Arno Sillat: insenerid on ka kunstnikud

MTÜ Eesti Mootorispordi Ajalugu eestvedaja Arno Sillat on mees, keda kõik auto-motospordihuvilised teavad tänu äsja uksed avanud Eesti Mootorispordimuuseumile ehk MOMU-le. Arno on inseneriharidusega mees, kellega on väga mõnus rääkida – tal on oma kindlad seisukohad ja ta räägib asjadest nii nagu need on. Imetlusväärne on ka Arno oskus siduda kokku väga palju erinevaid detaile ning daatumeid, kirjutab Inseneeria kaasautor Gerli Ramler.

Sillat on läbi ja lõhki auto-motomees – veel 14 aastat tagasi osales ta motoringraja võistlustel, kuid loobus vigastuste tõttu. Arno on olnud tegus nii Eesti Mootorrattaspordi Föderatsioonis, Autospordiliidus kui ka Autode Müügi- ja Teenindusettevõtete Eesti Liidus (AMTEL).

Tema suur unistus MOMU on tänaseks uksed avanud ning võtab külastajaid vastu. Muuseumi ametlik avamine on tegelikult planeeritud sügisesse ja kui kõik läheb nagu kavandatud, osaleb sel Rahvusvahelise Autoliidu (FIA) president Jean Todt. Eestit kuus aastat tagasi külastanud prantslasele jätsid sügava mulje kaks numbrit: 1331 Eestis tehtud võidusõiduautot Estonia ja 15 protsenti elanikkonnast ühel motovõistlusel ehk 180 000 Eesti inimest korraga Pirita-Kloostrimetsa võistlustele kaasa elamas.

„Laulupeo rekord on 150 000 inimest ja seda mitme päeva peale kokku. Muidugi seda võrdlust Eestis väga ei armastata, sest laulupidu on püha. Aga neid numbreid tuleb vaadata nii, et omal ajal oli just võidusõit koht, kus oli võimalik Moskva meestele ära teha. Kes mäletab, see teab, et Lembit Teesalu võit tekitas Eestis töökollektiivides üleva tunde nädalateks. See näitas selgelt meie kodumaameelsust,“ selgitab Arno Sillat.

Kõik algab lapsepõlvest

Huvi tehnika vastu algas lapsepõlvest. Arno isa Rein Sillat oli Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI, praegune TTÜ) õppejõud ja autokateedri juhataja, kelle käe alt on pärit muuseumi esimene museaal. Nimelt tekkis tal ühe töö käigus tahtmine saada teada Tallinnas toodetud Estonia võidusõiduautode täpset arvu, kuid Tallinna autoremonditehasel nr 1 neid andmed polnud. Täpseid aastas toodetuid koguseid teati alles ajast, mil hakati riigiplaani täitma. Nii suunas Rein Sillat oma tudengid uurimustööd tegema, mille tulemuseks oli vajalike numbrite kõrval muuseumi rajamise idee ning museaal number üks. Täies detailsuses on säilinud ka TPI Autokateedrist pärit mootoritestimise pult.

Autoremonditehasega oli ka Arno Sillat lähedalt seotud, sest seal töötasid nii tema isa, ema kui vanaema. „Tehase legendaarne supertreial oli muide laulja Jaak Joala isa Arno Joala, kellega ma lapsepõlves palju kokku puutusin. Arno Joala oli Eesti NSV Autospordi Föderatsiooni ringrajakomitee pikaajaline esimees. Tal oli imeline pehme tenor, tegemist oli väga sirgjoonelise ja toreda mehega, kelle järgi ma väidetavalt nimegi sain,“ räägib Sillat.

MOMU-sse on nüüdseks jõudnud kõik tehase allesolevad joonised, mis on küll vene keeles. Arno Sillati sõnul jagavad nad koopiaid hea meelega kõigile neile, kellest tundub, et saab asja Estonia vormelite replika tegemisel või remontimisel. Täna on näiteks teada, et Venemaal hakatakse tegema Estonia 21 replikaid, mis tõstab Estoniate väärtust kindlasti veelgi. „Kuigi meil ei vaadata Venemaad alati kõige sõbralikuma näoga, on seal inimesi, kes on tegelikult siiralt Eestist ja meie tegemistest huvitatud. Need Estonia 21-st huvitatud noored mehed võtsid ühe vormeli lahti, et sellele varuosasid toota. Tegid arvutis 3D-s jupid valmis, aga oh imet, detailid ei läinudki omavahel kokku! Lõpuks jõudsid nad meieni ning said joonised, kus on kõik selgelt välja toodud – pinnatöötlus, tolerantsid, varupinnad. Nad olid väga õnnelikud.“

Arno Sillat tõdeb, et tänapäeva noored usaldavad liiga palju arvuteid ja eeldavad, et masinprojekteerimine teeb kõik ära. „Ma ei taha ajas tagasi minna, aga mingeid asju tasub siiski välja trükkida ning paberilt vaadata. Kui olen noortele inseneridele meie jooniseid näidanud, siis paljude jaoks on see nagu tuumafüüsika. Aga ei saa lasta kõike masinatel ära teha ja eeldada, et tulemus on super. Insenerid loovad asju, mis peavad muutma inimeste elu mugavamaks, mitte keerulisemaks tegema. Insenerid on nagu kunstnikud – olulised on nii detailide funktsioonid, aga ka konstruktsiooni elegantsus!“

Ainulaadne väljapanek maailmas

Muuseumiekspositsioon algab ja lõpeb vormelitega, millega mitmed nõukogudeaegsed võidusõidukuulsused edu saavutasid. Esmalt näeb Estoniaid, millest muuseumi algne idee alguse sai. Kõige lõpus on aga üheksa aastat vana Renault-vormel. Sinna vahele jäävad mootorispordialad alates veoautodest, krossist ja ringrajamotikatest kuni söeraja, orienteerumise ja veemotoni. Isegi Eestis 1930. aastatel ehitatud esimene võidusõidumasin on leidnud tee muuseumisse, samuti võidusõidu-muruniitja ning lumesaan. Kokku kuulub muuseumile 240 autot ja mootorratast, lisaks hulgaliselt kiivreid, varustust ja karikaid, auto-moto teemalisi maale jne.

„Kuigi valdav enamus eksponaatidest on sõidukorras ning vähemal või suuremal määral renoveeritud, üritame vältida kõrgläikelisi värve ning liiga uusi detaile, et oleks aru saada, et tegu on tõesti võistlustel osalenud masinatega. Teeme tihedat koostööd tehnika- ja ametikoolidega, andes sealsetele tudengitele võimaluse praktika korras panna kokku reaalseid võidusõidumasinaid. Nii juhendajad kui ka õppurid on sellest väga vaimustatud ja meie muidugi samuti,“ märgib muuseumi eestvedaja. „Anname endale küll aru, et Ayrton Senna vormel üksinda maksab tõenäoliselt rohkem kui meie muuseum kokku, kuid siiski võib meie kollektsiooni üle häbenemata uhkust tunda.“

Maailmas unikaalseid eksemplare on siin palju – väljapaistvaim kogu Estoniaid, millest mitmed on ainu- või üksikeksemplarid. Näiteks on maailmas säilinud vaid viis B-grupi ralliautot Lada VFTS, millest üht näeb ka MOMU-s. Täielik haruldus on spetsiaalselt rallideks kohandatud GAZ-51, mis suudab arendada kiirust tavalise 80 km/h asemel 160 km/h ning läheb 10 sekundiga nullist 100 km/h. Sellise autoga sõitmine nõuab tõelist julgust, sest see on üsna kõrge pill ja seejuures täiesti jäik. Proovige sellisega metsa vahel sõita – võtate metsa maha! Alles jäi sõiduk tänu sellele, et GAZ müüdi 1990. aastate lõpus Soome, kuid pärast esimest tiiru sellega rohkem millegipärast sõita ei tahetud. Eestis muutusid 2000. aastate alguses klasside normid ning siin oleks see veoauto ohutumaks ja lahjemaks ümber ehitatud. MOMU aga sai ta tagasi just sellises konditsioonis nagu see 1990. aastatel oli tehtud.

„Muuseumis ringi vaadates on selgelt näha, kuidas võidusõidus on aastatega toimunud väga suur paradigma muutus: 1970. aastatel võis auto-moto aladel väga kergelt saada surma või suuri vigastusi. Täna on turvanõuded niisugused, et istutakse vormelis süsinikmonokokis ning õnnetuse puhul lendavad sõiduki rattad ja mootor küljest ning sõitja saab halvimal juhul põrutada. Ehk juht saab keskenduda sajaprotsendiliselt võidusõidule ja teha sporti, kartmata tagajärgede pärast. Vaadates meie vanu vormeleid, siis neis istus inimene nailonkostüümis bensiinipaakide vahel ning pidi olema väga julge, et sellist ala üldse harrastada,“ selgitab Sillat. Kurb on see, et võidusõidus on rahasummad läinud nii suureks, et tundmatult turult tundmatu sõitja jaoks maailmamastaabis kohta täna pole.

Suurt huvi tuntakse muuseumi vastu ka väljastpoolt Eestit ning jõudumööda aidatakse ka teistel muuseumitel võidusõidutehnikat soetada. Näiteks kui Venemaal polnud veel kümme aastat tagasi võidusõidutehnika vastu mingit eriliselt huvi, siis täna on Siberis asuval UGK tehnikamuuseumil tänu MOMU abile väljapaistev võidusõidukollektsioon.

Aga teate, kui kaua aga MOMU n-ö varandust kokku on korjanud? Tervelt 31 aastat! „Oli aeg, mil kõik tahtsid nõukogude tehnikast lahti saada. Saime kõne, et meil on üle Estonia raam, aga palun viige muu mudru ka ära. Meie helistame järgmisele – Volga stanget tahad? Aga tule vii muu sodi ka ära… ja niimoodi omal ajal need garaažitäied rändasid. Täna sellist kogu kokku panna on võimatu – see on ikkagi aastakümnete pikkune töö,“ sõnab Sillat.

Kuhu jäi Estonia 27?

Muuseumi rajamise idee on ju tegelikult kummitanud kuklas algusest peale, kuid alustamine jäi õigete ruumide taha. „Tahtsime algselt teha muuseumi Tallinna Teletorni kõrval asuva Kalevi Spordiklubi juurde, kuid see sattus ametiühingute kätte, kes müüsid kinnistu edasi kinnisvaraarendusele. Eks alguses oli väike nördimus, aga tegelikult läks kõik hästi: muuseumi asukohana olekski olnud see koht keerukas, sest see jääb meie sihtgrupi lemmikkohtadest eemale. Täna asume maantee ääres, kust tehakse igal aastal viis miljonit möödasõitu ehk siis see on palju parema perspektiiviga asukoht.“

Muuseumi initsiatiivgrupi teine salasoov oli erastada vormeleid ehitanud tehas, et selle maatüki eest osta linnaservale muuseumi jaoks uus pind, kuid ka selle kinnistu puhul jõudsid kinnisvarafirmad ette. Vormelitehas asus muide Tallinna südalinnas – täna on seal Foorumi Keskus. Seega ei hävitanud Estonia tootmist mitte Nõukogude Liidu langemine, vaid erastamine. Tegelikult ootasid venelastest entusiastid kuni 1996. aastani tehasest uut Estonia mudelit numbriga 27, mida aga kunagi ei sündinudki. Nii võib kokkuvõtvalt öelda, et 42 aasta jooksul toodeti Eestis 26 vormeli mudelit ning 40 modifikatsiooni. Neist esimene tuli välja aastal 1958 ja kandis nime Estonia 1.

Ajaloost rääkides on oluline mainida, et headel aegadel oli Eestis arvukalt tehaseid, kus tehti võidusõidutehnikat: Estonia tehas, millest sai hiljem väikeettevõte Kavor, üks Nõukogude Liidu esimesi ühisettevõtted Esttek – seal valmisid vormelid, kolm ringrajamootorratast ning kümme noortele mõeldud krossiratast. Metallitoodete tehas Teras valmistas ringraja külgkorve, Viro tootis karte ning ALMAVÜ Eksperimentaalne Tootmiskombinaat Vihur, mis tegeles sportautode, mootorrataste ja teiste tehnikaspordivahendite tootmise, ümberehituse ja remondiga.

Teine etapp teeb MOMU Lennusadamast suuremaks

Täna on Mootorispordimuuseumi ekspositsioonipinda umbes 3700 m², kuid tulemas on ka teine etapp, kust lisandub veel ligi 2000 m². „Koos abihoonetega on meie pindala siis 7000 ruutmeetrit ning oleme seega Lennusadama mõõdus,“ räägib Arno Sillat, kelle sõnul on MOMU ehitatud üles eravahenditest ja Kultuuriministeeriumilt saadi masinate restaureerimiseks vaid 5000-eurone toetus. „Oleme tegelikult selle üle väga tänulikud, sest me ei eeldagi, et riik peaks muuseumeid üleval pidama. Küll oli aga meie sooviks saada eurorahade toetust PRIA-lt maalelu mitmekesistamiseks, elu edendamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Siin selgus aga kurioosum, et PRIA arvestab tööhõivet mitte konkreetselt hetkel töölepingutega tööl olevate inimeste järgi, vaid aktsiate järgi! Iseenesest mõistetavana ei hoia me ju raha pangaarval, vaid oleme investeerinud väärtpaberitesse, et raha oma väärtust ei kaotaks. See tekitab aga raskusi toetuste taotlemisel ning nii eurorahadest ilma jäimegi, sest nende arvestuste järgi oli meie kahe töötajaga mikroettevõttel osakuid 30 inimesele.“

Väljapanekute laiendamine on vaid üks osa tulevikuplaanidest. Lisaks tahaks muuseum pakkuda koolidele võimalusi viia siin läbi tehnikaajaloo- ning tehnoloogiatunde. Ka soovitakse laiendada nii laste kui täiskasvanute silmaringi ning pakkuda unikaalsel viisil koguni tehnikaalast keeleõpet: panna eksponaatide juurde detailide nimekiri erinevates keeltes ning pakkuda külastatavatele välismaalastele võimalust seda nimekirja täiendada – tore oleks ju teada, kuidas on „kolb“ itaalia või hiina keeles!

Tark muuseum

Aastaid muuseumile pinda otsides jõuti 2007. aastal juhuslikult Ellamaa elektrijaama hooneni Turbas ja asuti seda usinalt restaureerima. Hoone arendati välja n-ö targa maja põhimõttel ning lähiaastatel loodetakse jõuda nullenergiamaja tasemele. See aga tähendab, et kütet, valgustust ja teisi süsteeme juhib erinevaid andureid kasutades automaatsüsteem ning küttesüsteem on omakorda kombineeritud samuti erinevatest lahendustest. Maaküttes kasutatakse kahe hektari suuruse pindalaga jahutustiike, kuhu on elektrijaamast 40 aastat suunatatud ülejäävat soojust. Arno Sillat ei kujuta oma sõnul muuseumis teistsugust kui n-ö targa maja lahendust ettegi: „Peame targalt oma kulusid juhtima, sest oleme oma majandamise peal ning peame endaga hakkama saama. Usun, et see, et oleme alguses rohkem investeerinud, annab lõpuks meile olulise säästu. Hetkel on meil kütte all 3700 m² pinda ning talvekuudel maksame küttekulusid 1000 euro ringis ehk 30 senti/m² kohta – see on väga soodne.“