Eesti Michelin: kummitööstur Harry Feldmann vol2

Kuulsa rehvitööstuse rajanud prantslastest vendade Édouard ja André Michelini ettevõte sai alguse väikesest jalgrattakumme parandanud töökojast ja nutikast ideest, et velgedelt eemaldatavaid kumme on lihtsam parandada. Vastupidavamaid uusi kummisegusid katsetanud Michelinid hakkasid eemaldatavaid rehve valmistama peagi ka autodele ja firma toodang vallutas maailma. Kirjutab kunstiajaloolane Anne Ruussaar.

Edu tipul

Tõeline läbimurre saabus Põhjalasse koos 1930. aastate alguse üleüldise majandustõusuga. Tänu tehase juhtide ja omanike õigeaegselt tootmisesse tehtud suurinvesteeringutele ning kohaliku tööstuse toetuseks kehtestatud kaitsetollidele vallutas Põhjala toodang suurema osa siseturust – 1934. aastal moodustas see 60 protsenti ja 1939. aastal juba üle 90 protsendi Eestis vajaminevast kummikaubast. Jaekaubanduses olid edukamateks eeskätt modernse elulaadiga seotud uudsed olmetooted – jalgrattakummid- ja -katted, spordikingad, -rõngad ja -pallid, ujumismütsid ja rannatarbed ning erinevate kodumasinate kummist tarvikud. Eritellimusena valmistati tuletõrjekomandodele veevoolikuid, sõja- ja keemiatööstustele gaasimaske ning kummiülikondi jpm. Vaatamata järjest laienevale kaubavalikule kujunesid ostjaskonna absoluutseteks lemmikuteks siiski erinevad veekindlad jalanõud – kummikingad ja kalossid – mille mudeleid uuendati ning täiustati pidevalt. Ilmastikukindlaid mugavaid jalanõusid – voodriga ja voodrita – reklaamiti aktiivselt ka ajakirjanduses, ühtlasi ilmus positiivseid arvustusi rahulolevatelt kalossikasutajatelt.

Umbes 1929. aasta lõpul, kui ajalehis ilmusid esimesed kuulutused „Põhjala“ kalosside müügile ilmumisest, ostsin mina omale ühe paari nimetatud kalosse. Enam kui kolm aastat olen ma neid kalosse kandnud igasuguse tee ja ilmaga ja praegu on need veel täiesti korras, ainult läige on tuhmiks muutunud. Olen 47 aastat vana ja oma eluajal paari mitmesuguste firmade kalosse ära tarvitanud. Suurem osa neist on juba mõne kuu möödumisel tarvitamiskõlbmatuks muutunud ja ainult vähesed on kuni aastani vastu pidanud. Sellest järeldan, et „Põhjala“ kalossid oma vastupidavuselt erakordselt hääd on ja loen oma kohuseks sellest Teile teatada. Avaldades ühtlasi oma tänu ja hääd meelt kodumaa tööstuse saavutuste üle!

Põltsamaa linnapea G. Gold („Postimees“ 24.02 1933)

Traditsiooniks kujunesid tehase uudistoodangut tutvustavad uhked väljapanekud erinevatel Eesti näitus-messidel. Suurima tunnustuse osaliseks sai kohalik kummikaup 1934. aastal aset leidnud 9. üle-eestilisel näitus-messil, kus Põhjala toodangut hinnati suure kuldmedaliga. Erilise tunnustuse peamiseks põhjuseks olid spetsiaalselt daamidele valmistatud botikud, mis järgnevatel aastatel muutusid siinsete naiste seas ülipopulaarseteks moejalanõudeks.

Kuigi Põhjala toodang oli eeskätt suunatud koduturule, eksportis vabrik seda vähesel määral ka välismaale. Kuna naabermaades tegutsesid konkurentsivõimelised suurettevõtted, kujunesid püsivad kaubandussuhted Islandi ja Portugaliga, kus oma kummitööstused puudusid.

Kopli kuldaeg

Oma kümnendat sünnipäeva tähistas Põhjala 1934. aastal eriti suurejooneliselt, kui kummitootmiseks ehitati ümber Kopli poolsaare üks suurimaid tööstushooneid – Bekkeri tehasekompleksi laevaehituskoda. Tallinna üheks perspektiivseimaks töölispiirkonnaks kujunenud Bekkeri asunduses olid eduka kummivabriku naabriteks paljud teised nimekad tööstus- ja kaubandusettevõtted, näiteks lihatsentraal Kopli Eksporttapamajad, aktsiaselts Eesti Kiviõli, keemiatööstus Eesti Destillaat, Johannes Lorupi Klaasivabrik, Eesti Raadiotööstus jt. Siin asusid ka Riigi Viljasalve ning firma Puhk ja Pojad hiiglaslikud laohooned. Ühiselt kasutati ning arendati sadamat, raudteeliine ja teisi transpordiühendusi ning laiendati ümbruskonna töölislinnakut.

Töösturite omavahelises koostöös lõid Põhjala juhid aktiivselt kaasa Kopli poolsaare taristuarenduses, kuid samavõrd aktiivselt tegelesid nad ka tehasesisese seltsielu arendamise ning tööliskonna probleemide lahendamisega. Seoses pideva laienemisega kasvas tööliste arv 1930. aastatel 300-ni ning nende huvidega arvestamiseks loodi töölisnõukogu, mille koosolekutel osales tihti ka direktor Harry Feldmann. Ühiselt otsustati nii puhkuste pikkust, laenuvõimalusi kui tähtpäevadeks tehtavate kingituste rahastamist. Kuna direktori enda elu oli olnud majanduslikult suurte tõusude ja mõõnadega, siis oli temapoolne suhtumine tööliskonna elu-olu paremaks korraldamiseks erakordselt toetav. Kuna suurimaks mureks kujunesid nigelad elamistingimused Kopli poolsaarel, algatati Feldmanni juhtimisel oma kortermaja projekt, mille ehitamist ta toetas 30 000-kroonise protsendita laenuga.

Arhitekt Erich Jacoby projekteeritud 30 kahe- ja kolmetoalise mugavustega korteriga moodne tööliselamu valmis Erika tänaval 1939. aastal. Lisaks vabriku juhtkonnale osales selle avamisel majandusminister Leo Sepp isiklikult. Töötajate tarbeks rajati ettevõtte territooriumile ka odavate hindadega toidukauplus. Majandusmurede kõrval edendati direktori aktiivsel osalusel Põhjala kultuuri- ja spordielu. Tehases olid klubiruumid ja raamatukogu, tegutsesid erinevad orkestrid, laulukoor, male- ja näitering ning mitmed pallimängu meeskonnad. Kireva seltsielu koordineerimiseks asutati 1936. aastal Põhjala Vaimu- ja Kehakultuuri Ühing. Kõige ulatuslikumaks ühingu organiseeritud ettevõtmiseks kujunesid iga-aastased Kopli poolsaare lahtised võrkpallivõistlused, mille peaauhinnaks oli Harry Feldmanni välja pandud rändauhind Hõbekaloss.

Viimane tähetund

Põhjala viimaseks laia kajastamist leidnud suurürituseks kujunes ettevõtte 15 tegevusaasta pidulik tähistamine. Ümmarguse sünnipäeva puhul korraldasid direktor ja noor lootustandev tegevjuht Verner Neumann, Harry Feldmanni õepoeg, ajakirjanikele vabrikus piduliku ringkäigu, kus tutvustati ettevõtte toodangut, tööprotsesse ja tulevikuplaane. Erilist tähelepanu äratas muidugi populaarseimate toodete – kalosside – valmistamine, mille täpne tööprotsess ka üksikasjalikku kirjeldamist leidis:

Võhikul on mingipärast arvamine, et kummisaadusi valatakse vastavatesse vormidesse. See pole aga nii. Pole vahest huvituseta vaadelda lühidalt, kuidas valmib näiteks – kaloss: Toor-kautšuk valtsitakse vastavate masinatega nõtkeks. Sellejuures lisatakse mitukümmend sorti lisaaineid, ka vastavat värvi, kuni valtside vahel valmib nõtke, paks ühtlane toorkummi. Siis läheb see mass n.-n. kalandreerimisele. Vastavad kalandrid pressivad kummi kangasteks või linikuteks, soovitavas paksuses. Et hoida ära kleepumist, „puuderdatakse“ kangas talkumiga. Sellest lõigatakse vastavate šabloonidega või valtsidega välja kalossi üksikosad. Töölised koostavad neist osadest alu-miinium-liistudele kalossi. Siis tõmmatakse peale läikekord ja kalossid liistudes lähevad kuiva kuumusega ahju, kus neid kuumendatakse 140° juures. Kuumendamisel saab kummi kõik need omadused ja elastsuse, mis temalt nõutakse.

(„Päewaleht“ 03.03 1939)

Põhjust rääkida kalossidest pikemalt oli enam kui küll, sest neid toodeti aastas 235 000 paari ja see täitis 99 protsendiliselt kogu Eesti siseturu vajaduse.

Kurb lõppmäng

Viimane suur pööre Harry Feldmanni elus leidis aset 1940. aastal ja kuigi see oli ootamatu, aimas paljunäinud mees suuri muutusi varem kui paljud teised tollased majandus- ja poliitikategelased. Veebruari esimestel päevadel jahmatas Eesti üldsust uudis, et töösturi- ja ühiskondliku elu tegelasena tuntud Põhjala direktor lahkub Hitleri kutsel ümberasujana Saksamaale. Teade oli väga üllatav, kuna seni oli ümberasuja olnud rõhutatult eestimeelne. Järgnes avalik hukkamõist ning kummitöösturi eesti päritolu „paljastasid“ erinevad juhtivad päevalehed.

Feldmanni otsust pole aga raske mõista, sest erinevalt paljudest, oli tema kord juba kommunistliku pöörde üle elanud ja teadis, millised on selle tagajärjed. Põhjalas puhkes segadus, sest lisaks direktorile otsustasid lahkuda paljud teisedki tippspetsialistid. Olukorda komplitseeris asjaolu, et paljud lahkujad olid ka vabriku aktsionärid ja nii muutus aktsiate tuvastamine keeruliseks. Tundes end vastutavana, jäi Feldmann siiski Eestisse ning lahkus koos abikaasaga, nn järel-ümberasujana, alles aasta hiljem. „Sakslaseks“-muutumine ei päästnud küll tema vara, kuid säästis elu. Nii hästi ei läinud aga paljudel teistel tema pereliikmetel ja Põhjala juhtidel. Edumeelne ja haritud tegevjuht Verner Neumann, kellest Feldmann kavatses ilmselt oma mantlipärija koolitada, suri vangilaagris 1943. aastal, Harry vend Artur aga 1942. aastal, vabriku tööliskonna üks juhte Friedrich Vieveger küüditati Venemaale 1945. aastal.

Pereliikmete, kodumaa ja elutöö kaotus mõjus Harry Feldmannile rängalt, ta suri juba 1944. aastal Luksemburgis. Tema loodud erilistest vastupidavatest kummisegudest, millel Põhjala edu ju suuresti rajanes, räägiti Koplis legende veel nõukogude ajal.

Harry Feldmanni loodud kummitööstus jätkas tegevust ka pärast natsionaliseerimist ja ühena vähestest säilitas isegi oma nime – ilmselt oleks Punane Põhjala olnud liiga äärmuslik! Paraku oli vaid nimi see, mis samaks jäi. Kummikud ja kolossid kaotasid ilma Feldmanni karismaatilise juhtimiseta oma paljukiidetud vastupidavuse ning kauni välimuse, hakates järjest enam sarnanema Nõukogude Liidu suurtööstustest tarnitavatele tumedatele, kujututele kummist jalavarjudele, millega kõlbas vaid lauta või kalale minna.

Pärast Eesti taasiseseisvumist reorganiseeriti Põhjala riiklikuks aktsiaseltsiks, kuid uutes oludes jäi vabrik kiratsema ja lõpetas 1998. aastal tegevuse. Täna tegutseb kunagise kummitehase hoonetes asumiselts „Põhjala“, mis üritab taaselustada piirkonna kuldaega iseloomustanud aktiivset seltsielu.

Artikli esimene osa ilmus ajakirja 12/2019 numbris