Töötajate vaimse tervise hoidmine on üha enam juhtide asi

Alles rõhus Eestit ja kogu maailma koroonapandeemia, nüüd pistame juba rinda uute kriisidega: sõda, energiakriis, hinnatõusust tingitud augud rahakotis, ebakindlus… Kõik see on juba jätnud sügava jälje meie vaimsele tervisele ja näib, et see trend püsib.

Julgen arvata, et inimese vaimne tervis ei ole ammu enam ainult tervishoiusüsteemi või arsti-patsiendi vaheline mure, vaid see mõjutab tema töövõimet, organisatsioonide toimimist ning majanduse tervist laiemalt. Lähiaastate võtmeküsimus on see, kuidas suudame säilitada enda, oma lähedaste, kolleegide ja töötajate tervise ja töötahte.

Uuringud on kõnekad, näidates, et oleme tänaseks jõudnud seisu, kus iga neljas eurooplane kogeb elu jooksul vaimse tervise probleeme. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni hinnangul oli depressioon juba enne koroonakriisi muutunud tähtsuselt teiseks töövõimetuse põhjuseks. Vaimse tervise probleemid on ka Eestis laialt levinud. Igal viiendal siinsel inimesel on ärevushäire risk ning enam kui veerandil (28%) depressiooni risk, nagu selgub suve keskel sotsiaalministeeriumi tellimusel tehtud rahvastiku vaimse tervise uuringust.

Eesti Tervise Arengu Instituut on asunud ettevõtjaid ja organisatsioone oma nõu ja teadmistega toetama. Alustatud on vaimse tervise uuringutega ning tänuväärselt on kokku pandud ka käsiraamat nõuannetega, kuidas juhid saavad hoida ja toetada vaimselt tervet töökeskkonda. Sedalaadi materjali on määratult palju, kuid soovitan juhtidel aja kokkuhoiu huvides alustada sellest.

Seejärel oleks mõistlik üle vaadata tähtsamad juhtimisinstrumendid: personalipoliitika ning töökeskkonna tingimused, töötajate rahulolu ja motivatsiooni toetavad tegevused. Töötajate vaimse tervise hoidmine peab saama prioriteediks. Vajalikud ressursid tuleb kirjutada ka eelarveridadele ning vastavad põhimõtted on vaja muuta osaks väärtushoiakutest ja töökultuurist. Teadlased on ühel meelel, et kui läbipõlemine, liigne stress ja muud vaimse tervise riskid on maandatud, siis on töötaja rahulolu kõrgem ja töösooritus parem.

Seega arvamus, et alluva vaimne tervis on tema isiklik asi, mis tööandjat ei puuduta, on poolik tõde. Me saame ja peame juhina märkama probleeme ka siis, kui kõik riskid on maandatud. Märgata on võimalik regulaarsete vestluste ja ühisürituste-koolituste kaudu, mõistagi nõnda, et oma nina otseselt või liigselt teiste isiklikesse asjadesse ei pista.

Kolmas samm on töötajate toetamine probleemide korral. Eestiski on juba mitu näidet, kus ettevõtted on palganud psühholoogi või pakkunud töötajatele võimalust ettevõtte kulul tema teenust kasutada. Samuti on võimalik hankida-kuulata-uurida materjale veebist (videoloengud jms). Aga ka siin peab juht vajadusel inimesi suunama-juhendama.

Tehnoloogia toetab õnneks vaimse tervise probleemidele lahenduse leidmist. Tervise hoidmine ei tähenda ainult psühholoogi teenust või nüüdisaegset töökeskkonda, vaid iga töötaja (ja miks mitte juhi eeskujul) saab ise palju ära teha. Olgu vahendiks siis eestlaste loodud vaimse heaolu rakenduste kasutamine une, liikumise ja tervise jälgimiseks või ka maailmas populaarsust võitnud tervisesõrmuste soetamine.

Usun, et näeme juba lähiajal Eestiski juhtide parema käena üha uusi tehnoloogilisi lahendusi. Globaalselt nähakse suurt potentsiaali sotsiaalmeedial, mille postituste keelemustrid ja visuaal on võimelised prognoosima vaimse tervise riske. Nii et tulevikus suudab AI juba palju täpsemalt riske tuvastada, et olla abiks probleemide ennetamisel.

Maailma Terviseorganisatsioon määratleb hea vaimse tervisena seisundit, mil inimene tunnetab oma võimekust, suudab tulla toime igapäevase stressiga, töötada tulemuslikult ja viljakalt ning tahab ja suudab olla kasulik kogukonnale ja ühiskonnale. Peaksime juhina püüdlema just selliselt kirjeldatud olukorra poole.