Eesti Inseneride Liit 30 ehk sünnipäevajuttu Arvi Hamburgiga

Eesti Inseneride Liidu (EIL) taasloomisest möödub 10. detsembril 30 aastat, kuid liidu aktiivsemate liikmete arvates tuleks ajalugu arvestada aastast 1921, mil loodi Eesti Inseneride Ühing. „Selle järgi saaks kolme aasta pärast sada täis,“ tõdeb liidu president Arvi Hamburg. „Ühtpidi oleme siis 30-aastased, teistpidi peaaegu sajased.“ Kirjutab Mari Kamps.

EIL on aastakümnete jooksul tegelenud paljude erinevate teemadega. Viimasel kolmel-neljal aastal on üks prioriteetidest olnud insenerikutsesse panustamine. „Esiteks, et oleks olemas tööturu nõudlustele vastavad kutsestandardid ja teiseks, et oleks kutsekomisjonid, mis hindavad kutsetaotlejate inseneriteadmist,“ jutustab Hamburg liidu tegemistest. Loomulikult kõige tähtsam, et oleks insenerid, kellel on motivatsioon hoida ja tõsta oma kompetentsuse taset. Inseneri kutsetunnistuse omamine, tõendamaks kuuenda, seitsmenda või kõrgeima ehk kaheksanda taseme kvalifikatsiooni, on üsna prestiižne.

Varem oli kutsekojas inseneride kutsenõukogu, mis koordineeris kõikide valdkondade inseneride kutsestandardeid ja -komisjone. Mõned aastad tagasi muudetud kutseseadusest tulenevalt moodustati valdkondlikud kutsenõukogud, mis koordineerivad kutsetegevust esimesest kuni kaheksanda astmeni välja. Insenerid on jaotatud valdkonna-, mitte tsunftipõhiselt.

„Oleme võtnud seisukoha, et kvalifikatsiooninõuded on eri valdkondade inseneridele sarnased. Näiteks diplomeeritud inseneri seitsmes tase, siis nõuded mehaanikutele, ehitajatele jne peavad olema enam-vähem ühesugused. Seda see koordineerimine tähendabki.“

Teine asi on kutsetunnistuse tähtsustamine. „Kutsetunnistus on see ainus, piisav ja ammendav dokument, mis ütleb, et sel inimesel on tõendatud kvalifikatsioon. Kvalifikatsioon omakorda sisaldab kolme komponenti: teadmisi, oskust ja vilumust ning vastutust. Näiteks nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et ehitusseaduses ja ka mäeseaduses on kirjas, et teatud ametikohtadel tohib töötada vaid vastavat kutsetunnistust omav inimene. See tähendab, et tema teadmisi ja oskusi on eksamineeritud ja need on tunnistatud vastavaks.“

RESTART

Inseneride liit puutub alatasa kokku töökäte nappuse temaatikaga. Just sellega on seotud kevadel koos Sotsiaalministeeriumiga alustatud projekt „Restart”. „Selle sisuks on otsida tänasel tööturul üles inimesed, kel on tehniline kõrgharidus, aga kes ei tööta oma erialal. Kui nad on leitud ja kui nad on nõus naasma õpitud eriala juurde, siis organiseerime neile 6-kuulised kursused.“

Tegemist pole kvalifikatsioonitõstmise kursustega, vaid pigem inseneri põhitõdede meeldetuletusega: esimesed kolm kuud tehnilisi distsipliine ja ülejäänud kolm kuud oleks praktika mingis ettevõttes, tutvumaks tänaste tehnoloogiatega.

Selle projekti ellukutsumisel on mitu tahku. „Jutt, et meil insenere ja tehnolooge ei jätku, on igipõline. Nüüd on selge, et ükski kõrgkool ei ole suuteline tööturu nõudlust täitma ja seda mitte üksnes kvaliteedilt, vaid ka kvantiteedilt. Järelikult tuleb need inimesed üles otsida.“

Praegu on projekt staadiumis, kus sotsiaalministeerium paneb paika rahastamise põhimõtteid. Kui kõik läheb plaanipäraselt, võib järgmisel sügisel selle programmiga peale hakata.

Kas võimalike naasjate vastu on huvi või kas naasjaid üldse oleks? „Minu kartus on, et need inimesed ei ole nõus uuesti inseneriks hakkama. Nad on mingil põhjusel leidnud uue hästitasustatud ameti ja ei ole inseneriasjandusest enam huvitatud.“

Kui tõesti selgub, et võimalikke naasjaid pole, siis on ka see teadmine, et tööturult ei ole kedagi leida ja tuleb senisest veelgi enam panustada inseneriõppesse. „Ainsad, kes tööturule tulevad, on värsked koolilõpetajad.“

Probleem tekib ühiskonna, riigi jätkusuutlikkusega, sest insenere jääb tööturul aina vähemaks. Koolist tullakse järjest üldisemate teadmisega, mis nõuab esmasel töökohal juhendamist ja töökohapõhist õpet kogemuste ning oskuste omandamiseks.

„Laiemad teadmised on iseenesest positiivne, kuid kuidas süstida noorele inimesele teadmist, et elukestev õpe on A ja O? Ülikool annab sulle võimaluse, et lood endale ise mingisuguse baasi ja treenib selleks, et sa sealt ise edasi läheks.“

Insener kui elukutse

Teema, millega EIL veel tegeleb, on inseneri ameti ja võimaluste laiem tutvustamine. Liit on sellekohase Teadus- ja tehnoloogiapakti asutajaliige. Pakt on koostöölepe riigi, kohalike omavalitsuste, ettevõtlus-, haridus- ja kolmanda sektori vahel teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna ühiseks toetamiseks. Pakti üldeesmärk on valdkonna hariduse ja ettevõtluse jätkusuutlik arendamine ning nõutava tööjõu tagamine Eestis. Pakti raames keskendutakse kolmele tegevussuunale:

1. Teaduse, tehnoloogia ja inseneeria populariseerimine ühiskonnas, eeskätt noorte hulgas. „Käime koolides ja räägime lastele tehnoloogia ja reaalainete õppimise olulisusest,“ jutustab ta. „Võtsime sügisel enda peale Vanalinna Hariduskolleegiumi kümnenda klassi tehnoloogiaõppe, et viia nad 12. klassini välja. Nad on väga vahvad. Mul on nimekirjas 18 õpilast ja kui neist kasvõi kaks tuleks inseneriks, oleks väga suur õnnestumine.“
2. Teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna hariduse kvaliteedi tõstmine kõikidel haridustasemetel. „Kaasame inseneriõppe korraldusse ettevõtluse, avaliku- ja kolmanda sektori inimesi. See tegevus kätkeb koolide tehnilise infrastruktuuri täiustamist, uue tehnoloogi rakendust ja ettevõtluses töötavate spetsialistide rakendust õppetöös.“
3. Teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonnas töötamise väärtustamine. „Insener on loomeinimene, peame võimaldama loomingulist vabadust ja enesearendamise võimalusi. Eelkõige peame ise oma tegevust ja elukutset väärtustama, seejärel saame eeldada, et ka ühiskond seda teeb.“

Hamburgi sõnul jõuame taas sinna, et laps ei tea ja lapsevanem ka ei tea, kes see insener üldse on. Mis inseneeriast te üldse räägite? EIL-i juht tunnistab, et valdkonna tutvustamine võtab tohutult palju aega ja reaalset tulemust on raske hinnata.

„Euroopas on mitu korda käinud läbi mõte, et inseneril pole kõrgharidust vaja. Kui tal on ikka praktiline kogemus olemas, ta töötab ja on nutikas, siis milleks see kõrgharidus,“ räägib ta. „Meie oleme siin konservatiivsed ja oleme veendunud, et insenerikutse eeldab kõrghariduse omamist ja seda rakenduskõrghariduse või magistri tasemel.“

Eesti Inseneride Liit FEANI-s

Eesti Inseneride Liit on Euroopa Rahvuslike Inseneriühenduste Föderatsiooni (FEANI) liige 1995. aastast. Liikmelisus annab võimaluse näiteks osaleda Euroopa Liidu asjakohaste direktiivide väljatöötamisel. „Lisaks muidugi euroinseneri kvalifikatsioon, mida FEANI omistab ja mis kehtib Euroopas. Kuna see on harmoniseeritud Washington Accordiga, kehtib kvalifikatsioon sisuliselt üle kogu maailma,“ jutustab Hamburg.

„Meie seitsmendast ja kaheksandast tasemest erineb FEANI antud euroinseneri kvalifikatsioon selle poolest, et eeldab taotlejalt pikemaajalist ja sisukamat inseneritöö kogemust ning kutse on eluaegne.“

Euroinsenerid kantakse nn FEANI registrisse ja võimalikud tööpakkumised on suunatud otse registris olevatele inimestele. Eestis on käesoleva aasta seisuga 46 euroinseneri.

Eesti Teadus- ja Tehnikamuuseumi idee

„Tasuvusuuring muuseumi rajamiseks Noblessneri laevaehitustehase kooste- ja abiremonditsehhi Peetri tänavale on valmis. Ükskõik, mis üritusi seal ei korraldaks, oma tuludega välja ei tuleks,“ nentis ta ja lisas, et teiste kogemusi arvestades tuleks leida lisaraha muuseumi käitamiskulude katteks ligi kolmandiku ulatuses.

EIL on kuulanud lisaks Noblessnerile maad ka kunagise „Põhjala“ kummikute tehase hoonete osas Koplis, silma on visatud Patarei vangla kompleksile ja Linnahallile ning vanadele angaaridele Telliskivis. „Oleme paljudes kohtades endast märku andnud. Me ei ole kuskil ära öelnud, samas ei ole kellegagi ka käsi löönud,“ selgitab Hamburg. „Kindlasti ei ole me aga käega löönud.“

Hamburg on veendunud, et tehnikapärandit kui kultuuri osa peab tulevastele põlvkondadele talletama. Teadus- ja tehnikamuuseum on eelkõige noortes tehnikahuvi äratajaks, lisaks tehnikakoolide, kursuste ja tehnika huviringide läbiviimiseks. „Üks asi on oma missioon. Teine asi on see, et üsna palju tehnikasaavutusi asub erakogudes. Kui nüüd nende inimestega rääkida, siis nad kardavad, et pärast nende surma lähevad asjad otse vanametalli kokkuostu.“

Summa, mis peaks muuseumi rajamiseks olema, on suurusjärgus kümme miljonit eurot. „Seda raha pole ettevõtlusel ega avalikul sektoril. Otsime partnereid, kellega rahastamistaotlustes edasi minna – kas Euroopa Liidu fondides või kusagil mujal.“

Nagu president Arvi Hamburgi jutust selgub, liidul tegemisi jätkub. Palju õnne ja raugematut energiat inseneriameti tutvustamisel!