Täiesti okei on olla vahel mitte okei!

Kuidas juhina toetada inimest, kes seisab silmitsi vaimu räsivate meeleseisunditega, millel võib sageli esineda ka (ootamatuid) füüsilisi väljundeid, sellest kirjutab Global Gaming Põhjamaade personalidirektor Katri Delimoge.

„Viisime just läbi iga-aastast arenguvestlust, kui töötaja hakkas äkitselt rääkima, et kannatab juba kaheksa kuud paanikahoogude all. Võtab lausa tablette ja käib nõustaja juures. Vahel ei tahtvat isegi hommikuti voodist välja tulla, sest süda peksab nii tugevasti, et ähvardab rinnust välja hüpata. Ma siis istusin ja kuulasin nagu puuga pähe saanud ning kui ta oma jutu lõpetas, köhatasin kohmetunult ja ütlesin, et pean korraks tualetti minema… No mida öelda?! Kas ta on üldse psüühiliselt normaalne? On see hoopis miski füüsiline nähtus? Jube ebamugav on ja pealegi – ega ma mingi meditsiinitöötaja ei ole!” jagab üks juht oma traumaatilist kogemust.

Ühendkuningriigi vaimse tervise edendamisele pühendunud organisatsiooni Mind.org.uk uurimuse kohaselt kannatab iga kuues töötaja kas paanikahäire, depressiooni või stressi all. Pole kahtlustki, et vaimselt rusuv meeleseisund avaldab mõju ka sellele, kui efektiivsed ja õnnelikud me oma töiseid ülesandeid täites oleme. Raske aeg on niigi üksildane, nii et mõtle läbi, kuidas sa saaksid juhina oma inimest sel perioodil toetada. Töökultuur, kus sedalaadi keeruliste teemade jagamine on okei ja leiab tuge, algabki just n-ö peast, nii et siin sulle neli abistavat sammu.

Ma kuulan sind!

EI (suurelt ja priskelt!) koridoris möödaminnes esitatud formaalsele küsimusele „Kuidas sa end tunned?”. See mõjub loodetule täiesti vastupidiselt. Võta töötaja kuulamiseks aega, ole kohal ja avatud. Julge olla aus ja ütle, et sa pole küll spetsialist, aga oled valmis teda kuulama ja igati toetama. Tekita temas turvatunne. Privaatsus, segamatus ja vaikus peavad olema tagatud. Vali kohtumiseks neutraalne pind, mis tekitab staatusevaba tunnet „me oleme võrdsed”. Kui inimene, kellel on mure, ei tööta kogu aeg kontoris, siis leia mõne virtuaalmeetme asemel niisuguse vestluse pidamiseks võimalus silmast silma kohtuda, sest inimlikkus ja vahetu kontakt on antud olukorras asendamatud.

Ma olen sinu jaoks olemas!

Suhtle mures töötajaga nagu täiesti normaalse inimesega, kel on elus lihtsalt raske etapp ja kes vajab tuge. Sest just seda ta ongi ja vajabki! Julgusta avatud dialoogi, abista vajadusel avatud küsimustega ja ära anna hinnanguid. Ära eelda ega diagnoosi, vaid lase inimesel rääkida oma tunnetest just talle omaseid sõnu kasutades. Keskendu vestlusel inimesele endale, mitte probleemile, sest igaüks tajub oma muret omamoodi. Ütle: „Ma olen sinu jaoks olemas. Mida ma saan omalt poolt sinu toetamiseks teha?” Ära hakka lahendama teise muret oma vaatepunktist ja kogemusest (või siis kogenematusest) lähtuvalt – las inimene väljendab ise, mis tuge tal vaja oleks.

See jääb meie vahele!

Turvatunne ja usaldus on mõtete ning tunnete jagamisel asendamatu tähtsusega, mistõttu kinnita, et täielik konfidentsiaalsus on tagatud. Ja pea sellest lubadusest muidugi ka nui neljaks kinni! Kui inimene ise tunneb, et mingit osa tema jutust võib edasi jagada, siis leppige kokku selged piirid: kellega, mida ja millal. Muidu aga eelda ning toimi selliselt, et see on mõeldud üksnes sinule teadmiseks.

Leppige toetavates (pisi)sammudes kokku!

Mure jagamine ei tähenda seda, et sellele leidub kohe lahendus, vaid et selle otsimiseks tuleb teha väikeseid samme. Teadlikkus ja murega arvestamine on esimene ülioluline samm, aga kuidas konkreetsest indiviidist lähtuvalt edasi liikuda? Kas töötaja vajab töötingimuste ajutist kohaldamist (kodukontorit, paindlikku tööaega, rohkem aega arsti juures käimiseks, teistsugust töökeskkonda, puhkust jms)? Vajab ta abi asjakohase spetsialisti leidmisel? Leppige kokku konkreetsed tegevussammud ja aeg, millal te asjast uuesti vestlete. Nii tagate vastastikuse selguse, mis on ajutises (mõtete)kaoses julgustavaks ning kindlust pakkuvaks suuniseks.

Ära mängi jaanalindu!

Inimeste füüsiline ja vaime heaolu on võrdselt olulised. Nii nagu me tunneme juhina agaralt huvi töötulemuste vastu, tuleb meil siiralt huvituda ka sellest, kuidas meie inimesed end tunnevad. Kas märkad kolleegi käitumises, tujus ja suhtumises järku muutust? Kas tema keskendumisvõime ja/või töötulemus on tavapärasest madalam? Kas ta on rohkem endassetõmbunud, närviline ja väsinud? Kas puudumiste ja/või hilinemiste arv on tõusnud? Ära pista pead liiva alla, vaid märka ja reageeri, sest kokkuvõttes võid olla just sina inimese jaoks ainuke soe abikäsi, kannatlikult kuulav kõrv või tuge pakkuv õlg.