Töö ei kao kuhugi ja aeg liigub kiiresti!

„Johhaidii! Mis päev täna on, kolmapäev? Kohe on nädal läbi. Ja nii palju on veel teha. Täna lõpetan varem, kindlasti… Oh, jälle läks kauem.“ Eks ole tuttav sisemonoloog? Kuhu siis kaob aeg? Miks teemasid-küsimusi kiiremini peale voolab, kui suudad ära juhtida või lahendada? Ehkki põhjamineku tunnet ei ole, sooviks ju sagedamini nautida rahulolu mingi asja lõpetusest.

Miks tööd on rohkem kui aega? Digivahendid võimaldavad infot väga kiiresti liigutada. Kliki kaugusel on võimalus igast ilma- ja vaatenurgast küsida, jagada, probleemi tõstatada, arvata, ettepanekut teha, ootusi väljendada, ülesandeid seada. Kuid vastused kliki kergusega paraku ei sünni, sest me elame suhete maailmas. Lahendused ja head tulemused sünnivad inimeste ühistööna, kaasates ja läbi rääkides, hinnates ja kaaludes asju eri vaatepunktidest.

Kuidas hoida tasakaalu kiiruse ja läbimõelduse vahel? Kuidas toetada meeskonda ja arendada tunnetust? Just seda tunnetust, et millisele infole võib jätta reageerimata, millisele võib reageerida lihtsustatult ning millise puhul muudab kiirustamine töökoormuse hoopis suuremaks. Kiirustades pakutud lahendus või rutakalt muude tegevuste vahel vastatud küsimus võib nimelt vallandada kaskaadi, mis suurendab töö hulka või ajakulu, selle asemel et seda vähendada. Meid on õpetatud seadma prioriteete, eristama olulist ebaolulisest – see on mõistliku ajakasutuse seisukohalt vajalik ning ainuõige, et aeg kuluks sellele, mis väärtust loob. Lihtne. Kuid suhete maailmas tajub iga inimene just oma küsimust või mõtet kõige olulisemana ja väärtuslikumana. Asjana, mis vajab siin, nüüd ja praegu tegutsemist-lahendamist-korraldamist.

Miks aega on vähem kui tööd? Inimestega suhtlemine on ajamahukas. Suhete loomine, hoidmine, taastamine, lappimine ja silumine, mõtestamine… See kõik võtab aega, kuid ei anna igal ajahetkel käega katsutavat tulemust. Suhete kaudu loome õhkkonda, koostegemist toetavat kliimat, organisatsioonikultuuri, kus inimesi kuulatakse ja neil on võimalik kaasa rääkida. Loome partnerlussuhteid, mis toetavad eesmärkide saavutamist.

Aega, mis kulub konteksti ja õhkkonna loomisele, ei tohi kuidagi alahinnata, see on selge. Samas on seda kulunud aega kohati raske väärtuseks teisendada – väärtust loov suhtlus versus lõppematu lobisemine või arutamine. Ikka kummitab kuklas küsimus, kas see kõik on ikka päriselt vajalik eesmärkide saavutamiseks või missiooni täitmiseks. Võin oma kogemusele, teadmisele ja tunnetusele tuginedes julgelt kinnitada, et ühest vastust ei ole. Valusalt võib kätte maksta nii suhtele kulutatud aeg kui ka sellele kulutamata jäetud aeg.

Kas kogu tööd on võimalik ära teha? Omamoodi irooniliselt sobib siia üks kuutagune seik, kui hea kolleeg sõbralikult nõupidamisel nöökis: „Merike oli eile hilisõhtul siin, tahtis kogu töö ära teha…“ Toredate kolleegide naeru jätkus lausa mõneks minutiks – naer aitab alati. Ja ma mõistsin selgemalt kui kunagi varem, et kui oled harjunud vastutust võtma, siis töö ei kao kuhugi ja aeg liigub kiiresti. Seetõttu on meil ikka tarvilik endale meelde tuletada, et rõõmu ja pühendumisega tehtud töö tasakaaluks tuleb südamerahuga jätta või võtta aega ka kõigeks muuks.