Anonüümkiri

Merike helistas mulle mõned minutid pärast lõunalt naasmist. See oligi üsna tavaline, et helistasime aeg-ajalt mõne juhtimisteema lahtirääkimiseks teineteisele. Seekord oli Merike selgelt ärritunud. „Tead, Lauri, mul on siin täna tõsine kriis,” vuristas ta telefoni kohe, kui olime tervitused vahetanud. Tema juhitud organisatsiooni ligi 300 inimest olid kõik mõnikümmend minutit tagasi saanud üheaegselt anonüümse e-kirja, kus kirjeldati pikalt ja väga isiklike, samas täiesti absurdsete valeväidete varal Merikese ebakompetentsust ja sobimatust juhi kohale.

Rahulolematus tema organisatsioonis oli teada. Mõned kuud tagasi oli ta välja kuulutanud, et senise struktuuriga ei ole võimalik täita neile pandud ootusi, nii et see toimemudel oleks vaja ümber kujundada. Ehk üsna selgelt oli tema organisatsioon jätkuvalt suure muudatuse ootusest tulenevas stressiseisundis ning jõud, mis soovisid senise status quo säilimist, üheselt välja joonistunud. See anonüümne väljendus oli aga sedavõrd destruktiivne, et nõudis enamat kui lihtsalt täiendavat selgitamist. Seda viimast oli Merike aga väga aktiivselt teinud ning õhutanud ka meeskonnaliikmeid muudatustest rääkima, rääkima ja veel kord rääkima.

Kohtusin Merikesega sama päeva hilisõhtul Tallinna vanalinnas ühes hubases keldrikohvikus. Ta polnud mitte lihtsalt ärritunud. Ta oli šokis, käed värisemas nii, et isegi suhkrut oli raske tee sisse segada. Olin päevase telefonikõne ajal keelitanud teda anonüümkirjale avalikult kohe mitte vastama, vaid pigem kutsuma kõigepealt kokku juhid, et olukorda arutada ning leppida kokku edasised sammud. Seda ta ka tegi. Ühtegi suppi ei sööda kuumalt ja pole mõtet stressiseisundis leegitsema löönud organisatsioonis veelgi õli tulle valada, püüdes absurdseid väiteid avalikult ümber lükkama hakata. Igal anonüümkirjal on oma (olgu või räpane) mõte ning edasiste sammude planeerimiseks on oluline mõista, mida sellega soovitakse ridade vahel saavutada.

Oma koha kaotamist Merike ei kartnud, kuigi see võis olla kirja saatjate soov. Pigem rõhutas ta mitu korda, et on valmis ka ise juhi kohalt lahkuma, et ei peaks selle jamaga, nagu ta nimetas, tegelema. Kuid arvestades, et omanikelt talle antud mandaat oli väga tugev ning eestlaslik jonn sundis ikka uuesti proovima, ei otsustanud ta siiski loobumise kasuks. Seepärast sündis sellel õhtul pärast mitmendat tassi piparmünditeed plaan, kuidas emotsioonileekidesse mattunud organisatsioon taas töövõimeliseks saada.

Rahulolematus käib suurte muutustega alati kaasas. Rahulolematuid jääb ikka, ka siis, kui tundub, et kõik on kontrolli all. Aga juhil on oluline saada enda ümbert kätte kriitiline hulk neid, kes usuvad uude lähenemisviisi ja kes on valmis uut moodi proovima. Selleks läheb aega, ja pealegi, usku uue vastu vägisi tekitada ei saa. Usk tekkib veendumusest, et uus toimib. Selleks saab tark juht pakkuda oma inimestele usu krediiti, et võimatu ja uskumatuna näiv tunduks vähemalt teatud piirini mõistlikuna. Ning kui juht ise tunnetab, et tal pole mingil põhjusel hetkel vajalikul määral usaldusväärsust, siis tasub kutsuda meeskonnast väljastpoolt oma valdkonna tunnustatud tipud kaasa rääkima, et jällegi pakkuda uskmatutele usalduse krediiti selle kohta, et eesseisvad sammud on õiged ja mõistlikud.

Ka Merikesega leppisime kokku, et juba järgmisel päeval algavad avalikud kohtumised üksuste kaupa, alustades kõige ärikriitilisemast. Oluline oli, et kõigi inimestega saaks räägitud ja vajadusel ka anonüümkirjas toodud väiteid vahetult ümber lükatud. Leidsime, et on kaks kriitilist üksust, kuhu oleks vaja kaasata autoriteete väljast. Tegime kohe sealsamas keldrikohvikus telefoni teel nendega ka järgnevaks päevaks kokkulepped.

Me ei teinud endale illusioone, et need kohtumised on toredad. Teadsime, et umbusk plaanitud muudatusse on suur ja seetõttu oli anonüümkiri ka viljakasse pinnasesse maandunud. Ent alternatiivi polnud. Anonüümsusele, kui üldse, saab reageerida vaid vahetult ja siiralt. Seda Merike ka tegi. Kohtumised olid kaugel sellest, et nad oleksid Merikese jaoks lihtsad olnud, kuid kirelõõm sai kontrolli alla ja juba mõne nädala möödudes tõdes ta, et töörahu on taastunud ning reform on jälle ajakavas.