Ajatu ja kestlik ilu: 140 aastat klaasitootmist Järvakandis

Tänavu saab 140 aastat sellest, kui Järvakandi mõisa omanik Otto von Taube ja Tudu pudelivabriku rentnik Johannes Runge sõlmisid lepingu klaasivabriku ehitamiseks, pannes aluse järjepidevale klaasitootmisele Eestis. Tänu klaaspurkide tehasele tekkis Isakõnnu küla maadele töölisasula, mida hakati nimetama Järvakandiks. Täna asub Järvakandis siinse regiooni moodsaim klaastaaratehas O-I Estonia, mis on üks keskkonnasõbralikematest kogu Baltikumis ja ka Skandinaavias.

Alguses olid klaaspurgid

Esimene asi, mida vabrikus selle algusaegadel tootma hakati, oli kalade soolamiseks mõeldud purk. Kuna selle jaoks vajalikku klaasi keedeti 40–60 tundi, kestis klaasikeetja töövahetus 30–35 tundi. Tootearendust ja uutele turgudele spetsialiseerumist, mis on tänapäeval siinsete tööstuste jaoks võtmetähtsusega, harrastati Järvakandis juba 19. sajandi lõpus. Nii orienteerus tehas plekktooside kasutuselevõtuga kalatööstustes 1895. aastal ümber akna- ehk lehtklaasile, mis tõi Järvakandile kuulsust aastakümneid. Tootmisprotsessid erinesid toona kardinaalselt sellest, millega oleme tänapäeval harjunud – töölised lõikasid puhutud klaassilindreid lõõmutusahjus käsitsi lahti ning silusid neid vastava roobiga tahvelklaasiks.

Järvakandi asula tänane pale hakkas kujunema aastatel 1928–1932, mil insener Gerhard Eugen Lukk rajas siia Järvakandi Tehased, mis oli Baltikumi võimsaim mehhaaniline lehtklaasivabrik ja puidutöötluskompleks koos jõujaama, Järvakandi-Eidapere raudtee ja abitsehhidega. 1950. aastal töötas toonases Klaasi ja Puidutöötlemise kombinaadis juba 1047 inimest ning seal toodeti 20% kogu Eesti ehitustoodangust. Vähetuntud on näiteks fakt, et ligi kolmandik Õismäe ning Mustamäe kortermajade akendest ning ustest olid pärit toonasest Järvakandi puidutehasest.

Tootearendust on harrastatud 140-aastase ajaloo vältel Järvakandis korduvalt – nii on tehases toodetud näiteks isolaatoreid, jäälilleklaasi ning mikroklaaskuule. Vajadus orienteeruda uutele turgudele tekkis ka 1990. aastate alguses, mil suurt nõudlust isolaatorite järele enam ei olnud. Küll aga vajasid Eesti ning ümberkaudsed riigid rohkem ja kvaliteetsemat klaastaarat, kui toona saada oli. Sel ajal oli villimiseks kasutada üks-kaks erinevat pudelit ning pahatihti villiti ka purkidesse. Kuna taara kättesaadavusega oli raskusi, otsustatigi Järvakandis hakata valmistama klaastaarat.

Aastast 2003 on Järvakandi klaasitehase omanik maailma suurim klaaspakendite tootja Owens-Illinois. Täna keskendub 160 töötajaga ööpäevaringselt töötav tehas kirka klaasi tootmisele, valmistades igapäevaselt ligikaudu 600 000 värvitut läbipaistvast klaasist pakendit. Järvakandis toodetakse 46 erinevat sorti purki ja pudelit, mida kasutavad toodete pakendamisel tuntud kodu- ja ka välismaised kaubamärgid. Näiteks villitakse siin valmistatud pudelitesse nii Finlandia, Stolichnaya kui Viru Valge viina, tuhandetesse klaaspurkidesse pakendatakse kodumaiste tootjate valmistatud suppe, marineeritud kurke ning salateid.

600 000 pakendi tootmiseks sulatatakse Järvakandis igapäevaselt 200 tonni kodumaist kvartsliiva, mis pärineb nii Tabina kui Piusa kaevandustest.

Modernne tehnoloogia

Tänast klaaspakendite turgu iseloomustavad peamiselt kaks trendi – üha jätkusuutlikum tootmine ning tarbijate nõudlus personaliseeritud toodete järele. Seepärast on O-I grupp viimase viie aasta jooksul investeerinud Järvakandi tehase arendamisse ligikaudu 27 miljonit eurot, eesmärgiga toota konkurentsivõimelisi ja keskkonnasõbralikke pakendeid tuntud kaubamärkidele nii laias maailmas kui kodumaal.

Rääkides klaasitööstuse tulevikust tootmise perspektiivis, on võtmesõnad mobiilsete ahjude väljatöötamine ja erinevad tehnoloogiad, mis aitavad vähendada heitgaase ning suurendada ringlusest tulnud klaasimurru osakaalu klaastoodetes.

Pärast 2014. aastal toimunud suuremahulist renoveerimist on Järvakandis kasutusel mitmed energiatõhusust suurendavad lahendused. Näiteks kõrge efektiivsusega hapniku ja maagaasi tehnoloogial töötav klaasisulatusahi, mis vähendab lämmastikdioksiidi heidet kaks kolmandikku ja süsihappegaasi heidet enam kui 20 protsenti, sest maagaasi põletamiseks kasutatakse puhast hapnikku, mida toodab kohapeal asuv hapnikujaam. Traditsioonilistes klaasisulatusahjudes on enamik juhtudel kasutusel maagaas ja eelsoojendatud põlemisõhk. Seetõttu on Järvakandis asuv sulatusahi teiste omalaadsete seas unikaalne – kasutades maagaasi ja puhast hapnikku, on põlemisprotsess puhtam ja efektiivsem, tekitades seejuures ka vähem heitgaase.

Sulatusenergia säästmiseks on tehases kasutusel klaasipuru eelsoojendussüsteem, mis kasutab korstnasse suunduvaid heitgaase ära klaasipuru soojendamiseks 400 kraadini, kasutades jääksoojust klaasi sulatamiseks. Vastasel korral läheks jääksoojus lihtsalt korstnatesse ning energia raisku.

Klaasipuru ehk ringlusest tulnud purustatud klaas ja klaasisegu sulatatakse klaasivannis 1500-kraadise temperatuuri juures. Klaasipuru eelsoojendamisega on võimalik säästa 3–5% vanni sulatamiseks kuluvast energiast, mis tähendab klaasitootmise puhul märkimisväärset kulude vähendamist.

Järvakandi klaasitehas on kohaliku aleviku süda sõna otseses mõttes – sulatusvannist pärinevat jääksoojust kasutatakse kohalike majapidamiste kütmiseks. Suvisel ajal katab sulatusvanni jääksoojus peaaegu kogu aleviku küttevajaduse.

Sarnaste energiatõhusate uuenduste väljatöötamiseks ning kiiremaks rakendamiseks O-I tehastes loodi Ameerika Ühendriikidesse 2014. aastal teadus- ning arenduskeskus, eesmärgiga leida uusi ja nutikaid lahendusi klaasitööstuse arendamiseks ning tõhustamiseks. Üks selline on näiteks O-I: EXPRESSIONS, mis toodi turule, et pakkuda lahendust üha kasvavatele ootustele pakendite kvaliteedis ning eristuvuses. Selle jaoks spetsiaalselt välja arendatud digitaalse printimise liin kannab kujutise otse klaasile, mis võimaldab hoida tootmise kiire ning mahud paindlikud. Digitaalne printimine võimaldab kombineerida klaasi mitmekülgsust selle turunduslike võimalustega, pakkudes traditsiooniliste lahendustega võrreldes laiemat valikut värvitoone ning mitmekülgsemaid kujundusvõimalusi.

Klaasi jätkusuutlik ilu

Viimastel aastatel suurenenud huvi ning vajadus jätkusuutlikkuse ja ringmajanduse vastu tekitab üha suuremat nõudlust ka klaasi järele. Erinevalt paljudest teistest materjalidest on klaas ülimalt neutraalne – sulam liivast, soodast ning lubjakivist ei eralda teadaolevalt mingisuguseid lõhna- ega maitsekomponente, tehes sellest suurepärase ja tervisesõbraliku materjali söögi- ning joogikraami hoiustamiseks. Seepärast on klaas ideaalne materjal ka ringmajanduse seisukohast, mille peamised põhimõtted väärtustavad säästmist, taaskasutamist ning vähendamist. Just klaas on üks vähestest materjalidest, millest tehtud taarat on võimalik tagastada ja uuesti täita, muutes selle lõpmatuseni ümbertöödeldavaks. Erinevalt teistest materjalidest ei ole klaasi puhul ringlusest tulnud toorme kvaliteet vähenenud – nii võib näiteks pakendiringlusesse toodud klaaspudel olla uues kuues taas poeriiulil juba 30 päeva pärast.

Eestimaalased on pakendite kogumises eeskujulikud – kümnest siin müüdud pandipakendist jõuab ümbertöötlemisse keskmiselt üheksa. Eesti Pandipakendi andmetel müüdi 2018. aastal Eestis 277,4 miljonit ühikut ühekordse kasutusega pakendit, millest tagastati pea 86%. Klaastaara osakaal moodustas 2018. aastal müüdud pakenditest 21,3 protsenti ja seda tagastati pea 90 protsendi ulatuses kogu müüdud klaaspakendi mahust.

Lisaks sellele, et klaas on pakenditest kõige jätkusuutlikum, on O-I grupp võtnud eesmärgi vähendada 2030. aastaks emissioonide mahtu tootmises 25 protsenti ning suurendada 2025. aastaks ringlusest pärineva klaasi hulka toodetes 50 protsendini. Tasub märkimist, et juba täna kasutab Järvakandi oma toodetes kuni 60% ulatuses klaasipuru ehk ringlusest pärinevat klaasi.