Tea Varrak üllatusterohkes ministeeriumis

Haridus- ja teadusministeeriumi kantsleri Tea Varraku jaoks on praegu kõige olulisem läbi mõelda ja fikseerida see, mis saab haridus- ja teadusmaastikul pärast aastat 2020. Siis väheneb tunduvalt Euroopa Liidust Eestisse tulev raha, samas on aga haridus- ning teaduspoliitika eesmärgid ikka vaja täita. Küsis Erik Samel.

Mis võtab praegu kõige suurema osa teie tööajast?

Strateegiline vaade, kuhu Eesti võiks jõuda haridus- ja teadusmaastikul aastaks 2035, on mu praegune peamine südameasi. Me oleme sellega üsna usinalt algust teinud – koostasime tegevuskava, kuidas seda teada saada. Palusime endale appi 130 eksperti, visionääri, oma valdkonna tundjat üle Eesti. Juba on toimunud esimene ideede korje ja arutelu ning nüüd käib meie majas töö edasi. Ideedest valitakse välja need, mis on suurema kõlapinnaga, ja leitakse võimalikud lahendused. Otsime, mida ütleb ühe või teise teema kohta OECD, Euroopa Liit, teiste maade kogemus ja meie enda analüüsid siin Eestis. Siis paneme lauale dokumendi, kus on kirjas, kuidas ja mis võiks olla. Ja seejärel saavad hakata eksperdid kritiseerima või teisi lahendusi pakkuma. Strateegia peab olema valmis aastal 2020. Meie töötulemused on osa suurest ühtsest üleriigilisest dokumendist. Sama tehakse praegu veel paljudes ministeeriumides.

Aasta lõpul on plaanis sel teemal korraldada suur visioonikonverents, kus tuleme välja juba konkreetsemate ideedega. Eesmärgid tahame seada 2019. aastal, mil on plaanis paika saada ka konkreetsed tegevused nende täitmiseks. Hea meel on selle üle, et oleme saanud ekspertide töörühma juhtima tugevad visionäärid ja targad professorid.

Samuti olen võtnud endale eesmärgiks käia ise koos asekantsleritega võimalikult palju koolides, haridus- ja teadusasutustes, et saada terviklik pilt sellest, mis võiks tegelikkuses toimida ja mis mitte; kus on kitsaskohad ja mida me saaksime nende likvideerimiseks ette võtta. Mul on väga hea meel, et meil on erialaliselt tugevad asekantslerid ja osakonnajuhatajad.

Teise olulise teemana saime just valmis oma strateegia. Arutasime selle loomisel palju oma väärtuste ja eesmärkide üle. Valminud on ka tegevuskava selle strateegia elluviimiseks.

Tähtis on minu jaoks ka koostöö partneritega, nii teiste ministeeriumide kui ka – mis kõige olulisem – õpetajate, õppijate, lastevanemate ja teadlaste ning õppejõududega. Teeme me seadusi ju nende hüvanguks. Kokkuvõttes näen ennast eelkõige strateegilise juhina ja protsessijuhina.

Mis on ministeeriumi vana ja uue strateegia peamised erinevused?

Eelmine strateegia oli rohkem fokuseeritud meie hariduspoliitilistele eesmärkidele. Nüüd koostasime organisatsiooni strateegia ja mõtlesime läbi, kes me oleme, miks me tööl käime, millised me peaks olema ning kuhu peaksime välja jõudma – sellest kõigest tulenevad ka meie väärtused.

Kas väärtused ka muutusid?

Ütleme nii, et põhiväärtused on samad (nt professionaalsus ja usaldusväärsus), aga kirjutasime need rohkem lahti, et me mõistaks ühtemoodi, mida need meie inimeste jaoks tähendavad.

Fookuses on inimene. See, et asume juba pikka aega kahes linnas, ei ole ministeeriumi jaoks tavaline. Meil on küll igapäevaselt võimalik koosolekuid pidada tänu tehnilistele vahenditele, aga on suur erinevus, kas vaadata teisele inimesele otse silma või teha seda ekraani kaudu. Kui me arutame olulisi teemasid, näiteks kas põhikooli lõpus peavad koolides olema riiklikud eksamid või mitte, siis koguneme ühes linnas ühise laua taha. Ekraani vahendusel on selliseid kõnelusi väga keeruline pidada, rääkimata sellest, et sellistele aruteludele on vaja ka partnereid kaasata.

Peame kokku leppima, mida me väärtustame, kes on meie partnerid, kellega me peame arvestama. Kas küsime enne nõu, kuidas teha, või saadame valmis dokumendi kommenteerimiseks – siin on väga suur vahe.

Ja mida eelistate?

Minu kindel arvamus on, et kõigepealt tuleb küsida ja kuulata: näiteks uurime sihtrühma esindajatelt, miks on üldse ühte või teist dokumenti tarvis, ja alles seejärel asume seda koostama. Kui rääkida näiteks juba mainitud põhikooli lõpueksamitest, millest on avalikkuses palju juttu olnud, siis meil on juba toimunud rohkesti ümarlaudu ning ma olen ise rääkinud väga paljude direktorite ja õpetajatega. Ka õpilastega. Nüüd valmistasime ette õigusakti, mille kohaselt põhikooli lõpus enam senisel kujul eksameid ei ole. Selle asemel on tasemetööde või testide süsteem, sest meil riigina on jätkuvalt siiski tarvis ülevaadet meie hariduse kvaliteedist. Ja nii on paljude teemadega – enne muudatuste tegemist tasub olla veendunud, et neid on üldse vaja.

Mis muudatusi veel plaanite?

Kui me räägime üldharidusest, siis on see õppekavade teema tervikuna. Iga õpilase huvidest tuleks võimalikult varakult aru saada. Minu unistus on, et igal lapsel oleks kooli minnes kaasas lasteaiaõpetaja kirjeldus sellest, mis on tema huvid, oskused, suundumused. See kirjeldus peaks olema lapsevanematega läbi arutatud.

See tähendab, et kui laps läheb selle nn isikliku kaardiga kooli, siis õpetajatel oleks jõudu ja jaksu tema arengut edasi viia ja tekiks koostöökolmnurk: lapsevanemad-õpetaja-laps.

Ja sarnast koostöömudelit – ainult teisi osalisi kaasates – võiks elukestva õppe põhimõtteid järgides ka täiskasvanueas kasutada. Kui vanemad inimesed tööturul hätta jäävad, võiks riigil (loomulikult nende enda nõusolekul) olla ülevaade nende tugevatest külgedest, et näiteks töötukassa saaks pakkuda neile sobivat tööd, mitte anda lihtsalt ülevaate saadaolevatest töökohtadest. Ma arvan, et see aitaks inimese eneseväärikusele kaasa ka siis, kui ta on pensionieas ja tahab endiselt tööturul kaasa lüüa.

Nendest põhiväärtustest ja mõtteviisist lähtuvalt näen, et me võiksime tegelikult tegeleda ka kõigi nende küsimustega, kuidas me ehitame üles õppekavad ja kuidas need toetaksid meie eesmärke. Selle kõige juures on väga palju igasuguseid faktoreid, millega tuleb arvestada. Seega teemasid on palju ja ma tahan olla nendes kindlasti aktiivselt sees ühel põhjusel: kui kantsler vastutab terve ministeeriumi eest ja asekantslerid igaüks oma valdkonna eest, siis valdkonnaülest sünergiat peabki kandma kantsler.

Mis tegevusi teaduse poole pealt võiks esile tuua?

Kõik teavad justkui teadusest kõike ja samas me ei tea sellest midagi peale selle, et sinna on raha juurde vaja. Hea meel on selle üle, et riik on teaduse rahastamisel otsustanud liikuda 1% suunas SKP-st. Praegu on teadusrahastus 0,81%.

Väga oluline teema on see, kas ja mis valdkondi ning kuidas riik toetama peab; kes neid otsuseid peab tegema. Üks meie idee on selline: teaduse rahastamise otsuseid tegev hindamisnõukogu peaks koosnema teadlastest, kelle nad ise enda hulgast valivad. Peame nüüd läbi mõtlema, kuidas seda parimal viisil korraldada. Oleme seda ideed arutanud ka rektoritega ja saime neilt heakskiidu.

Oluline on ka, et ühiskond saaks paremini aru teaduse rahastamise reaalsest kasust. See on meil suur tegemata töö, mis tuleb ette võtta.

Ees on ülikoolide vastutusvaldkondade üle otsustamine. Üks palju kõneainet pakkuv küsimus on see, kui palju on ülikoolide õppetöös dubleerimist ja kas õpetamine ja teadus peaksid käsikäes käima. Minu kindel arvamus on, et nii see peaks olema. Peame ministeeriumina vastutusvaldkondi jagades ja läbirääkimistel rektoritega vaatama, kui suur on mingi valdkonna teaduspotentsiaal selles ülikoolis, kus tahetakse teatud valdkonna õpet läbi viia. Need läbirääkimised tulevad sügisel ja ma arvan, et need kujunevad üsna pingeliseks, sest kui me tahame dubleerimist vähendada, siis tuleb siin raskeid otsuseid teha.

Kui suur osa teie tööajast kulub hariduse ja palju teadustemaatika küsimustele?

Teadusteemadega puutun ma eelkõige kokku iganädalastel koosolekutel. Loomulikult pean olema ja ka olen teemadega kursis.

Kui palju teie tööajast koosolekutele kulub?

Keskmiselt 1,5–2 päeva nädalas. Mul on väga palju ka kohtumisi, nii et kokku võtavad koosolekud ja kohtumised ligikaudu 95% minu tööajast. Aga selline ongi kantsleri elu. Sisuliste teemade tarvis olen proovinud endale planeerida reeded, kuhu olen palunud endale panna võimalikult vähe kohtumisi ja koosolekuid. Mulle väga meeldib strateegiliste teemadega tegeleda, eri võimalusi analüüsida ning proovida dokumente kirjutada nii lühidalt kui võimalik. Dokumendi pikkus võiks olla maksimaalselt kaks A4.

Ministeeriumi asukoha või asukohtade teemal on palju juttu olnud. Millised plaanid teil sellega seoses on?

Meie ministeeriumi ametlik aadress on Tartus Munga tänaval. Mina olen kõigi meie töötajate ees öelnud, et minu initsiatiivil minu kantslerioleku ajal ministeeriumi Tallinna ei tooda.

Miks?

Põhjus on tegelikult hästi lihtne. Kunagi tehti otsus viia ministeerium Tartusse ning sellega seoses vahetus väga palju inimesi. Praegu on Tartus tööl meie umbes 220-st inimesest 160. Eelmisel aastal arutasime koos asekantsleritega, kas oleks otstarbekas mingid funktsioonid tuua Tallinnasse, et inimesed veedaksid vähem aega maanteel või rongis. Pealegi on ju kõik teised ministeeriumid Tallinnas, partnerid enamikus ka. Tegime otsuse tuua rahvusvaheliste suhete osakond Tallinna, samuti osa üldhariduse osakonnast. Rohkem pole aga plaanis neid Tallinna tuua. Kui meile tulevad nüüd tööle uued inimesed, siis ütleme neile, et „ükskõik, kas sa elad Tartus või Tallinnas, peaasi et sa oled proff“. Kui ametikoht võimaldab töötamist kaugtöö korras, siis võib ju elukoht mujal olla.

Ilmselt tekitas selle ühe osakonna toomine Tallinna päris palju emotsioone.

Jah, tekitas. Ma kommenteeriks seda veidi. Mul on elus vedanud sellega, et olen kaks asutust (Mainori Majanduskool ja Audentes) ise nullist üles ehitanud. Kolmas oli tegelikult veel: TTÜ Mektory. Kui täitsa üksi nullist alustada, siis sa ehitad selle organisatsiooni üles ja valid sinna samade väärtustega inimesed ise. Nendes asutustes toimis juhtimise mudel, kus me tegutsesime kõik koos ja mõistsime üksteist poolelt sõnalt. Teistsugune kogemus oli juhtida EASi, kus oli vaja liita viis organisatsiooni üheks tervikuks. Need tulid kaasa sellisena, nagu nad olid, ning sellise organisatsiooni juhtimine oli väga hea õppetund – kõik inimesed ei mõtle ühtemoodi, kõigil pole sama energia ja kõigil pole ka samad tööharjumused ja ühesugune motivatsioon. Rahandusministeeriumi sattusin väga huvitaval ajal, sest varsti algas majanduslangus. Seega jälle muutusi vajav organisatsioon. Rahandusministeeriumis oli väga tark, pragmaatiline, töökas ja tulemustele orienteeritud meeskond, kes sobis väga hästi kokku.

Siia tulles avanes täiesti uus maailm, täiesti uus kogemus, ka töökultuuriliselt. Juba see, et töö käib kahes linnas, teeb olukorra hoopis teiseks. Täiesti heatahtlikult väljendudes: Tartus liigub mõnikord aeg aeglasemalt. Ministeeriumi uut strateegiat hakkasime osaliselt ka seetõttu tegema, et me õpiks inimestena üksteist paremini tundma: millised on kellegi hoiakud, tööharjumused jms. Ma ei ütle, et minu omad on õiged – mitte mingil moel –, aga vastastikku tuleb kollektiivis uue juhiga ja ka töötajatega harjuda.

Juhtimine sõltub väga palju sellest, milline on kollektiiv ning juhtkond. Ja kas juhid suudavad meelestada kollektiivi endaga samale lainele, lähevad neile poolele teele vastu või võtavad täiesti üle nende hoiakud ja tööharjumused. Osakond, mis Tartust Tallinna toodi ja kus oli rahulolematust, polnud minu otsealluvuses. Kuna see otsus (nagu ka kõik teised meie otsused) oli juhtkonna kollektiivne otsus (kuni me pole ühel meelel, otsust ei tule), siis eeldasin, et info edastatakse ka oma töötajatele. Tuli aga välja, et järgmise astme juht infot edasi ei andnud. Tulemuseks oligi see, et minu käest küsiti: „Kantsler, mis sa teed – tood ootamatult osakonna Tallinna?“ Eks ma siis koos kolleegidega lahendasin olukorra nii hästi, kui oskasin.

Mis siis valesti läks?

Kogenud juhina ülehindasin enda ja oma meeskonna teiste juhtide julgust vastuvõetud otsuseid kommunikeerida ja ellu viia. See oli minu viga ja valus õppetund, aga samas väga kasulik.

Mis on uues töökohas hästi läinud?

Ministeeriumis on strateegia koostamise tõttu ja tänu sellele, et vaatame nüüd teemasid valdkondade üleselt, hakatud nägema haridus- ja teadusmaastiku suundumusi senisest paremini. Mõtleme kaugemale ette ja seome lahenduste otsimist rohkem sihtgruppidega, kelle jaoks me seadusi loome või muudame. Üha enam oleme hakanud otsima valdkondade vahelist sünergiat. Töö on huvitav ja oluline.

Ka organisatsioonisiseselt viisime läbi mitu olulist muudatust. Liitsime osakondi, vähendasime juhtide arvu, asekantslerite vahel on vastutusvaldkonnad võrdsemalt jaotatud. Muudatuste kokkuvõttes töötab ministeeriumis ka vähem inimesi, riigiaparaat ei pea pidevalt kasvama. Nende inimeste üle, kes meil täna on, olen ma õnnelik. Ma julgen öelda, et meil väga tubli meeskond.

Kas muudatuste etapp ministeeriumis on nüüdseks läbi või veel kestab?

Minu jaoks on see struktuuri mõttes läbi, aga sisu mõttes kindlasti mitte – iga organisatsioon peab pidevalt arenema.

Kas alateadlikult või kogemusele toetudes on muudatuste tegemine üldjoontes läinud täpselt nii, nagu ma mõtlesin, et võiks minna. Kahe osakonna nn Tartu-Tallinna teema kerkimine oli küll suur üllatus, kurvaks tegi see, et leidus inimesi, kes eelistasid otsesuhtlusele anonüümselt meedia poole pöörduda.

Ministeeriumis on tööl mitu inimest, kes on ka varem teiega koos töötanud. Kas tulite siia kohe koos nendega või tulid nad hiljem järele?

Tulin siia üksinda ja söandan öelda, et tegin seda avatud hinge ja südamega. Enamik mu endisi kolleege, kes on siia pärast mind tööle tulnud, kandideeris avalikul konkursil ja mul on väga hea meel, et nad ministeeriumis oma oskusi rakendavad.

Milliseid juhtimispõhimõtteid olete enda juhitavates organisatsioonides rakendanud?

Tee tööd südamega, isegi siis, kui see on väga raske ja sinust ei saada kohe aru. Ainult siis usud ise sellesse ja lähed õiges suunas. Tööl ei käida sellepärast, et tööl käia, vaid sellepärast, et midagi saavutada ja ära teha.

Ole aus. Ma pole kunagi elus valetanud ja ei kavatse seda teha ka. Kui mõnikord ei taha midagi otse öelda, siis pigem jäta ütlemata, aga ära kunagi valeta.

Austa inimesi ja ära räägi kedagi taga. Julge alati otsekoheselt öelda, kui sulle midagi ei meeldi. Kui eksid, siis tunnista seda ja vabanda.

Kriitikat tuleb osata taluda.

Pea kindlasti tähtaegadest kinni. Või kui näed, et hilined, siis anna sellest teada. Hindan väga seda, kui inimesed üksteise ajast lugu peavad.

Samuti hindan väga professionaalsust ja arvan, et inimesed peaksid julgema öelda, kui nad midagi ei oska, sest siis on alati võimalik juurde õppida. Mida tugevamad on inimesed, seda tugevam on organisatsioon tervikuna. Ma ei karda kunagi endast targemaid kaastöötajaid, vastupidi – pean nendest väga lugu.

Öeldakse, et kaks kõva kivi ei jahvata head jahu.

Mul ei ole probleemi, kui vastas on tugev isiksus – see istub mulle väga hästi. Mulle meeldib vaielda ja mulle meeldib, kui vastu räägitakse. Pugemine aga ei meeldi mulle üldse. Ma ei taha teha üksinda otsuseid. Tahan, et otsused on meeskondlikud ja sellel on väga pragmaatiline põhjus – siis on vastutus ja tunne, et mina ka otsustasin.

Üks mu nõrkus on siiski see, et ma usaldan liiga palju inimesi ja annan eksimuste puhul liiga palju uusi võimalusi.

Kas teie praegune juhtimisstiil erineb aastatetagusest?

Kindlasti olin ma alguses palju iseteadvam ja veendunud, et ma teen kõike alati õigesti. Ma kindlasti tahaks tunnustada inimesi rohkem, kui ma seda praegu teen. Olen siiski aastatega õppinud seda üha paremini tegema. Ilmselge on aga see, et igaüks meist tahab, et teda kiidetakse.

Kas hobide jaoks ka aega jääb?

Reisime perega päris palju, peamiselt oleme käinud Aasias. Varem tegelesin palju rulluisutamise ja hobiaiandusega, aga praeguse töö kõrvalt jääb selleks väga vähe aega. Olen suur tugitoolisportlane. Mulle meeldib süüa teha – see on ühtlasi suurepärane akude laadimise viis. Märkimisväärse aja pühendan ka noorimale pojale ja Jack Russelli terjerile. Kuigi mu lemmikloomal on teatav kokkupuude koolitusega täiesti olemas, oskab ta õpitut ülemeelikute vallatuste või selektiivset sõnakuulamismeetodit tarvitades kenasti varjata. Mu koera rõõmsameelsust suurendab veelgi see, kui tal on võimalik kodust koos perenaisega välja saada ja mõnikord – tõsi, seda juhtub üsna harva – suisa ka ministeeriumisse kaasa tulla. Loomulikult kehtivad seal teised reeglid ja kõike seda, mis kodus, ta seal teha ei saa. Kindel on see, et „Tööle kaasa“ projekt on koerale väga huvitav, näiteks tuleb neljajalgsel kaaslasel oma tähelepanu jagada ümbruskonna läbiuurimise, toredate töötajatega suhtlemise ning perenaise jälgimise vahel.

Kui aga tõsisemalt rääkida, siis pärast haridus- ja teadusministeeriumisse tulekut olen tahes-tahtmata hakanud teise pilguga jälgima ka oma lapse kooliteed. Kevadel elasin kaasa poja põhikooli lõpetamisele ja jälgisin südamevärinaga seda, kuidas lähevad gümnaasiumisse astumise katsed. Tegu ju esimese olulise verstapostiga pärast esimesse klassi astumist. Pean aga tunnistama, et ametist tulenevalt jooksis paralleelselt isiklike emotsioonidega jonnaka järjepidevusega mu peas ka haridusametniku mõttemuster. Kas sellisel kujul on ikka lõpueksameid vaja? Miks neid sisseastumiskatseid just sel viisil korraldatakse? Miks tagasiside andmine katsete tulemuste kohta nii palju aega võtab ja miks teavitus tulemuste saabumise kohta on nii lünklik? Mida võiks paremini teha?

Ma pole kindlasti seda tüüpi inimene, kes suudaks koju jõudes töömõtetest täielikult loobuda. Nii nagu olen 24 tundi ööpäevas ema, olen 24 tundi ööpäevas ka organisatsiooni juht ja haridusametnik. See on mu loomus ja teisiti ma ei saa.

Haridus- ja teadusministeerium

192 töötajat, 19 osakonda.

Asub Tartus ja Tallinnas. Valitsemisalasse kuuluvad valitsusasutused keeleinspektsioon ja rahvusarhiiv, Eesti noorsootöö keskus, 14 riigigümnaasiumi, 18 hariduslike erivajadustega õpilaste kooli, 26 kutseõppeasutust, 3 rakenduskõrgkooli ning eesti keele instituut ja kirjandusmuuseum.

Kogu valitsemisalas on kokku ligikaudu 4500 töötajat.

CV

Tea Varrak

2017 – haridus- ja teadusministeeriumi kantsler

2011–2017 Tallinna Tehnikaülikooli rektoraadi liige ja prorektor

2006–2011 rahandusministeeriumi kantsler

2005–2006 rahandusministeeriumi abiminister

2002–2005 EASi juhatuse esimees

1997–2002 ASi Audentes juhatuse esimees

1995–1997 Fontese Koolituse ASi juhatuse esimees

1992–1995 ASi Mainor direktor

Haridus

1998 Tartu Ülikool, ärijuhtimise magister

1992 Tallinna Tehnikaülikool, majandusanalüüsi ja raamatupidamise eriala, ökonomist

Ühiskondlik tunnustus

2016 Soome Vabariigi Valge Roosi Rüütelkonna I järgu Rist

2015 Tallinna Tehnikaülikooli teenete medal

2011 Valgetähe III klassi teenetemärk

2011 Eesti aasta naise tiitel