Plastjäätmete kiirelt suurenevad kogused on üha paisuv probleem kogu maailma jaoks. Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Hella Riisalu pakub lahenduse: kuni ei ole välja töötatud jäätmeplasti ümbertöötamise tõeliselt tõhusaid meetodeid, on mõttekas plastides sisalduvat süsinikku ladustada bioreaktorisse tulevikutehnoloogiaid ootama, samaaegselt biogaasi tootes. Küsimusi esitas ja vastused pani kirja Ants Vill.
TalTechi Virumaa kolledži põlevkivi kompetentsikeskuse vanemteadur Riisalu pakkus väljapaistvalt uuendusliku idee välja konkursile Edukas Eesti* saadetud arvamusloos „Kuhu paigutada plastjäätmetes peituv liigne süsinik? Bioreaktorisse, nõudmiseni“. Artikkel äratas ligi saja töö hulgas tähelepanu, pälvides Eesti Gaasi eripreemia.
Vanemteadur Hella Riisalu (Foto: erakogu)
Eesti Gaasi nõukogu esimees Ain Hanschmidt hindab kõrgelt Hella Riisalu panust mõtteviisi muutmisse. „Hella Riisalu kutsus oma arvamusloos üles plastjäätmeid bioreaktorisse ladustama, et tehnoloogiate tekkides ja arenedes nendega midagi targemat peale hakata, kui tänane prügilasse matmine või põletamine. Olen seda meelt, et kõiki meie tänaseid probleeme ei saa ega peagi olemasolevate tehnoloogiatega kiirkorras ära lahendama. Usaldan teadlasi ja teadust – kui täna veel õigeid lahendusi pole, mis suudaks liiati turu vastu töötada, siis küll need ühel hetkel tekivad ning kokkuvõttes võidame rohkem,” kommenteeris Hanschmidt.
Hella Riisalu, palun rääkige idee taustast ja rakendusvõimalustest. Kas väljapakutud idee plastjäätmete ladestamisest bioreaktorisse, et need jääks oma aega ootama, päästab nüüd maailma?
„Kindlasti mitte, kuid toidujäätmetega saastunud pakendiplasti loodusesse rändama minekule oleks see tõhusaks alternatiiviks küll. Kui maanteeäärsete prügikastidega mitte koonerdada,“ vastab Riisalu rahulikult.
Aga plastid ju looduses ei lagune. Las vedelevad?
„Väga edukalt lagunevad nanoosakesteks, eriti ultraviolettkiirguse toimel ja meres. Need osakesed liiguvad mööda toiduahelat kuni inimeseni välja. Veresoonte ummistumiseks ei ole siis kolesterooli vajagi. Seetõttu on vaja panna jäätmeplastikutes peidus olev süsinik seniks tallele, kuni suudame lisaks kütuseks töötlemise neid ka keemiatööstuse toorainena kasutada ehk luua tõelise ringmajanduse, mis võimaldab jäätmeplastidest lähtudes täisväärtuslikke uusi plaste sünteesida. Rääkimata orgaaniliste jäätmete lagunemisel tekkivate kasvuhoonegaaside kinnipüüdmisest. Selles kompleksse bioreaktori mõte ongi. Lisaks oleks abiks põllumajandus- ja toidutööstuses tekkivate jäätmeplastide utiliseerimisel ning kasutaks ära olmeprügist väljasorteeritud, kuid hetkel taaskasutamiseks sobimatu materjali.“
Uurimisobjektid on äärmiselt mitmekesised (Foto: Virumaa kolledži Põlevkivi Kompetentsikeskus)
Kuidas sellised uuenduslikud ideed sünnivad?
„Taaskasutamisvõimaluste tekkimiseks tulevikus materjali tallele paneku idee sain Hollandist, kus seda juba sajandi algul prügilas edukalt rakendati. Muide, pole välistatud, et praegu eraldi kogutavad ja ladestatavad asbesti sisaldavad materjalid ei võiks aastate pärast uut kasutust leida. Naftast pärineva plastisüsiniku ajutiseks ringlusest väljaviimiseks sobib analoogia puiduga, mida soovitatakse ka tahkel kujul majades ja ehitistes säilitada, mitte ahjus sooja saamiseks süsihappegaasiks ära kütta. Pealegi on igasugust süsinikku tahkel kujul tunduvalt lihtsam ja odavam säilitada, kui heitgaasidest süsihappegaasi püüda ja seda siis kuhugi Norra mere alla säilitamiseks transportida,“ selgitab Riisalu idee tausta.
„Lisaks on Eesti Maaülikoolis professor Mait Kriipsalu juhtimisel tõestatud prügilakaevandamise käigus jääkplastide eduka eraldamise võimalus ja selleks sobiv tehnoloogia. Põlevkivi kompetentsikeskus tõestas omakorda sellest materjalist õli tootmise võimaluse.“
Miks me ei võiks arendada laiaulatuslikku jäätmeplastist õli tootmist?
„Sellega tegeletakse, sealhulgas Põlevkivi kompetentsikeskuses. Vedelkütuste tootmine plastjäätmetest pürolüüsiprotsessi kaudu ei ole rohelise mõtteviisiga kooskõlas. Suureks probleemiks on plastjäätmete kui materjali heterogeensus ja seda nii lähtepolümeeride, kasutatud lisandite kui ka saasteainete osas, mis oluliselt raskendab kindla koostise ja kvaliteediga produktide saamist. Õlitootjad ega ka naftatöötlejad ei ole praegu valmis plastiõli naftatööstusse tagasisuunamiseks, et kemikaale toota, kuid kümne või kahekümne aasta pärast on nad seda kindlasti. Miks siis väärt toorainet praegu ahju ajada? Ka majanduslik pool on oluline, kui ikka taaskasutusprotsessist tuleva produkti kvaliteet ja hind ei ole turul konkurentsivõimelised, siis need ka ei rakendu.“
Kas ja kuidas bioreaktori ideed reaalselt rakenda?
„Väike katsepolügon edumeelse prügikäitleja juures koos teadusmeeskonnaga ning Kliimaministeeriumi administratiivsel toel oleks sobiv,“ kinnitas ta.
*Edukas Eesti on Äripäeva, Veriffi, Eesti Gaasi, If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Technopolis Ülemiste konkurss, kuhu oodatakse iga-aastaselt Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis.
