikuks maskeeritud sündmus oli Washington Posti sotsiaalne eksperiment, mille eesmärk oli uurida inimeste käitumist, ilu tajumist, väärtushinnanguid ja prioriteete. Muidugi ei ole see teaduslik uurimus, vaid ajakirjanduslik projekt ja sellena tulebki seda võtta, aga siiski oli tähelepanuväärne, et 45 minuti käigus peatus ja jäi kuulama enam kui minuti vaid alla 1% möödujatest (1097st  7). Staari tundis ära vaid üks inimene! 

Kas sina oleksid peatunud ja ta ära tundnud? Kui kohustused ja rütm panevad meid nii rattasse, et me ei märka ilusaid hetki – maailmatasemel muusikuut, kes mängib tipptasemel ajaloo ilusamaid palasid –, siis mis hetked, ideed või võimalused meil veel märkamata jäävad?

Olgu selle Bachi ja Stradivariusega, kuidas on – mõtleme üldisemalt. Kuigi see eksperiment oli kaunite kunstide valdkonnast ja see ei pruugi olla sinu kirg, iseloomustab see universaalselt inimkäitumist: meil on pidevalt nii kiire, et me ei märka asju. Mõtle nüüd, kuidas sinu meeskonnaliikmed märkavad teie valdkonna arenguid, uusi võimalusi ja ideid? Või kui suured on meie eelarvamused, kohates olukordi, mida aju liigitab tuttavaks, aga mis ei pruugi seda olla? Metroomuusik ei saa ju tähelepanuväärne olla!? 

See käitumine on inimlik – aju filtreerib kogu aeg, kuhu ta meie tähelepanu kulutab ja kuhu mitte. Oma äris peate märkamiseks ja eelarvamustest vabade hinnangute andmiseks võtma eraldi aega. Tehke selleks näiteks väljasõite! Kui see tundub hetkel keeruline, siis tehke oma kalendrisse ruumi (ja tegelikult hoolitsege selle eest, et meeskonnaliikmed ka teeks), et tutvuda teemadega, mis ei näi esmapilgul teie äriga seotud olevat. Tutvuge nendega, märgake ja nautige neid. Ilma konkreetse eesmärgita. Siis ja ainult siis saab aju toitu uute seoste loomiseks, millel on läbimurdeliste ideede potentsiaali. Kui olla kogu aeg efektiivne, siis ei saa sellised asjad juhtuda. 

Lihtne ja loogiline, eks ole?