Anneli Ramjalg – betooni armunud ehitusinsener

Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud Anneli Ramjalg ei varja vaimustust ehitusinseneri elukutse ja pedagoogitöö üle, tema silmad lähevad aga suisa põlema, kui jutt jõuab müstilise materjali betoonini. Kirjutas Mari Kamps. 

Kuidas sa TTK-sse ehitust õppima sattusid? „Ehitus oli tegelikult teine eelistus, esimene oli arhitektuur,“ tunnistab ta. „Siinkohal on hea mainida, kui olulised on koolis õpetajad, kes aitaks sinu tunnetatud võimekust tõsta. Minule kahjuks ütles joonistamise õpetaja, et ega sa sisse niikunii ei saa ja see tõmbas ikka hoo väga maha. Kusjuures tooli joonistamises sain maksimumpunktid. Kompositsioon oli teine töö, kuid see oli tol aastal esmakordselt ja ma polnud valmistunud. Tõetera – tuleb alati ette valmistada, mõelda ja planeerida. Mina aga seda ei teinud. See oli üks pingelisemaid aegu minu elus. Arhitektuuri ei saanud, kuid augusti lõpus selgus, et saan ehitusse sisse. Oligi väga närviline periood, kuna õppetöö algas septembris,“ räägib Anneli.

Tallinna Tehnikakõrgkoolist teadis ta tänu vanemale vennale Aivars Altile, kes juba õppis seal. „Oleme justkui tandemina kokku sattunud – esmalt kooli ja siis läksin Roxor Ehitus OÜ-sse praktikale, kus tema juba töötas. Betoonimaailm, koostöö ja meeskonnatöö – kõik see on nii võluv ja kogu betooni ilu ka. See on midagi müstilist,“ räägib Anneli vaimustunult. Hiljem sattusid õde-vend taas TTK-s kokku, kuid siis juba õppejõududena.

Oma kooliaja värvikamatest õppejõududest mainib Anneli ehitustehnoloogiat ja organiseerimist andnud Arno Rõuku. „Tal õppematerjali kui sellist justkui polnud, kuid need lood oli nii ehedad. Tema moto oli, et pea pole prügikast, kuhu pead kõike toppima,“ meenutab ta ja selgitab, et tegelikult pead ju aru saama loogikast, et mis on mis.

Lisaks professor Jaan Rohusaar, kes oli sellepärast oluline, et professor rääkis oma asja nagu oli professorile sel hetkel kohane – algul ei saanud mitte midagi aru. „Minu õnn oli see, et kuna vend Aivars oli neid asju teinud, siis läksin ja ütlesin, et kuule aita järjele. Ja siis tänu sellele said ka minu kursusekaaslased paremini järjele,“ ütleb Anneli.

Kunagistest õppejõududest on Annelil praegu kolleegiks näiteks Jüri Tamm. „Tamm, kes tollal oli dekaan, on nüüd minu lauanaaber. Alguses oli ikka harjumatu,“ tunnistab ta.

Anneli ei tahtnud pärast kooli kohe õppejõuks jääda, kuna tundis, et soovib rohkem teada ja eriti sellest, mis toimub ehitusplatsil. Kokku oli ta neli aastat platsil. Hiljem tekkis tahtmine õppida midagi juurde ja ta läks Tallinna Ülikooli organisatsioonikäitumist õppima (lõpetas magistrantuuri 2009). „Ma olen alati natuke isemoodi olnud – ei lähe sinna, kuhu teised lähevad. Võib-olla natuke ka trotsist. Alati võib ju teisi teid kasutada, mitte käia mööda sissetallatud radu. Mulle meeldib organiseerida, õiged lülid kokku panna,“ kirjeldab Anneli.

Koolis töötamisel on põnev eelkõige inimesed – üliõpilased. „Iga lend on erinev. Nagu inseneridel on, et alati on väljakutse see, mis pakub põnevust. Minu jaoks on väljakutse, kuidas tekitada neis huvi eriala vastu. Mul on ka sissejuhatus erialasse (esimesel kursusel), seejärel teisel kursusel tehnoloogia, kolmandal ehituskorraldus ja juhtimine, neljandal aga lõputööd – olen justkui terve elutsükli nendega kaasas. Nii põnev on seda protsessi vaadata, mis selle aja jooksul üliõpilastega juhtub,“ ütleb Anneli.

„Sa käid silmad lahti ja märkad. Seda tahan ma ka üliõpilastele õpetada – vaata ja märka, mis ümberringi toimub. Oma loengus soosin seda, et inimesed mõtleksid ja räägiksid kaasa. Pole ainult ühte kindlat teed, on erinevaid teid. See on minu mõte,“ lisab ta.

Kas Su oma õpingud on nüüd lõppenud? „Kõik on võimalik, eks meil on ju elukestev õpe. Muidu läheks igavaks! Sama on magistriõppega, läksin sinna, sest tahtsin midagi uut teada saada. Insener ongi see, kes pidevalt ennast arendab,“ on Anneli veendunud.

„Professor Jaan Rohusaar aeg-ajalt ütleb, et tule ja tee ikka doktoritööd ka, materjalid on ju olemas. Aga mul ei ole isu selle asja arvutamise järele, kui isu pole ja kui ei saa südamest teha, siis ei tule sellest head tulemust. Vähemasti ma ise poleks rahul. Mul peab ikka olema tahtmine seda teha ja avastamisrõõmu,“ ütleb Anneli kindlalt.

100 sammu inseneerias

Mõte läks liikuma seoses suure väljalangevusega koolist – pole mõtet nutta, tuleb midagi välja mõelda. „Meil oli just valminud virtuaalreaalsuse labor. Kogusime oma töötajate lapsed (lasteaia viimane rühm kuni 3.-4. klass) kokku, et vaatame, kas neile ka meeldib. Tähtis on see esimene pisik, et sul tekib huvi maailma vastu. Praegu viime ka läbi töötubasid ja laborite külastusi gümnasistidele, põhi- ja algkooliõpilastele,“ kirjeldab Anneli. Sealt edasi läks mõte liikuma seoses Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva lähenemisega. „Kuna kool oli just saanud saja-aastaseks (aastal 2015), Eesti Vabariik saab peagi 100 ja sealt edasi sada sammu inseneerias,“ lisab ta.

TTK saja sammu teekond on juba jõudnud vastu võtta enam kui 40 klassi ehk üle tuhande koolilapse. Üks samm ongi üks klass. Kuidas tagasiside on? „Lapsed muutuvad väga emotsionaalseks ja heas mõttes energiliseks. Nad on nii positiivselt meelestatud. Alguses nad tulevad, on vaiksed ja suhteliselt loiud. Ükskord üks tüdruk küsis, et mida me siin muuseumis näeme? Kui ära läks, siis küsisin, et kuidas oli? Siis ta vastas, et ei, see ikka polnud muuseum. Tegelikult oli päris lahe. Lahe on selline sõna, mida nad kasutavad,“ jutustab Anneli.

„Kui nad käivad ära virtuaalreaalsuse laboris ja näevad hoonet, kus ise viibivad (TTK peahoone Tõnismäel), siis nad mõistavad, et see on reaalne maja, kus saab inseneriks õppida. Või näiteks elektritehnika labor, kus lapsed saavad eduelamuse. Sageli tuleb töötoa alguses ette, et tüdrukud lasevad käed rippu ja justkui ootavad, et keegi asja nende eest ära teeb. See on julguse asi, seda me ju siin tahamegi neile anda – head tõuget. Võta joonis ja vaata!“ kirjeldab Anneli.

„Sageli käiakse tehastes, mis on muidugi tore. Aga miks mitte tulla õppekäigule meie juurde? Laborid on just sellised, kus ka nemad võivad ühel hetkel suuri tegusid teha. Soovime neile tahtejõudu juurde anda, et kõik on võimalik – sa ei pea olema ainult tarbija. See on see sõnum!“ lisab ta.

Suur väljalangevus pole üksnes TTK probleem, vaid laiem. Mis selle taga võiks olla? „Teadlikkus eriala valikul on kehv – valik on tihti juhuslik. Murekoht on see, et kui õpetaja või karjäärinõustaja on näiteks sotsiaalteaduste taustaga, siis kui palju ta inseneeriat oskab tähele panna ja esile tuua. See on üks väljakutse, kuidas neid inimesi panna kaasa mõtlema. Et inimesed, kes tegelevad noortega, oskaks õigel hetkel näidata ja suunata, mis valikud üldse olemas on,“ räägib Anneli.

Kas reaalained vajavad propageerimist? „Sul peab endal olema valmisolek ja tahe, mitte et peres keegi ütleb, et see on nii raske ning sa ei saa hakkama. Selline hoiak on tugevalt sees,“ nendib ta.

Anneli on uurinud tunnetatud võimekust ja näiteks TTK tüdrukutel on see matemaatikas poistega samal tasemel. Kuidas tõsta aga teiste tüdrukute tunnetatud võimekust? „Ka
tüdrukud võivad õppida inseneriks. Valikuid on palju, kasvõi siinsamas ehituses. Kui oled väga tugev matemaatik, võid hakata projekteerijaks. Mina olen elav näide, kuidas keskmise matemaatikaga võib väga hästi hakkama saada. Aga õnneks on loogika, mida saab jällegi arendada,“ kinnitab Anneli.

Anneli Ramjala eestvedamisel mullu novembris toimunud Goldbergi masina võistlusel ütles Frida Laigu („Rakett 69“ kuuenda hooaja võitja), et ta pole kunagi tundnud, et matemaatika on hirmutav. „Tõenäoliselt pole vanemad talle seda kodus ka öelnud. Ta ütleski, et seal on kaks osapoolt – sa ise pead olema valmis küsima ja teisalt, et õpetaja oleks valmis kuulama,“ nentis Anneli.

Tähtis on, et oleks julgust proovida, teha esimene samm ja olla valmis vastutama. „Insener on süsteemne ja järjepidev. Insener on väga loov inimene,“ räägib ta. „Tee seda, mis sulle meeldib ja tee seda kirega!“ julgustab Anneli.