Futurist Patrick Dixon: otsi uusi ideid tööst kaugel – ja tulemused on imelised!

Patrick Dixon on tuntud futurist, kes töötas enne, kui Sampo Liidrite Foorumil lavale astus, läbi Eesti ajakirjanduse, tutvus Tallinnaga ning tegi oma seisukohtade ilmestamiseks linna peal posu pilte ja videosid. Lisaks kuulas ta foorumil ära kõik ettekanded ja täiendas vastavalt enda oma. Selline ettevalmistus võimaldas tal lavale pääsedes tulistada kiirusega 10 ideed minutis – ole aga mees ja haara mõnest kinni. Kokkuvõtte toob teieni Endrik Randoja.

Post-it paberid öökapile!

Selleks et viia oma äri täiesti uuele tasemele, kinnitab Dixon, pole vaja enamat kui üht suurepärast ideed aastas.  Aga (nagu kinnitas ka suhtlus saaliga) koosolekutel ei saa keegi häid ideid. Samuti ei saa head ideed internetis teiste kodulehti jõllitades.

„Erakordsete ideede jaoks on vaja tavapärasest töökeskkonnast eralduda,“ ütleb Dixon. „Inspiratsioonipuhang tuleb midagi muud tehes, olgu siis lastega aega veetes, öösel magades või sportides.“ Liidrite Foorumi peakorraldaja, Sampo Panga tegevjuht Aivar Rehe näiteks ütles, et temal tulevadki parimad ideed öösel ja sestap peab lähedal alati olema pakk kollaseid post-it’eid.

Vanurid ruulivad

Dixon on vaimustunud Eesti edusammudest infotehnoloogias ja telekommunikatsioonis, kuid tema hinnangul on meil veelgi atraktiivseid ärivõimalusi kogu maailmas. Euroopa vananeb ning on jõudnud olukorda, kus läheb vaja nelja paari, et toota üks lapselapselaps.

„Tänu asukohale, taristule ja vaatamisväärtustele on Tallinnal ja Eestil kõik võimalused saada vananeva Euroopa hooldajaks ja meelelahutajaks,“ väidab Dixon. Naljatades pidas ta ainsaks takistuseks Tallinna restoranide menüüd, kus tekst on nii väike, et eakad inimesed ei näeks seda küünlavalgel lugeda.

Rohenišid on Eesti firmadele suurepärane šanss

Dixon usub, et säästva mõttelaadita ei saa juba lähitulevikus läbi ükski ettevõte. Säästev mõttelaad ei tähenda ainult keskkonnasõbralikkust, vaid ressursside säästlikku kasutamist laiemalt: tooraine, tööjõud, aeg. Tema sõnul ei saa säästva mõttelaadi leviku mootoriks mitte ettevõtjate soov planeeti päästa, vaid nafta tõusev hind.

Aga selles suunas mõtlemine viib esmapilgul täiesti ootamatute tulemusteni. Näiteks briti suhkrutootja British Sugar otsustas rajada gaasiturbiinil põhineva jõujaama, millest lisaks tehasele saavad elektrit veel 160 000 majapidamist. Nad koguvad kokku gaasiturbiini soojuse ja kasutavad seda suhkru valmistamisel. Gaasi põletamise jäägid aga viiakse 2,5-kilomeetrise torujuhtme kaudu Euroopa suurimasse kasvuhoonesse, kus kasvatati seni 35 miljonit tomatit aastas. Pärast seda, kui kasvuhoonesse suunati suhkrutootmisest üle jääv soojus ja süsihappegaas, tomatite saagikus kahekordistus, suurenedes 70 miljoni tomatini aastas.

Nii et suhkruvabrik asus säästmise eesmärgil tootma ka soojust ning hakkas tomatikasvatajaks. Üsna kummaline väärtusahel, kuid see meeldib aktsionäridele, sest toodab neile raha. Samuti on see suurepärane lugu, mida rääkida klientidele. Lisaks toonitas Dixon, et investeerimine rohelisse tehnoloogiasse on enamikus valdkondades juba lühema tasuvusajaga kui traditsiooniliste lahenduste kasutamine.

Rohelise tehnoloogia vallas maailmaturul konkureerimine käib Eesti ettevõtete jaoks praegu ilmselt veel üle jõu, ka ei ole ettevõtjate teadlikkus säästva mõttelaadi kasulikkusest veel nii kaugele arenenud, et sellist hüpet ette võtta. Kuid selles valdkonnas vedeleb Dixoni sõnul maas 40 triljonit dollarit – ole ainult mees ja võta see üles!

Kusjuures Eesti ettevõtjad ei pea seda minema massturule ise taga ajama, vaid võivad vabalt pakkuda nišiteenuseid või -tooteid üleilmsetele firmadele, kelle jaoks säästev areng on kindel suund, isegi paratamatus. Partnerite külje alla ujumine võimaldaks suhteliselt väikese riski ja investeeringuga osa saada üha kasvavast tööstusharust. Suurepärane näide on Eestist võtta: Statoil Fuel & Retail Eestis väljatöötatud vee taaskasutussüsteem tagab värske vee kokkuhoiu ligi 80% ulatuses nende üle Euroopa asuvates jaamades.

Emotsioonid ruulivad

Selle kõige juures tasub meeles pidada nii oma töötajate kui kundede puhul, et inimesed ei mõtle ratsionaalselt. Patrick Dixon on veendunud, et maailm on sügavalt emotsionaalne ning inimesed langetavad oma otsused just vasaku ajupoolkeraga. Isegi selliseid ratsionaalseid otsuseid nagu eelarve, müügiprognoos, ostuotsus. Veelgi enam, Dixoni sõnul on ka Esimene maailmasõda, Kreeka tänane olukord ning probleemid euroga emotsionaalsed reaktsioonid teatud sündmustele, olgu selleks siis tulistatud püssikuul või solvumine traditsiooniliste hüvede kärpimise peale.

Väledus püsiväärtuseks

Oma uues raamatus „Sustainagility“ (kombinatsioon sõnadest sustainability ehk jätkusuutlikkus ja agility ehk väledus) uurib Dixon, milline strateegia tagab edu uutes majandusoludes. Tema sõnul pole valikut – väledus peab saama püsiväärtuseks nii suurtele kui väikestele, nii vanadele kui uutele ettevõtetele. Õigemini, olulised on kolm asja: väledus, püsivus ja säästlikkus.

Aga ka neist ei piisa, kui juht ei suuda muudatustesse inimesi kaasa tõmmata. Inimesed järgnevad sulle, kui nad saavad aru, et see teekond on paratamatu. Ning veelgi paremini tulevad nad kaasa, kui nad on kindlad, et tead, kuhu sa lähed, kuidas sinna saab, ning kui neile tundub see teekond ahvatlev. Inimesed on mõistnud, et elu on liiga lühike tegelemaks asjadega, millesse nad eriti ei usu.