Efektiivne orkester

Aus ülestunnistus – see pole originaaltekst, vaid kunagi netist leitud lugemisvara, mis mulle faile sorteerides taas ette sattus. Nagu lühike uurimine viitas, on see pärit eelmise sajandi 50. aastatest. Loodetavasti tundmatu autor ei pahanda, et tema tähelepanekuid veidi kohendatud moel Directori lugejatega jagan. Niisiis, teejuht kõikidele ambitsioonikatele MBA tudengitele, juhtidele ja poliitikutele, kes põlevad soovist kasvatada efektiivsust.

Noorele entusiastlikule tudengile avanes lõpuks suurepärane võimalus ärikoolis õpitud teadmisi praktikas rakendada. Tal tuli teha uurimistöö mõne tiimi või grupi kohta, kellega tal puudus igapäevane kokkupuude, ning pakkuda välja soovitused, kuidas selle grupi töö efektiivsust suurendada. Tudeng valis välja sümfooniaorkestri ja pärast esimest kontserdikülastust valmis järgmine analüüs.

1. Oboemängijad istuvad suure osa kontserdist niisama. Seetõttu oleks otstarbekas oboede arvu orkestris vähendada ja jagada nende töö kontserdi vältel ühtlasemalt, et tasakaalustada tipp- ja madalperioodid.
2. Kõik 20 viiulimängijat mängivad samu noote. See tundub täiesti ebavajaliku dubleerimisena, mis viitab, et seda pillirühma tuleks suuresti kärpida.
3. Omaette teema on vananenud instrumendid. Näiteks võis kontserdi kavast lugeda, et esimene viiul mängib pillil, mis on mitusada aastat vana. Kui kasutada tavapärast amortisatsioonigraafikut, oleks selle viiuli väärtus null ja uus asenduspill oleks tulnud juba ammu soetada.
4. Märkimisväärne osa orkestri pingutustest on suunatud sellele, et mängida puhtalt kolmekümnekahendiknoote. Kui ümardada partituuri noodid lähima kuueteistkümnendiknoodini, saaks kulude kokkuhoiuks kasutada rohkem muusikaõpilasi ja teisi väiksema kogemusega muusikuid.
5. Paljudel juhtudel kasutavad orkestrandid ühte kätt pilli hoidmiseks, mis on ilmselgelt ebaefektiivne. Probleemi lahendaks pillide panemine fikseeritud asendisse, mis võimaldaks teist kätt kasutada millegi muu jaoks. Lisaks jäi silma, kui palju pingutust nõuavad puhkpillid. Üksainus kompressor toodaks kõigile piisavalt õhku, kusjuures palju kontrollitumal viisil.
6. Lõpetuseks, muusikas esines liiga palju ebavajalikke kordusi, mida tuleks tugevalt kärpida. Raske on leida põhjendust, miks kordavad puhkpillid täpselt sama asja, mida on kord juba esitanud keelpillid. Kui kogu see tarbetu kordamine kõrvaldada, saaks kahetunnise kontserdi ära mängida kahekümne minutiga ning kaoks vajadus vaheaja järele.

Kui see kõik oleks juhtunud mõnes vabrikus, oleks muigamist ilmselt palju vähem. Kuid ehk viitab see lugu, kuidas amatöörlik, kuid entusiastlik tegutsemine võõras valdkonnas ei pruugi just kõige paremini lõppeda. Päevapoliitikast leiab selle elavaid tõestusi vist küllaldaselt.

Asja teine pool on kulud, mis on enamasti kergemini mõõdetavad kui sellest tulenev kasu. See ahvatleb kulusid kärpima vähem selgete tulude arvel. Ning kuna majanduslikke kulusid on alati lihtsam mõõta kui sotsiaalseid, siis kipub efektiivsusele pürgimine tihti laiutama selle viimase arvel. Mõtleme siin näiteks peenhäälestatud tervishoiu või päästjate või õpetajate peale. Koolide liitmine on ju kaugelt lihtsam kui ülekoormatud õpetajal igale õpilasele vajalikul määral aega leida. Kui soovime järgida Bangladeshi näidet, kus töötajate peale varisenud kipakas vabrikuhoone oli majanduslikus mõttes tõeliselt efektiivne, oleme vist õigel teel.