Tööandja ei anna oma inimestele tööarvutit või -telefoni lihtsalt heast südamest

Tööandja ei paku töötajale ettevõtte töövahendeid enamasti suuremeelsusest või seetõttu, et neil endal arvutit pole. Selle sammu taga on märksa ratsionaalsem mõttekäik. Ühelt poolt tõmmatakse sellega piir töö- ja puhkeaja vahele, teisalt on argumentideks turvalisus, privaatsus ja hallatavus.

Kõige olulisem on just turvalisus. Küberruum muutub iga päevaga ohtlikumaks ja kurjategijad leiavad järjest uusi viise, kuidas teha kahju nii eraisikutele kui ka ettevõtetele. Kui eraisiku puhul piirdub kahju ühe inimese pangakonto summaga, siis ettevõttes võib pahavara, mille keegi on majja lasknud, maksma minna miljoneid ja viia isegi selleni, et tegevus tuleb lõpetada.  

Ettevõte peaks kindlustama, et kõik töötajad talitaks vähemalt tööajal turvalisuse piirides, mis vastab äri riskihinnangule ja paika pandud tavadele. Kõige efektiivsem on seda teha ettevõtte töövahenditega, mille puhul tööandjal on võimalik seada oma reeglid. Näiteks piirata seda, milliseid programme saab alla laadida ja mis lehti külastada või paigaldada arvutisse ise viirusetõrjeprogrammid ja teised kaitselahendused.

Teoorias saaks seda kõike muidugi teha ka töötaja arvutiga, aga miks peaks keegi sellega nõus olema. Piirangud tööaja lõppedes ju ära ei kao. Pigem ongi nii, et kui tööasjadeks kasutatakse isiklikku seadet, siis talitatakse sellega täpselt sel moel, nagu ise tahetakse. Digiteadlikum inimene võib seejuures olla ka igati turvateadlik, ent samas on arvata, et paljudel isiklikel arvutitel pole peal parooligi.

Andmete turvalisus

Lisaks tarkvaralisele poolele on oluline teema ka andmete turvalisus ja omandiahel. Mis saab näiteks juhul, kui keegi on täiesti töistel põhjustel oma isiklikku arvutisse alla laadinud mingeid tundlikke andmeid sisaldava Exceli ja läheb siis ühel hetkel töölt ära? Kuidas teha nii, et need andmed temaga kaasa ei liigu?

Lisaks küberjuhtumitega toimetulek…. Kui arvuti on nakatunud pahavaraga, siis on võib-olla vaja lähtestada tehaseseaded. Kui tegu on ettevõtte arvutiga, saab tööandja seda kiirelt ja hõlpsalt korraldada. Kui aga isikliku seadmega, võivad lähtestamisega kaduma minna ka inimese isiklikud pildid ja dokumendid.

Kõik see ei tähenda, et tööarvutis ei tohi midagi isiklikku teha. Muidugi tohib. Aga sellega käib kaasas arusaam, et kellelgi teisel – tööandjal – on lõplik kontroll selle üle, mis seadmega tehakse. Kui töötaja on nõus sellega arvestama, siis otseselt kätt ette panna ei saa. See sarnaneb veidi olukorraga, kus keegi kasutab töömeili selleks, et teha mõnda keskkonda isiklik kasutajakonto – otseselt ei ole suurt hullu midagi, aga kui ta töölt ära läheb, jääb ta sellest ligipääsust ilma.

Nutitelefonidega on sama lugu. Kui tööandja varustab töötaja telefoniga, saab ta tagada, et sinna jõuavad vaid rakendused, mille ta on ise heaks kiitnud. Nii et kui tööandja huvi on näiteks keelata töötajatel TikToki kasutamine, siis saab seda teha üksnes ettevõtte seadmetes. Pole mõistlik ega ka kuidagi juriidiliselt võimalik öelda töötajale, et ma ei anna sulle töövahendit, küll aga dikteerin, mida sa oma isikliku seadmega teha tohid.

Enamikus suuremates firmades on neist põhimõtetest aru saadud, kuid paljud väiksemad on tänaseni suuresti isiklike seadmete peal. Pole liiast öelda, et see on tegelikult reaalne risk – üle päeva võib maailma meediast lugeda mõnest andmelekkest või muust ebameeldivast olukorrast, mille lähtepunktiks oli isikliku seadme või ühe-teise konto kasutamine tööasjadeks. Töövahendid on küll kulu, aga küberrünnakust taastumine on kümneid kordi kallim.