Eesti raadiotööstus – plärakastid ja lustikummutid

Isekõnelev ja -musitseeriv kast jõudis eestlaste majapidamistesse veidi pärast oma riigi sündi. Moodsasse imemasinasse, mis rääkis kauge ilma uudistest ja laulis kauneid meloodiaid, kiindusid peagi nii lapsed, täiskasvanud kui vanem põlvkond. Vahel kippus töögi soiku jääma, kui massiivne kast mõnd kaasakiskuvat laulu esitas või põnevat lugu jutustas. Nii sai tark seadeldis külge pisut kerglase pitseri. Eks see oli ka põhjuseks, miks esialgu veel nimetut uustulnukat plärakastiks või lustikummutiks kutsuma hakati. Kirjutab Eesti ajaloomuuseumi teadur-kuraator Anne Ruussaar.

MURRANG ÕHURUUMIS

Juba enam kui sajand on vaieldud, kes ikkagi leiutas elektromagnetlainete vastuvõtja ehk raadio. Nõukogude Liidu ametliku ajalookäsitluse kohaselt oli see vene teadlane Aleksandr Popov (1859–1906), Nobeli füüsikapreemia (1909) sai avastuse eest itaallane Guglielmo Marconi (1874–1937), Ameerika Ühendriikide ülemkohus kinnitas aastaid hiljem aga patendi hoopis serbia päritolu Nicola Tesla (1856–1943) nimele. Segaduste põhjuseks on olnud suurriikide soov anda tehnoloogia vallas murrangulise saavutuse eest au oma kodanikule ning see, et keeruka mehhanismi väljatöötamisel ja arendamisel oli kõigil neil kolmel, lisaks veel paljudel teistelgi teadlastel oma roll, mida on tagantjärele keeruline mõõta. Algselt kasutati uut seadet vaid alternatiivse traadita sidevahendina. Kõik muutus aga 1906. aasta jõululaupäeval, kui Ameerika rannikuvetes viibinud laevadel kuulsid radistid äkki eetri kaudu sõnumite asemel laulu „Püha öö“, mida paljud neist esimese ehmatusega pidasid jumala enda hääleks. Kanada inseneri Reginald Fessendeni Brant Rocki telegraafijaamas pooljuhuslikult esitatud jõululaul andis idee raadiolainete kasutamiseks hoopis uudsel moel, kui oli varem arvatud. Raadio kujunes kindlatel kellaaegadel ning lainepikkustel regulaarset uudiste- ja meelelahutusprogrammi edastavaks meediumiks aga alles pärast Esimest maailmasõda, kui militaarsed prioriteedid asendusid rahuaja ühiskonna vajadustega. Esimene rahvuslik raadiosaadete võrk ehk ringhääling BBC (British Broadcasting Corporation) asutati 1922. aastal Londonis.

EESTI EETER

Eesti Vabariigi esimene „traadita telegraafijaam“ alustas Tallinnas tegevust 1918. aasta oktoobris. Vene-Balti laevatehase raadioside ruumidesse Kopli poolsaare tipus sisse seatud jaama kaudu sai kiiresti saata teateid ka sellistesse piirkondadesse, kuhu telegraafside ja telefonijuhtmed veel ei ulatunud. Raadiosaateid hakati eetri kaudu vahendama veidi hiljem – esimene katsetus oli 11. mail 1924. aasta Haapsalust, kui prooviks kanti üle Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilaskoori kontsert. Järgnevatel aastatel toimus raadioentusiastide ja -amatööride eestvõttel arvukalt lokaalseid ülekanded, mille leviulatus oli aga küllaltki väike. Ühtne, erakapitalil põhinev eetrivõrk Raadio Ringhääling alustas Tallinnas ametlikult tegevust 18. detsembril 1926. aastal, kusjuures selle tehniline võimekus lubas saateid edastada juba kõikjale Eestis. Saatejaama stuudio asus väikeses üürikorteris, aadressil Pikk tn 43, kuid juba aasta hiljem koliti ümber Estonia teatri majja. Esialgu oli omasaateid eetris ainult kolm tundi päevas ja suurema osa ajast kõlas muusika, sinna vahele aga loeti uudiseid. Olulistel hetkedel esinesid kõnedega ka tuntud ühiskonnategelased ja tipp-poliitikud. Esimeseks populaarseks raadiohääleks sai reporter Felix Moor (1903–1955). Tema hoogsad reportaažid oluliste sündmuste otseülekannetelt, intervjuud Eesti tipp-poliitikute ning kultuuri- ja seltskonnategelastega, on legendaarsed tänaseni. Raadio kuulamiseks kehtestati spetsiaalne maks, millest olid vabastatud koolid, sõjaväeosad ja riigiasutused. Vaatamata pidevatele tehnilistele uuendustele, oli ringhäälingu suurimaks probleemiks halb levi ja see tõi kaasa kuulajate valjuhäälse nurina. Raadio strateegilist tähtsust arvestades otsustas Eesti valitsus ringhäälingu riigistada ja 1934. aastal sai see uueks nimeks Riigi Ringhääling. Riigi finantseerimisel moderniseeriti põhjalikult kogu raadiovõrk ning 1937. aastal valmis Türil ka uus keskne saatejaam. Pidevalt täieneva programmi, paranenud levi ning oma aja suurimate reklaamikampaaniate tulemusel muutus raadio kuulamine osaks eestlaste igapäevaelus. Eetris olnud uudiseid, intervjuusid ja muid programme arutati omavahel, aparaadis kõlanud muusikapaladest said menulood, mida ümiseti kaasa ning nõuti tantsupidudel.

MARET, ÜLO, ÖÖBIK JA TEISED

Raadiovastuvõtjaid hakati Eestis ise kokku monteerima juba enne iseseisva riigi loomist. Peamiselt kasutati neid operatiivsete sidevahenditena, kuid levivõrkude arenedes hakati järjest enam kuulama ka välismaiste jaamade edastatud saateid. Suurem huvi uut tüüpi infovahendajate vastu tekkis pärast kohalike raadioülekannete algust. Imporditud aparaadid olid aga kõrgete sisseveotollide tõttu väga kallid ja nii tekkis kiiresti vajadus neid kohapeal valmistama hakata. Esimesena Baltimaades alustati raadiote seeriatootmist Tartu Telefonivabrikus, litsents selleks saadi maailma juhtivalt sidetehnikatootjalt Telefunken. Saksamaa tehases konstrueeritud raadiote kodumaised, soodsa hinnaga analoogid jõudsid müügile 1924. aasta sügisel ja said kohe väga populaarseteks. Lisaks tööstuslikule tootmisele, hakkasid vastuvõtjaid kokku panema ka mehhaanikatöökojad, kaupmehed aga reklaamisid nutikamatele ostjatele võimalust ehitada omale raadio suurtes Euroopa vabrikutes valmistatud osadest õpetuste ja skeemide abil ise valmis. Üle-eestiline raadio-hullus algas aga 1930. aastate keskel, pärast Riigi Ringhäälingu loomist ja saatevõrkude ümberehitust, mille tulemusel paranes levi järgnevatel aastatel oluliselt ja uute raadioomanike arv tõusis hüppeliselt. Kasvanud nõudluse tõttu asutati mitmeid uusi, ainult raadioid valmistavaid väiksemaid tööstusettevõtteid – Are, Ülo, Sirena, Standard, Esto-Raadio, Tere, Säde ja paljud teised. Välismaiste mudelite asemel muutusid aga populaarseteks kohapeal konstrueeritud fantaasiaküllaste nimedega – Titaan, Kungla, Safiir, Ilo, Kadrill, Ööbik, Maestro, Diktaator, Luxus ja paljud teised – aparaadid. Lennuka pealkirjaga – Helipüüdjad – õhuruumis oli ka 1937. aastal valminud raadiotööstusi tutvustav dokumentaalfilm.

TEHAS (PUNANE) RET

Konkureerivate raadiotootjate seast kasvas suurimaks 1935. aastal Tallinnas asutatud OÜ Raadio-Elektroonika Tehas ehk lühendatult RET. Ettevõtte juures tegutses eraldi laboratoorium, kus arendati uusi mudeleid ja lisaks hakati spetsiaalses puidutöökojas valmistama raadiotele korpusi. Toodangu tutvustamiseks anti välja reklaamkatalooge, kus leidus nii luksuslikumaid aparaate Taara, Sangar, Rekord, Pikne jt, kui ka soodsamate hindadega helipüüdjad Malle ja Olev. Eesti enimmüüdud raadioks ehk nn rahvavastuvõtjaks kujunes aga RET-is loodud väike ja odav Maret, mille erinevaid versioone tähistasid numbrid. Koplis ajutisel üüripinnal alustanud tehas kolis peagi kesklinna, Reimanni tänaval asunud hoonesse, mille kõrvale ehitati 1938. aastal lisaks uus ja moodne tööstushoone. Tööstuses oli enne natsionaliseerimist üle 250 töötaja ning aastas valmistati keskmiselt 4500 raadiot, mis moodustas ligikaudu kolmandiku Eestis müüdud aparaatidest. Pärast nõukogude pööret liideti RET-iga mitmed väiksemad sidetehnoloogiat valmistanud tööstused, tekkinud ühendettevõte sai uuele võimule kohase nime Punane RET ning see tegutses edukalt kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Tehnoloogia areng ei ole aga hetkekski peatunud. Massiivsed raadiokastid ja -kapid on mõnes kodus küll sisekujunduselemendina alles, kuid eetrist tulvil õhuruumist püüavad helisid nüüd juba kõik meie nutikad sidevahendid.