This story isn't available in English yet
Showing the original in inglise. A translation is on the way.
Elizabeth I, Neitsikuninganna enesekehtestamine meeste maailmas
Veel samal teemal:
Ilmselt Inglismaa üks edukamaid monarhe Elizabeth suutis ületada usutülid, tulla toime meestekeskse poliitmaailmaga ja panna aluse Briti impeeriumile. Missugune oli selle naise tee, kirjutab Erkki Bahovski. 1533. aastal sündinud Elizabeth oli ju killuke oma isa Henry VIII naiste saagas ja lootuses saada endale meessoost järeltulija. Hetkel, mil Henry VIII teine naine Anne Boleyn Elizabethi sünnitas, […]
Ilmselt Inglismaa üks edukamaid monarhe Elizabeth suutis ületada usutülid, tulla toime meestekeskse poliitmaailmaga ja panna aluse Briti impeeriumile. Missugune oli selle naise tee, kirjutab Erkki Bahovski.
1533. aastal sündinud Elizabeth oli ju killuke oma isa Henry VIII naiste saagas ja lootuses saada endale meessoost järeltulija. Hetkel, mil Henry VIII teine naine Anne Boleyn Elizabethi sünnitas, oli viimane ametlik troonipärija, ent kõik muutus. Kui Anne nurisünnitas 1536. aastal printsi, olid tema päevad loetud. Elizabeth polnud veel kolmeaastanegi, kui tema ema Toweris hukati. Tulevane Inglise kuninganna taandati sohilapseks ja troonipärimise eelisõigus läks tema poolõele Maryle. Ning 1537. aastal trumpas nad üle ilmavalgust näinud prints Edward, kelle ema Jane Seymour küll suri. Ent Inglismaa oli saanud endale meessoost troonipärija. Elizabeth I tõus Inglismaa troonile on segu ajaloo irooniast, võimuvõitlusest, ühe naise saatuse trotsimisest ja lõppeks ka Inglismaa saamisest impeeriumiks.
Oma põlvkonna üks haritumaid naisi
Ehkki ametlikult vallaslaps, ei tähendanud see siiski Elizabethi saatmist kloostrisse või mingisse hurtsikusse. Biograafid mainivad, et Elizabethil oli õnn sündida renessansi kõrgajal, see aga tähendas võimalikult mitmekülgset haridust.
Elizabethil oli annet ja ka võimalusi keeli õppida. Talle õpetati prantsuse, flaami, itaalia ja hispaania keelt. 1544. aastal, seega 11-aastaselt võis Elizabeth kirjutada inglise, ladina ja itaalia keeles ning tegi edusamme kreeka keeles. Kui tema ametlik haridustee 1550. aastal lõppes, oli ta oma põlvkonna üks haritumaid naisi Inglismaal. Elu lõpuaastail kõneles Elizabeth väidetavalt veel kõmri, korni ja iiri keelt. Veneetsia saadik ütles 1603. aastal, et Elizabeth „valdas neid keeli nii põhjalikult, et igaüks paistis olevat tema emakeel“.
Elizabethi haridustee või õigemini võimalus, et ta sai hea hariduse, annab aimu inglaste ratsionaalsest meelest. Tegemist oli justkui riskide maandamisega, millega peab tegelema iga juht – ajaloos on küllalt olnud juhuseid, kus hea hariduse on saanud üksnes üks troonipärija ja tolle surres on tekkinud suur segadus. Meenutagem, et Elizabeth oli troonipärimise järjekorras alles kolmas ja miski ei ennustanud, et temast saab Inglismaa kuninganna.
Emotsionaalne kriis kogu eluks
Nii juhtuski, et kui Henry VIII 1547. aastal suri, sai kuningaks Edward VI (õigemini valitsesid tema nimel nõunikud). Henry VIII lesk Catherine Parr abiellus varsti Thomas Seymouriga, võttes noore tüdruku enda juurde Chelseasse. Siit võis alguse saada emotsionaalne kriis, mis saatis Elizabethi terve tema edasise elu. Selles, kas tegemist oli lapse ahistamise või süütu mänguga, lähevad arvamused lahku, kuid ligi 40-aastase Seymouri ja 14-aastase Elizabethi suhted jõudsid niikaugele, et Parr pidi ta 1548. aastal ära saatma. Ent kui Parr oli sünnitusel surnud, jätkas Seymour Elizabethi piiramist lootuses temaga abielluda.
Tollal ja sellises seltskonnas aga polnud abiellumine mingi süütu harjutus ja kuningale paistis, et tegemist on riigipöördekatsega. Elizabeth end ülekuulamisel süüdi ei tunnistanud, kuid Seymouril võeti pea maha.
Edward VI ei saanudki õieti valitseda, sest suri 15-aastasena 1553. aastal. Elizabethi poolõde Mary sai kuningannaks, kuid üheksa päeva valitses Inglismaad Jane Grey. Mary ja ka Elizabethi suurim probleem oli see, et uus kuninganna oli katoliiklane. Meenutagem, et põhjus, miks Inglismaa oli loobunud vastu võtmast paavsti korraldusi, oli Henry VIII soov lahutada ja võtta uus naine. Paavst seda luba ei andnud ning 1517. aastal Saksamaal alanud reformatsioon andis suurepärase võimaluse kuningale Roomast lahku lüüa ja tekitada anglikaani kirik. Elizabeth oli saanud vastava kasvatuse ja pidi nüüd osalema Mary korraldusel katoliiklikul missal.
Kuidas ta kuningannaks sai ja miks ta ei abiellunud
Kuid asi, mis inglastel tõeliselt kopsu üle maksa ajas, oli Mary kavatsus abielluda Hispaania kuninga Felipe II-ga. 1554. aastal alanud mäss suruti maha, Jane Grey hukati kiiresti ja kahtluse alla sattus ka Elizabeth. Pärast lühikest aega Toweris otsustas Mary ta saata Oxfordshire’is olevasse Woodstocki mõisa – jalust ära, et ta saaks segamatult Felipega abielluda.
Abielu sündiski, kuid ei sündinud lapsi. 1558. aastal Mary suri ja Elizabeth kuulutati kohe kuningannaks. Sealtpeale tekkis Inglismaal kaks probleemi, mis olid tollele ajastule iseloomulikult seotud: kellega võiks vastne kuninganna abielluda ja kuidas tüürida Inglise välispoliitikat.
Kosilasi Elizabethil jätkus: lord Robert Dudley, Essexi krahv Robert Devereux, Mary lesk Felipe II, Rootsi kuningas Erik XIV, Habsburgide ertshertsog Ferdinand ja ertshertsog Karl, Anjou hertsog François (Prantsuse kuninga Henri III vend). Ja mõned veel.
Miks Elizabeth siiski ei abiellunud? Sellest on muidugi kirjutatud virnade viisi raamatuid, aga kui kokku võtta, siis välismaise aukandjaga oleks Inglismaa olnud ehk liigselt mõjutatud võõrvõimust. Ent inglasega abiellumine oleks tähendanud ebavõrdset liitu eri seisuste vahel. Võib ju ka spekuleerida, et teismeliseeas saadud trauma Thomas Seymouriga mõjutas Elizabethi sedavõrd, et ta ei abiellunudki kunagi.
Siin aga oleks paslik tsiteerida legendi järgi kuninganna vastust alamkoja petitsioonile, et Elizabeth abielluks: „Ma olen juba seotud oma abikaasaga, kelleks on Inglise kuningriik, ja sellest peaks teile piisama. Ja see paneb mind imestama, et te unustate selle liidu lubaduse, mille olen andnud oma kuningriigile. Ning ärge häbistage mind enam, et mul pole lapsi: igaüks teist ja niipalju, kui on inglasi, on kõik mu lapsed ja hõimlased, kelle tõttu, niikaua kui mind pole neist ilma jäetud ja jumal mind alles hoiab, ei või te mind süüdistada hooletussejätmises, ilma et te mind solvaks.“
Meeste mängumaal
Nagu ka Jeanne d’Arc enne Elizabethi ja paljud pärast teda pidi kuninganna elama ja tegutsema valdavalt maskuliinses seltskonnas. Poliitika, sõdimine ja õukondki tähendas enamasti mehi. Elizabeth sai hakkama – kuna ta oli noor ja nägus, kippusid paljud temaga koketeerima. Nagu juba mainitud, oskas Elizabeth mitmeid keeli ja et inglise keel polnud tollal diplomaatiline keel, pidi ta välissaadikutega suhtlema võõrkeeltes. Selleski oli ta osav. Samuti aitas teda William Cecili määramine peaministriks ja usalduslik suhe parlamendiga.
Elizabethi suurimat katsumused olid tema valitsusajal ehk seotud Šoti kuninganna Mary Stuartiga, kellest on haaravalt kirjutanud Stefan Zweig, ja Hispaaniaga. Pole kahtlust, et selle kahe proovikiviga toimetulek panigi aluse Briti impeeriumile.
1568. aastal Šotimaalt Inglismaale põgenenud Mary oli katoliiklane ja tal oli õigus Inglise troonile. Biograafid märgivad, et eksiilis olles kirjutas Mary liigagi kergemeelselt kirju, mis paljastasid tema vandenõu Elizabethi vastu. 1587. aastal jõudis asi sinnamaani, et kõhklev Elizabeth oli sunnitud parlamendi ja krooninõukogu survel langetama otsuse Mary Stuarti hukkamiseks – rahvusvaheline olukord oli pingeline ja Mary ohustas Inglismaa seisundit.
Veelgi ohtlikum oli järgmise aasta katsumus, kui Inglismaad ründas Hispaania armaada. Põhjusi oli mitu: Felipe II muidugi vihastas katoliikliku Mary hukkamine. Oma „panuse“ andsid ka Inglismaa abi hollandi mässulistele ja peamiselt inglise piraadid, kes kunin- ganna heakskiidul Hispaania kullalaevu röövisid. Peaaegu sajandi oli Hispaania ammutanud varandust Uuest Maailmast, seevastu Inglismaal polnud suurt midagi vastu panna. Nüüd kavatses Felipe II mitmekordse ülekaaluga armaada Inglismaa hävitada. Inglastel oli ülekaal üksnes kahurites. Kuid tormine meri ja inglaste oskuslik manööverdamine viisid armaada hävinemiseni. Hispaania võimsus oli saanud suure hoobi ja Inglismaa tõus alanud. Tõenäoliselt just siit sai alguse vajadus Briti laevastikku tugevana hoida – oli ju laevastik ära hoidnud sissetungi.
Elizabethi ajal õitses Inglismaal ka renessanss. Siis tegutses Londonis näiteks teater Globe, kus kirjutas oma surematud näidendid William Shakespeare. Teine kuulus kirjanik Chistopher Marlowe tegutses ka samal ajal.
Neitsikuninganna, nagu oli üks tema hüüdnimedest, suri 1603. aastal, olles ilmselt Inglismaa üks edukamaid monarhe. Elizabeth oli suutnud ületada usutülid, tulla toime meestekeskse poliitmaailmaga ja panna aluse Briti impeeriumile. Ajaloo iroonia seisnes sel- leski, et trooni päris Mary Stuarti poeg, Šoti kuningas James VI, kes Inglise troonil oli James I. Ent samas olid niiviisi ühendatud ka Inglismaa ja Šotimaa.
Ja muidugi elab Elizabeth I edasi brittide ja maailma ajalooteadvuses ning legendides. Kinolinal on teda kehastanud näiteks sellised staarid nagu Judi Dench ja Cate Blanchett, temast on kirjutatud hulgaliselt raamatuid ja võib vast väita, et tema isik pakub mõistatusi ja peamurdmist ka järeltulevatele põlvedele.
Kasutatud kirjandus
Simon Adams „Elizabeth I. Hüljatu, kes sai inglismaa kuningannaks“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006 Michael Dobson&Nicola J. Watson „England’s Elizabeth. An Afterlife in Fame and Fantasy“, Oxford University Press 2002
John Guy „Elizabeth I&The Armada“, Ticktock Entertainment Ltd 2003
John E. Neale „Elizabeth I (1533–1603). Kuningriigi väärikas vang“, Tallinn Kunst 1998
Stefan Zweig „Maria Stuart“, Tallinn, Eesti Raamat 1983 Neville Williams „The Life and Times of Elizabeth I“, New York 1972
http://www.elizabethi.org/
Pilt: By Unknown – Scanned from the book The National Portrait Gallery History of the Kings and Queens of England by David Williamson, ISBN 1855142287., Public Domain, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=6639542