Elektri ja lõhe vastasseis

Eesti suurima, Linnamäe hüdroelektrijaama projektvõimsuseks on 1,15 MW ja optimistlikuks elektritoodanguks ligikaudu 6000 MWh aastas. Seega oleks toodangu turuhind ligi 200 000 eurot aastas arvestades, et elektri keskmine turuhind Nord Pool’i Eesti hinnapiirkonnas oli 33 eurot/MWh 2016. aastal, kirjutab kaasautor Paavo Kangur.

Linnamäe hüdroelektrijaama taastamisele kulus 2002. aastal jooksvaid kulusid arvestamata 2 miljonit eurot, mis tähendas, et investeering tasus end laias laastus kümne aastaga ära. Jaamas on kolm asünkroongeneraatorit ja kolm propellertüüpi turbiini koguvõimsusega 1,15 MW. Tegemist on Soome päritolu tehnoloogiaga.

Hüdroenergiajaam on tasuvuselt paljuski võrreldav tuulikuga ja ka tehnoloogiliselt on tegemist sarnase objektiga. „Tänased suuremad elektrituulikud on üldjuhul võimsusega kuni 3 MW ehk kolm korda võimsamad kui Linnamäe hüdroelektrijaam. Olenevalt tootjast ja võimsusest on suuremate elektrituulikute puhul 1 MW ehitushinnaks orienteeruvalt 1,4 miljonit eurot,“ ütleb Enefit Taastuvenergia juhatuse liige Innar Kaasik.

Kultuuri- või äriüksus

Tegemist ei ole üksnes majandusobjektiga. Kultuuriminister Indrek Saar allkirjastas 2016. aasta lõpus käskkirja, mille järgi on Linnamäe hüdroelektrijaama pais kultuurimälestis. Võiks isegi öelda, et see hüdroelektrijaam ei oma olulist energeetilist tähendust ja tegemist on muinsuskaitse all oleva objektiga, mis jäädvustab meie ajaloolist mälu.

„Eesti Energia on Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrit tootnud alates 2002. aastast ja seda vastavalt kehtivatele regulatsioonidele ja heas läbisaamises kohaliku kogukonna ning omavalitsusega. Hoonestusõigus anti meile 2002. aastal 99 aastaks. Seadusandlus on aga 15 aasta jooksul oluliselt muutunud. Kuna aastaid on olnud ebaselge, kas paisutuse ja elektritootmisega saab jätkata või mitte, on Eesti Energia otsustanud elektrijaama hoonestusõiguse koos oluliste osadega enampakkumisele panna,“ ütleb Enefit Taastuvenergia juhatuse liige Innar Kaasik. „Kohalik kogukond ja omavalitsus on aastaid toetanud Linnamäe hüdroelektrijaamas elektritootmise jätkamist ja paisutuse säilitamist. Teisalt on riigi keskkonnaasutused olnud seda meelt, et paisutus tuleb lõpetada, et lõhekalad saaksid liikuda kuni loodusliku astanguni, milleks on Jägala juga, mis asub Linnamäe hüdroelektrijaamast ülesvoolu. Aastate jooksul oleme teinud üle kümne uuringu leidmaks võimalust elektritootmise jätkamiseks viisil, et ka kalad saaksid paisust üle või mööda. Ükski väljapakutud projekt pole paraku seni keskkonnaasutuste ja teadlaste heakskiitu leidnud.“

Linnamäe HEJ võib alati asendada ühe tuulikuga ja seega pole Eesti Energial konfliktiks keskkonnakaitsjatega põhjust. Pigem on tegemist oma elukeskkonna kaitsjate ja keskkonnakaitse ametnike ning eurokrattide vahelise konfliktiga.

Linnamäe HEJ paisjärve ümbruses elavad inimesed kaitsevad oma traditsioonilist elukeskkonda, kuhu paisjärv on kuulunud sama moodi nagu Ahja jõe äärsed elanikud kaitsevad oma paisjärve Taevaskojas ja ka kinnisvara hinda.

Memorandum 90

„Memorandum 90“ mainib, et tegemist on olulise turismi- ja puhkesihtkohaga, mis on vaatamisväärsusena võrdne Jägala joaga. „Linnamäe hüdroelektrijaama ümbruses on 90 aasta jooksul välja kujunenud elukeskkond, mille oluliseks osaks on paisjärv. Paisjärve kadumisel tuleb kindlasti leida ressursid, et hoida ümbritsev ala samaväärilisena. Ainuüksi allesjääva betoonist objekti pidev hooldus on kallis ja käiks omavalitsusele üle jõu. Samuti on oluline kogu ala hoida sellises kujus, et kohalikud elanikud, turistid ja kalamehed saaks ümbruskonda jätkuvalt külastada ning parim lahendus on säilitada 90 aasta jooksul välja kujunenud situatsioon. Linnamäe hüdroelektrijaam ning paisjärv koos Linnamäe ja seda ümbritseva alaga on valla jaoks olulise sotsiaal-majandusliku väärtusega piirkond, mis vajab terviklikku säilitamist.

Tänavu aprillis 90. aastapäeva tähistanud Linnamäe hüdroelektrijaam koos paisuga ja 1924. aastal ehitatud kalatrepiga on Eestis unikaalne hüdrotehniline ehitis ning põnev ajalooline rajatis. Samal aastal kauneimaks tööstusehitiseks tunnistatud Linnamäe hüdroelektrijaam on registreeritud pärandkultuuriobjektina ja asub Rebala muinsuskaitsealal, mille eesmärk on lisaks muudele aspektidele ka tehnika- ja loodusmälestiste ühtse toimimise, säilitamise ja kaitse tagamine. Linnamägi on lisaks väärtuslik ajalooline koht, kus asub Eesti suurim muistne linnus, mis on võrreldav vaid Varbola maalinnaga,“ mainivad „Linnamäe paisjärv memorandum 90“ autorid. Dokumendile on alla kirjutanud Jõelähtme vallavanem Andrus Umboja ja Innar Kaasik.

Jägala jõgi kalateadlaste pilgu läbi

„Arvestades lõhe loodusliku sigimise taastamise ebaedu, näib jõe praegune potentsiaal tühine,“ kirjutas Mereinstituut oma kalanduse riiklikus raportis. „Lõhe looduslik sigimine Jägalas seiskus Kehra tselluloosi- ja paberitehase heitvete jõkke suunamise tulemusena. Lõhe looduslikke tähnikuid leiti taas 1999. aastal. Põlulast hakati jõkke laskma kahe-aastaseid lõhe tähnikuid 1998. aastal ning arvestades mereelu kestust (emastel vähemalt kaks suve) ei saanud looduslikud tähnikud olla asustatud kalade järglased. 2001. aastal oli tähnikuid juba päris arvukalt. 2002. aastal HEJ põhjalasu taastamise käigus maeti kogu Linnamäe paisu alune ca 1–1,5 ha suurune, lõhe paljunemiseks veidigi sobiv ala muda alla. 2003. aasta suvel korrastati paisualust kudemisala ning muda oli juba paljudest kohtadest vooluga ära kantud. Korrastatud alalt 2003. aastal sügisel tähnikuid ei saadud, kuid 2004. ja 2005. aastal leiti sellest lõigust vähesel määral samasuviseid lõhe tähnikuid. Jägala jõgi oli endises IBSFC lõhekavas kirjas kui potentsiaalne siirdekalade sigimisjõgi. Arvestades ebaedu lõhe loodusliku sigimise taastamisel näib jõe praegune potentsiaal tühine. 2006. aasta seirepüük Jägalal ebaõnnestus, sest kõrge merevee seisu tõttu oli nähtavus nullilähedane. 2007. aastal vaatluspunktidest lõhet ei leitud, küll saadi üks 0+ isend väljastpoolt püügipiirkonda (tabelis märgitud +, nagu ka 2006. aasta lõhed). 2008. aastal paisule lähemale jäävalt alalt tehtud püügil saadi 0+ lõhetähnikuid üllatavalt palju. 2009. aastal tabati kõigest üks samasuvine, kaks kahesuvist ja üks asustatud lõhe. 2010. aastal esines jões taas vähearvukalt 0+ lõhet. 2011. aastal avati Linnamäe HEJ põhjalask ja paisust allavoolu asunud koelmud kattusid 20‒40 cm paksuse setete kihi alla ning ühtegi lõhe tähnikut ei tabatud. Üllatuslikult esines 2012. aastal 0+ lõhe tähnikuid Linnamäe paisu all suhteliselt arvukalt, järelikult õnnestus lõhe sigimine ka 2011. aasta sügisel,“ mainis Mereinstituut oma kalanduse riiklikus raportis.

Jääb lisada, et paisulõhkujate lemmikud, nii Jägala kui ka Pärnu jõgi, kuuluvad Eesti kõige halvemate ja lootusetumate lõhejõgede hulka. Isegi nende jõgede sattumine lõhejõgede nimistusse paneb insider´id kukalt kratsima.

Läänemere lõhe on mürgine

Kolmas aspekt on selles, et Läänemere lõhe on dioksiiniga saastunud kala, kuna ta õgib kilu ja räime. Dioksiinisisaldus lõhes on seotud keskkonnamürkidega ning näiteks alates 2006. aastast tohtis Taanis müüa ühes tükis ainult alla 2 kg (sisusteta mass) suurust Läänemere päritolu lõhet.

Lisaks esineb Läänemere lõhel nn M74 sündroom (vastkoorunud eelvastsete massiline suremine). Suremust põhjustab tiamiini vaegus emastel suguküpsetel lõhedel ning selle põhjustajaks on liiga suur kilu osakaal lõhe toidus. Eestis on teada M74 esinemine Narva ja Selja jõe lõhel. Kuid tavainimene ei pea muretsema. Aastal 2010 püüdsid Venemaa kalurid Soome lahest 491 lõhet, Eesti kalurid 1098 ja Soome saak oli 4873 lõhet. Seega see kala poodi ei jõua! See on rohkem eluviis kui majandustegevus ja nii tuleb seda võtta.

Kõige huvitavam on, et 2009. aastal asustati Soome lahte 704 000 laskujat (pisikest lõhe – smolt) ja looduslikke laskus merre 30 000. Aastal 2010 asustati 617 000 laskujat, looduslikke kalu laskus 47 000. Soome lahe lõhevaru kujunes põhiliselt Soome, Venemaa ja Eesti asustamiste arvel, kuid geneetiliste uuringute järgi võib Soome lahes kohati arvukalt esineda ka Botnia lahest pärit looduslikku lõhet.

Seega jõuab merre asustatud ja laskunud lõhedest kalurite võrku alla ühe protsendi! Kuhu kaovad ülejäänud? See ongi paisudevastase sõja kõige julmem pool. Ükskõik, kes selle võidab, üldpilt ei muutu. Soome lahes on vähe lõhet ja see on reostunud. Eesti jõgedest laskuv lõhe ei paranda olulisel määral üldpilti, kuid on abiks ikka.

Jääb vaid lisada, et kolm kilomeetrit pärast hüdroelektrijaama paisu asub Jägala juga, kust kala niikuinii üles ei pääse. Kas mäng väärib kolme kilomeetri pärast küünlaid? Tõenäoliselt ei vääriks, kui objektile ja protsessile poleks võimalik peale imeda eurorahasid ja neid ka tagatubades ümber jagada. Konflikt olla tänaseks jõudnud valitsusse.

Eesti energeetika ja keskkonnakaitse suur probleem on hoopis põlevkivienergeetika intelligentne kokkupakkimine ja asendamine tuuleenergia ja teiste allikatega. Kuid hetkeseis on see, et Linnamäe hüdroelektrijaama hoonestusõiguse alghind on pandud enampakkumisele hinnaga 648 076 eurot ning laekunud on üks pakkumine.