Vetikate abil õhk puhtaks ja kõht täis

Ökoinnovatsiooni eestkõneleja ja ettevõtja Liina Joller-Vahter (43) puhastab vetikate abil korstnagaase ja pakub neid seejärel supertoiduks. „Kui keegi ütleb, et midagi pole võimalik, tekib mul eriti suur tahtmine see ära teha,“ räägib ökoinnovatsiooni eestvedaja. Ei, ta ei ole n-ö tumeroheline, kes keskkonna kaitsmise nimel hulluks läheb, küll aga vihastab, kui keskkonna hoidmine tehakse ebaratsionaalselt raskeks.

„See juhtub näiteks siis, kui olen kodus pakendid muust prügist eraldi sorteerinud, kuid prügi välja viies on pakendikonteiner täis ja pean need ikkagi olmeprügiga segamini viskama,“ räägib Tartu Ülikooli majandusteaduskonna doktorantuuris innovatsioonide levikut ja nende suunamist uuriv Joller-Vahter.

Veel teeb teda murelikuks, et arvestades saastet inimese kohta, on Eesti Luksemburgi järel kõige suurema CO₂-jalajäljega riik Euroopas.

Maailmaparandaja hingega Joller-Vahter on kahe lapse (täiskasvanud tütar ja pisipoeg) ema, kes käib võimalusel jalgsi ning sõidab juba aastaid elektriautoga. Samas valutab ta südant, kuna on pikaleveninud doktoriõpingute tõttu väga palju paberit kulutanud. „Ära seda kirjuta, aga kõik need välja prinditud mustandid, mis on teistelt teinekord hävitavaid hinnanguid saanud… Ma isegi ei tea, mitme puu käest ma pärast kraadi kättesaamist vabandust pean paluma või mitu puud asemele istutama,“ heidab ta endale naljatamisi ette.

Samas on loodusel Joller-Vahteri peagi valmivast doktoritööst ja ettevõtmistest väga palju võita. Ta uurib innovatsioone ja uusi ärimudeleid, millel on potentsiaali vähendada inimtegevuse ebasoodsat mõju looduskeskkonnale. Ka ta ise on ühe sellise ökoinnovaatilise algatuse, ettevõtte Power Algae taga. Nüüd ootab ta selle tehnoloogia tööstuslikku rakendamist, et tõestada: korstnatest väljapaisatavat süsihappegaasi, täpsemalt süsinikdioksiidi, on võimalik vähemalt poole võrra kahandada ja selle käigus veel lisaks ka teistele valdkondadele kasulikku sisendit toota.

Selleks annab lootust juba viimased viis aastat kestnud biotehnoloogia arendustöö Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli koostööpartneritega. Tegu on fotobioreaktoritega, mille sees kasvatatakse mikrovetikaid, mis fotosünteesi käigus seovad põlemisel tekkinud süsihappegaasi.

„Meie katsed on näidanud, et reaktoris toimuval fotosünteesil kasutavad vetikad ära rohkem kui poole sinna juhitud süsihappegaasist,“ sõnas Eesti Maaülikooli biomajandustehnoloogiate professor Timo Kikas. Ta lisas, et mikrovetikad seovad süsihappegaasi kümme korda paremini kui maismaataimed.

Konks on selles, et samal ajal, kui vetikad seovad fotosünteesi käigus süsihappegaasi, kasutavad nad seda ka kasvamiseks. Õigem oleks muidugi öelda, et nad kasutavad seda paljunemiseks, sest nende üherakuliste mikrovetikate bioloogiline mass kasvab rakkude jagunemise, st pooldumise teel.

„Sellised vetikate fotosünteesil põhinevad bioloogilised süsihappegaasi filtrid aitavad tööstusel vähendada oluliselt õhku lastavaid heitgaasi koguseid. Protsessi käigus tekkinud vetikate biomassi kasutamine kala- ja loomasöödas või inimeste supertoiduks muudab selle keskkonnasõbraliku tehnoloogia ka majanduslikult mõistlikuks,“ selgitas Joller-Vahter, keda võlubki eelkõige tööstuslik sümbioos, mida kirjeldatud ALGACAP tehnoloogia pakub.

Sellise tööstussümbioosi kasutuselevõtu suurimateks takistusteks võivad teadlasest ettevõtja hinnangul kujuneda inimeste dogmad. Kindlasti on neid, kes mõtlevad: „Oi-oi, korstnagaasiga kasvatatud vetikad – need on vist küll väga mürgised!“ Kuid Joller-Vahteri sõnul näitab see vaid seda, et osa koolis õpitust on meelest läinud. Samas möönab ta, et just teadmiste puudus või ei-tea-kust tekkinud väärarusaamad ongi peamised, mis innovatsiooni ja eriti ökoinnovatsiooni rakendamist sageli pärsivad.

„Filtreerime korstnagaasidest välja kõik mürgised ained ja osakesed ning suuname bioreaktorisse ainult fotosünteesiks vajaliku süsihappegaasi. Esimesed tööstuseksperimendid tegime biomassi põlemisel tekkivate korstnagaasidega, mis lihtsustas tunduvalt meie arendustööd,“ selgitas Joller-Vahter ja lisas, et „see sobib ka põlevkivi ja maagaasi kasutatavates tööstustes, seal vajame lihtsalt võimsamaid eelfiltreid“.

Ent mõttemustreid, mida murda, on teisigi. Nii nagu süsihappegaasi nähakse tavaliselt ainult negatiivses kontekstis – heitmena, nii seostuvad vetikad inimestele enamasti kinnikasvanud tiigiga koduaias või ujumiskõlbmatu mereveega suvises rannas, rääkimata oskamatusest teha vahet mikro- ja makrovetikatel.

„Meie tegeleme ainult mikrovetikatega, mille kuivatamisel saadakse väärtuslikku pulbrit. Ka praegu on meil apteekides ja toidupoodides müügil näiteks klorellat ja spirulinat, enamasti kas pulbri või tablettidena. Tõenäoliselt on enamik neist Aasia päritolu ning nende tarneahel ja info kasvatustingimuste kohta jääb ostjale sageli teadmata. Meie eesmärk on tuua mikrovetikate kasvatamise võimekus Eestisse ja pakkuda läbipaistvust kogu väärtusahelas.“

Samas annab Joller-Vahter endale aru, et suhtumise muutmiseks on vaja nii üldist teadlikkuse kasvu kui ka uuenduslikku lähenemist nii tootearendusele kui ka ärimudelitele. Selles kutsub ta Eesti toiduainetööstusi näiteks teadlaste ja ökoinnovaatiliste ettevõtetega koostööd tegema.

Joller-Vahteri kinnitusel ei ole idee ise kunagi innovatsioon: idee saab innovatsiooniks alles siis, kui see on leidnud praktilist rakendust. Sellepärast ootab ta pikisilmi ettevõtte katsetehase tööle hakkamist.

„Tahaksime hakata juba selle aasta lõpus Tartusse tööstuslikku katsetehast ehitama. Meie koostööpartneriks on Lohkvas asuv Fortum Tartu katlamaja, mis annab toasooja kõigile Annelinna elanikele,“ rääkis Joller-Vahter.

Margus Raud Fortum Tartust kinnitas, et nende ettevõte on avatud innovatsioonile ja arengule. „Lisaks biokütuste kasutamisele peame tulevikus leidma ka teisi võimalusi CO₂ heitmete vähendamiseks. Süsinikdioksiidi sidumine ja selle kasutamine teiste toodete lähteallikana on üks võimalusi,” lisas ta.

Joller-Vahteri sõnul saab laboris ja esmase skaleerimise baasil näha, et süsteemid töötavad. „Meie aga tahame nende töökindlust katsetada suuremate mahtude juures ning sellise tööstusliku katsetehase rajamise kulu on seitsmekohaline. Lisaks materjalile on meil ka väga suured tööjõukulud: peame laiendama oma praegust meeskonda ja kindlasti kaasama ka spetsiifiliste valdkondade spetsialiste väljastpoolt Eestit. Vajame kasvõi lühikeseks ajaks maailma parimaid eksperte, et vältida vigu, mis lõppkokkuvõttes katsetehase käivitamise veelgi kallimaks võivad teha. Praegu ootame vastuseid mitmele suurele rahastustaotlusele,“ jäi ta optimistlikuks.

Suhtumist, et kõik on võimalik, on Joller-Vahter enim õppinud Eesti Ettevõtlike Noorte Kojas tegutsedes. Selle asemel, et öelda „ei saa“ või „ei ole võimalik“, meeldib talle läbi mõelda kõik variandid, kuidas saaks või oleks võimalik. Sellise ettevõtliku mõttelaadi ja tohutu teotahte juures tundub kummastav, et end Hunt Kriimsilmaks nimetav naine räägib tulevikutehnoloogiast majandusteaduskonna nooremteadurina.

„Olen sellele ka ise palju mõelnud: mida paganat ma teen ülikoolis, kui võiksin olla täie rauaga ettevõtja,“ räägib ta suurt tassi kuuma kohvi käte vahel hoides – see on midagi väga temalikku, see aitab tal mõelda – ja jätkab: „Mul on sisemine vajadus ühiskonda panustada. Ka Eesti Ettevõtlike Noorte Koda juhindub põhimõttest, et panustades ühiskonda arened ka isiksusena.“ Joller-Vahter on ajaloos teine eestlane, kes on olnud ka selle ligi sajas riigis tegutseva ja 200 000-liikmelise organisatsiooni asepresident.

Veel ütleb ta, et naudib ülikoolis töötamise juures seda, et tal on nii võimalus mõjutada tulevaste Eesti tippjuhtide maailmavaate kujunemist: „Pikk visioon on minu jaoks alati olulisem olnud kui igapäevased detailid.“

Miks on mikrovetikad kasulikud?

Mikrovetikatel on kasutuspotentsiaali väga erinevates valdkondades. Need sobivad loomasöödaks ja pakuvad ka inimese söögilaual alternatiivi loomsele toidule. Mikrovetikad on maailma eri paikades inimese toidulaual olnud juba aastatuhandeid. Need sisaldavad rohkesti oomega-3- ja oomega-6-rasvhappeid, mida saadakse ka punasest kalast. Lisaks sisaldavad mikrovetikad paljusid vitamiine, mineraalaineid ja proteiine.

Kes on Liina Joller-Vahter?

• Ökoinnovatsiooni nooremteadur ja ettevõtluse lektor
• Biotehnoloogia ettevõtja
• Tartu Ülikooli doktorant
• Harrastusorienteeruja ja mälumängur