Uue aja ajajuhtimine ehk sekeldamine pole enam moes

Aega pole meil tegelikult võimalik juhtida. Küll aga ennast ajas. See tähendab enda jaoks oluliste rollide ja tegevuste määratlemist, nende ajalist planeerimist ja aja oskuslikku kasutamist. Aja tajumine on inimestel aga väga erinev, samuti võimekus oma eluajaga tulemuslikult ja samas mõnusalt toimetada. Kirjutab koolitus- ja arendusfirma SELF II loovjuht Karin Hango.

Enese juhtimine ajas on muutunud üha olulisemaks ja samas keerulisemaks

Esmalt näib aeg olevat kiirenenud ja tihenenud. Inimestel on üha rohkem tegevusi, üksteiselt eeldatakse üha kiiremat reageerimist ning panustamist, järjest enam tuleb ette ootamatuid katkestusi-segajaid.

Õnneks on inimaju paralleelne töötleja ja tänapäeva inimesel on mõistlik õppida oma alateadvust tööle panema.

Õnneks on inimaju paralleelne töötleja ja tänapäeva inimesel on mõistlik õppida oma alateadvust tööle panema. Selgele ja inspireerivalt püstitatud probleemile leiame sageli lahenduse pärast magamist, jalutuskäiku või muu teemaga tegelemist. Julgen uuringutele toetudes tõepoolest arvata, et alati pole mõistlik ühe asjaga korraga lõpuni pingutada, rööptegutsemine ei pruugigi olla halb. Küll on kehv tööde hakkimine – see, kui eelmist tegevust läbi mõtlemata ja selgelt pausile panemata tegeldakse vahepeal korduvalt millegi muuga, suutmata või vaevumata süvenema. Ja muidugi võib ärev või jäik inimene mitme paralleelse rolli või projekti korraldamisega hätta jääda – ajajuhtimise võimekus ja tunnete ning stressi juhtimise oskus käivad tänapäeval selgelt käsikäes.

Tänapäeval pole töö- ja vaba aeg sageli selgelt piiritletud, nädalal pole enam kindlat rütmi ning kannatanud on ühised pühitsemise ja tähistamise tavad. Sestap tuleb meil kõigil seoses ajakasutusega üha rohkem otsuseid langetada. Hätta jäävad need, kelle jaoks on isiklikud prioriteedid segased ja kes keskenduvad teistele meele järele olemisele. Enda jaoks oluliste väärtuste, tegevuste ja rollide selgeks tegemine on muutunud aina olulisemaks. Kiiresti pole enamasti võimalik aru saada, milline valik oleks minu jaoks kõige mõistlikum ja mõnusam. Aega tasuks rütmistada loovalt ja endale sobivalt ehk arvestades, mida ma millal tahaksin teha, millised on vältimatud kohustused ja ajapiirangud; millal teised kättesaadavad jne.

Hätta jäävad need, kelle jaoks on isiklikud prioriteedid segased ja kes keskenduvad teistele meele järele olemisele.

Enese juhtimine ajas – üheksa trendi ja ühtlasi nõuannet

• Nagu juba öeldud, on oma aja juhtimine üha rohkem seotud tunnete ja stressi juhtimisega. Oluline on otsus ja oskus lõpetada enese närvi ajamine ning saavutada seisund, kus aega tundub olevat. Isegi niivõrd, et on võimalik süveneda ja on mõtet midagi kestvamat ette võtta.
• Ajajuhtimise õpetuste ja koolituste rõhk on liikunud planeerimiselt enese avastamisele ja sealt edasi sellele, et õppida kasutama alateadvuse jõudu. Enam ei looda üha uusi ja kõigile mõeldud ajaplaneerimise vahendeid. Pigem ergutatakse inimesi uurima oma tugevaid külgi ja tegelikke väärtusi, leidma olulisi rolle elus, kujutlema soovitavat tulevikku. Ning sellest lähtudes planeerima ja korraldama oma aega. Selleks et ma saaksin teha enda jaoks olulisi asju, tuleb teiste asjadega seoses langetada (ja vajadusel läbi rääkida) selge otsus, et praegu ma sellega ei tegele. Ja vahel ka otsustada, et mingitest suhetest tasub lahti lasta.

• Üha kindlamalt rõhutatakse, et olulised asjad ei saa tehtud, kui neile regulaarselt ja piisavalt aega ei planeerita. Olulisega ei saa kiirustades tegelda. Mõned moodsamad ajajuhtimise soovitused (nt Pomodoro) õpetavad siiski ka piiratud ajaressursiga ja ärevavõitu olekus tähtsate asjadega toimetamist, ikka suuri asju tükeldades ja vahepeal puhates.
• Rahulolu väärtustamine efektiivsuse kõrval on kindlasti üks uuema aja trende. Iseseisvumisaja algul õppisime innukalt aega väärtustama ja tööaega rahas mõõtma. Sel sajandil oleme hakanud rohkem hindama kvaliteetaega, märkama meeldivalt veedetud aega. Kiirustamist ja elu täitmist sekeldamisega ei peeta enam heaks tooniks, hüüdlauseks on saanud busy is new stupid (sekeldamine on uue aja lollus). Suure sammu selles n-ö ebaläänelikus suunas on aidanud teha Carl Honore, kelle raamat „Kiirusta aeglaselt” ilmus ka eesti keeli ja kes käis mitmel korral oma mõtteid siinmailgi levitamas. Samaaegselt jõudsid sarnaste ideedeni mitmed kohalikud ärimehed ja ka noored aktiivsed inimesed – kiirustamine pole väärtus iseenesest.
• Levima hakkas aeglase aja propageerimine. Teadusuuringud näitasid, et mitmeid asju on mõistlik teha pigem aeglaselt ja kindlasti sobival ajal. Näiteks ei sobi kiirustamine inimeste arendamisse ja uuendamisse, seda kinnitavad ka uuemad neuroteaduse uuringud. Eesti kultuuriinimesedki on oma kogemuste põhjal rääkinud kulgemise tähtsusest – Tõnu Õnnepalu on kõnelnud igavuse ühendavast ja edasiviivast jõust, Fred Jüssi propageerib molutamist…
• Olulise panuse on ajajuhtimise käsitlemisse lisanud teadveloleku uuringud ja meetodid. Järjest tähtsamaks peetakse seda, et me ei toimetaks nn automaatpiloodil, vaid teadvustaksime, milline on olukord ja kuidas meil parasjagu käimasolev tegevus edeneb. Oluline on, et oleksime võimelised keskenduma ja samas endaga toimuvat jälgima. Mitmed teadveloleku (mindfulness) võtted on üle kantud ajajuhtimisse, näiteks hingetõmbepaus ehk eneseteadlikkusele keskendumine, vaevavate küsimuste viskamine alateadvusesse jne. Alguspunktiks neile on orav-rattas-toimetamise teadvustamine ja katkestamine.
• Praegustel ärevatel aegadel on ajajuhtimise soovituste esiviisikusse kindlalt kinnistunud ka piiride panemine, regulaarne infoväljast välja lülitumine isegi juhul, kui leviv info tundub väga huvitav või lausa hädavajalik. Selleks et tulemuslikult toimetada ja aega väärtuslikult kasutada, on vaja teadlikult valida allikaid ja võrgustuda enda jaoks oluliste inimestega, mitte püüda pidevalt kõike jälgida.
• Ajakasutuse efektiivsuse ja nauditavuse oluliseks allikaks on tänapäeval ka sotsiaalsed oskused. Meie tegemised on järjest enam seotud teiste omadega. Sageli kaotavad inimesed aega ja muutuvad rahulolematuteks seetõttu, et nad ei oska ootusi juhtida, kehtivaid kokkuleppeid sõlmida, suhteid kahjustamata ära öelda või läbirääkimiste abil kõigile sobivate lahendusteni jõuda. Ka kogenud ja edukatel inimestel tasub noorte kombel mõelda, kas kõike tasub teha just nii, nagu varem tehtud; kas kõike on üldse mõtet teha.
• Üheks nüüdisaegse ajajuhtimise võtmesõnaks on ilmselt igahetkelisus (Mare Porgi termin), mis ühendab endas võimekust olla kohal ja keskendunud, kogeda enda ümber ja enda sees toimuvat võimalikult täiuslikult ning olla valmis sellele kohaselt reageerima.

Aeg on teistsugune kui varem, lisaks oludele on muutunud inimesed. Mõtlemine sellele, milline võiks olla minu jaoks väärikas elu praegu, on hästi veedetud aeg. Soovitan avastada enda jaoks olulise ja lähtuda sellest, õppides kasutama ka aju varjatud jõude, alateadvust.

—————–

Ebaefektiivse ajakasutuse ilminguid

• Sihitu sekeldamine – pidevalt hõivatud olek, mille selgeimaks tunnuseks on suure hulga tarbetute tegevuste või liigutuste tegemine. Seda põhjustavad näiteks:
  • läbimõtlematu tegutsemine,
  • alustatu sage katkestamine,
  • tegevuste hakkimisest tekkiv närvilisus,
  • rahulolematus iseendaga, ebakindlus.

• Automaatpiloodil tegutsemine või hajevil olek, vähene teadvelolek.

• Viivitamine ja venitamine.

• Kiirustav tegutsemine, sageli pärast edasilükkamist.

• Segadus, olukorra või ülesande ebatäpne määratlemine.

• Muretsemine ja kõhklemine, korduv mõtlemine probleemidele või muredele midagi otsustamata.

• Ebapiisav säilenõtkus (resilience), tagasilöökidesse ja probleemidesse kinni jäämine.

• Tühja-tähjaga või teiste soovide täitmisega tegelemine.

• Unelemine, nt ostlemisest unistamine veebis.

• Perfektsionism, täiuslikkuse taotlus ja kartus eksida.

• Enesepingestamine, ülemäärase stressi korral kannatavad muutlike oludega kohanemise oskus, võime improviseerida ja spontaansus.